Avalik konkurss – see on ju iseendast mõistetav!

REET VARBLANE

Päikene paistab ja loodus lokkab, kätte on jõudnud suvi – ka kunstisuvi. Pärnus on avatud juba kolmekümnendat korda „Mehe ja naise“ näitus uue kunsti muuseu­mis ning kohe avatakse Marian ja Jan Leo Grau kureeritud „Mehe ja mehe“ ning „Naise ja naise“ näitus. Viinistu kunstimuuseumis on lahti selle suve esimesed näitused. Neeruti külas esitleb Maajaam külalistele uut residentuuri­maja ja „Metsikute bittide“ programmi. Tallinnas on Telliskivis juba kolmandat korda tuurid üles võtnud festival „Ma ei saa aru“ ning Rotermannis avas uksed popkunstimuuseum. Loetelu võiks pikalt jätkata, sest ka muuseume-galeriisid ootab ees aktiivne suvi.

Kunstielu püsib paljuski eestvedajate entusiasmil ja toetajate, fondide ja erasponsorite otsingul. Pole mingi uudis, et kultuurkapitalist küsitakse kunstiprojektideks kolm korda rohkem raha, kui sel anda on. Ka omavalitsuste toetusvoorudes käib äge rebimine, et saada projektile mingigi rahastus. Linnar Viigi popkunstimuuseumi puhul lauldi meedias hosiannat omanikku abistanud rikastele sõpradele-investoritele, kuigi kuuldavasti ei saanud temagi läbi riigi abi ja rahata.

Raha aga ei jätku. Üks vägagi loogiline kokkuhoiukoht on riigiasutuste töökorralduse ülevaatamine, kasvõi ametikohtade hästi läbi mõeldud koondamine. Kultuuriministeeriumi kunstide osakonna asekantsleri ametikoha koondamine tekitas siiski eelkõige kunstirahva seas hämmingut ja pahameelt. Asi ei olnud küll (nüüd siis) endises asekantsleris Taaniel Raudsepas, isegi mitte asekantsleri ametikohas, sest Raudsepp ise, aga ka teised asjatundjad, nagu endine kultuuriminister Tõnis Lukas, on veendunud, et neli asekantslerit nii väikses ministeeriumis on liiga palju. Igasugune ametkondlik kokkuhoid annab valdkonnale – antud juhul kultuurile – natukegi lisaraha. Asi oli viisis, kuidas seda tehti.

Kunstide ja kultuuriväärtuste osakonna liitmine pole paha mõte, kuid miks „õmmelda pintsak nööbi külge“, kui kasutada Tõnis Lukase väljendit Postimehele antud kommentaaris, sest „kunstide asekantsleri koha tegevusväli on selgelt kõige suurem“. Pole kahtlust, et Lukas endise kultuuriministrina teab, millest räägib. Tema arvates oleks võinud uuel ametikohal jätkata just Raudsepp. Kuid kas veel ausam ja läbipaistvam, isegi üldsust kaasavam oleks olnud nii kultuuriväärtuste kui ka kunstide osakonna asekantsleri ametkoha koondamine, et kuulutada välja avalik konkurss uuele, ühendatud osakondade asekantsleri kohale. Siis oleksid võinud kandideerida nii kultuuriväärtuste asekantsler Merilin Piipuu kui ka Taaniel Raudsepp, aga ka väljastpoolt kõik need, kes vastavad ametikirjelduse nõuetele ja leiavad, et neil on selle töö tegemiseks teadmisi, jõudu ja missioonitunnet.

Ametkonna ja ka asutuse juhil on õigus ise kaadrit valida. Olen veendunud, et näiteks Sirje Helme tegi täiesti õige otsuse, kui nimetas 2016. aastal Kumu direktoriks Kadi Polli, kuid avaliku konkursiga oleks ta ära teeninud ka kunstirahva usalduse. Koostöö ja kaasamine on mantra, mida avalikkuse ees keritakse, kui endale või oma tegevusväljale plusspunkte tahetakse teenida. Millegipärast kipuvad need tegutsemisel ununema. Nii jääbki mulje, et Raudsepa koondamise puhul ei olnud asi mitte niivõrd mõistlikus reorganiseerimises, vaid inimsuhetes ja nii-öelda tagatubade mängus.