Suurim julgeolekuoht on usaldamatus

MARIA MÖLDER

Eesti riik on praegu nagu vahva rätsep, kes lööb kaks kärbest ühe hoobiga.

Kui tuli uudis, et septembrist koondatakse Kaitseväe Orkester, siis oli raske seda tõsiselt võtta. Loodeti, et see on Martin Heremi strateegiline võte panna kärpeprotsentidele nimed ja näod taha ning nõnda kärpimisest pääseda. See on mõistetav, kuna kaitsekulutused on seotud rahvusvaheliste kokkulepetega aastateks ette.

Siis selgus aga, et koondamine ootab ka Politsei- ja Piirivalve­orkestrit, mis on niigi pandud kokku kahest orkestrist (politsei-, piirivalve- ning kodakondsus- ja migratsiooniamet ühendati 2010. aastal). 2019. aastal tuli Kaitseväe Orkestril esineda 276, Politsei- ja Piiri­valveorkestril 63 korda. Oletagem, et kahest koosseisust moodustataks üks uus orkester (nõnda ilmselt mõne otsustaja mõte liigub), kuid siis ei suudetaks nõudlust kutselise puhkpilliorkestri järele täita. Pealegi on üks militaar- ja teine tsiviil­orkester, neil on isesugune ettevalmistus ja need on žanriliselt spetsialiseerunud.

Ministrid ja riigikogu liikmed räägivad asjaliku näoga orkestrite ühendamisest-koondamisest, nagu käiks jutt kontoritöötajatest, keda vastavalt võimalustele ära saata ja tagasi kutsuda. „Mõtleme kastist välja. [—] Nuputame edasi,“ ütleb siseminister Jaani, ja paraku ei sisenda see pikalt kokkumängu harjutanud muusikutele mingit lootust.

Kahjuks peab tõdema, et meie riik liigubki sinnapoole, et otsuseid tehakse laiapõhjalist mõju arvestamata. Aju on defitsiit. Nimelt ähvardab kärpekava ka riigikogu kantselei juures tegutsevat arenguseire keskust, mille ülesanne on analüüsida ühiskonna ja majanduse pikaajalisi suundumusi ning toetada sellega strateegilist poliitika­kujundamist. Poliitikutele jäävad sel juhul vabad käed luua oma paralleelreaalsus, kus elamises kahtlustatakse neid niigi.

Julgeolekuriski suurenemisest räägitakse viimasel ajal küll, aga liiga vähe pööratakse tähelepanu sellele, kui tähtis on kodanike usaldus oma riigi vastu. Oletan, et kaitsevõime kasvab, kui on inimesi, kes tahavad võidelda oma riigi ja mitte mõne teise eest. Usk, et riik on juhitud hästi, targasti ja riigimehelikult ning oma inimestest hoolitakse, on ehk riigikaitse alusena kõige tähtsam.

Vahest me iga päev ei mõtle sellele, aga pasunakooridel on meie rahvusliku eneseteadvuse ja laulupeotraditsiooni kujunemises tähtis roll. Juba esimesel üldlaulupeol osales neli puhkpilli­orkestrit, 1839. aastal asutatud Väägvere pasunakoor tegutseb tänini. Kutselistest muusikutest koosnev Kaitseväe Orkester asutati 1918. aastal – seega on see vanem kui muusika- ja teatriakadeemia (algul Tallinna kõrgem muusikakool), kus hakati koolitama eesti oma professionaalseid muusikuid. Tasub meenutada, et 2019. aastal jäi suur hulk juubelilaulu­peole tahtjaid värava taha, sest palju üle 100 000 inimese ei mahtunud turvaliselt alale ära. Meie rahvaarvu juures on juba 100 000 riigis pettunud inimest julgeolekurisk, kuid pettunute arv võib olla suuremgi, kuna kärpepoliitika on mõjutanud ka huviharidust – ja küllap kuuleme seda laadi uudiseid veel.

Igatahes, nüüd on õhk mässumeelsusest paks – ja kodanik austab oma riiki aina vähem. Muusikarahvas on teinud avaliku pöördumise, paljud muusikud peavad tõemeeli plaani tänavale protestima minna, ehkki teavad suurepäraselt, et pärast viimase aja Toompea meeleavaldusi ei ole see kõige mainekam viis probleemidele tähelepanu juhtida. Halvemat ajastust kui pandeemia annab sellisele usaldamatust süvendavale kärpetegevusele leida.

Tallinna linnapea paistab olevat praegu ainus, kes on osanud sellise segaduse oma valimisvankri ette rakendada. Ta on lubanud võtta Kaitseväe Orkestri seni linna ehk Tallinna maksu­maksja hõlma alla, kuni kaitsevägi ise taas seda endale lubada saab. Rahvas aplodeerib.

Kas nüüd ongi nii, et kultuuri, inimeste ja nende saatusega mängitakse vastavalt sellele, milline poliitik oskab teemast kasu lõigata?