Tähelepanumajandus

ENELI KINDSIKO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Statistika järgi veedetakse päevas keskmiselt üle 3,5 tunni telefoni­ekraani ees, ent COVIDi epideemia ajal kasvas see paljudel 5–7 tundi kestvaks aja­viiteks.1 Sealjuures ise hinnatakse oma päevast ekraaniaega mitu korda vähesemaks. Kui päevas tavapärane 3,5 tundi (sõnumineerimine, meilide lugemine, ühismeedia külastamine, ajalehtede lugemine jm) kanda üle kogu elukaare peale, saame teada, et elu jooksul nõuab see väike ekraan nuti­inimese tähelepanu 89 425 tundi, s.o üle kümne aasta puhast ekraaniaega.2 Suur osa kasutajaist on 24 tundi ööpäevas, sh magades, oma nutitelefonist maksimaalselt ühe meetri kaugusel.

Tähelepanumajanduses käsitletakse inimese tähelepanu kui piiratud, ent vägagi hinnalist ressurssi. Tähelepanu kohta võib küsida kahtepidi: kelle jaoks ja kelle oma? Kelle jaoks ehk kes püüab meie tähelepanu. Kelle oma ehk kuhu me oma tähelepanu suuname. Tähelepanuvajadus on kui uue aja narkootikum, sõltuvust tekitav fenomen. Lihtsa näite sellest, kuidas suur osa inimesi oma tähelepanu narkosõltlase kergusega ära annab, võimaldab elunähtuste vaatlemine. Autojuhid sõnumineerivad valgusfoori taga, tänaval on nutitelefoni haardes ebaloomulikus tempos kõndivad kodanikud, mõned tegelased kihutavad tõukerattal ja sealjuures sõnumineerivad, kassa­järjekorras ootajad on telefoniekraanile naelutatud, koosolekul kontrollivad kolleegid telefoni jne.

Tähelepanuvajadus on kui uue aja narkootikum, sõltuvust tekitav fenomen.

Tähelepanu on üha raskem püüda ja veel raskem on seda hoida. Info üleküllus on kasvanud kiiremini kui inimese võime sellega toime tulla. Koosolek. Telefon hääletu, aga äkki keegi on kirjutanud. Lähen vaatan. Kui juba vaatan, siis kontrollin ka kirjakasti üle. Kui juba kirjakastis olen, siis vastan viimase meili ka ära. Ai näe, uus tuli. Vastan. Nutilõks. Koosolek on läbi.

Facebook tuletas meelde, et ma pole viis päeva teda külastanud. Kas midagi on juhtunud? On minuga ikka kõik korras? Ei, midagi pole juhtunud. Ma lihtsalt hoian oma tähelepanu endale.

Teen veebiajalehe lahti ja soovides artiklit lugeda näen ekraanil artiklit vaid veerandi ulatuses, sest suurema osa ekraanist võtavad plinkivad reklaamiribad, küpsiste lubamise teavitus või kiri „Edasi lugemiseks hakka püsitellijaks“. Üha enam olen pärast sellist rünnakut artikli lugemise soovist loobunud. Kujundlikult on tegemist tundega, justkui seisaksin keset toidupoodi ja korraga sulgevad igast ilmakaarest tee isikuandmete kaitse üldmääruse (ingl general data protection regulation, GDPR) jurist, hambapasta, käsitööleiva ja sokkide müüja, poe püsikliendipakkumiste spetsialist ja veel seitse muud tegelast. Kogu kamp seisab minu ja soovitud piimapaki vahel. Ma tulin ju siia vaid piima ostma!

Suur osa majandustegevusest põhinebki tähelepanu püüdmisel. Aga mitte ainult majandus, suuresti kogu meie ärkvelolekuaeg möödub tähelepanu püüdmise ruumis, kus me pole pelgalt passiivsed osalejad, vaid püüame ka ise kõikvõimalikes kanalites teiste tähelepanu, andes ühismeediakanalite kaudu teada, kuidas teised mind „nägema peaksid“: mida sõin, kus ja kellega käisin, kuidas end parajasti tundsin jne. Ühismeedia kehastab inimkonna võitlust tähelepanu nimel.

Erich Fromm on 1976. aastal avaldanud tabavate tähelepanekutega raamatu tolleaegse ühiskonna eksistentsiaalsetest väljakutsetest (juba enne internetti ja ühismeediat!), väites, et inimesele olevat olulisem omada kui olla.3 Tänapäeva ühiskonnas võib ehk öelda, et inimesele on olulisem mitte omada, vaid näidata, kuidas teised teda nägema peaks – teiste tähelepanu püüdmine selleks, et välja valitud minapilt teistele maha müüa. Tähelepanumajandus toimib igas elusfääris, igas olemise kihis.

1 Travis M. Andrews, Our iPhone weekly screen time reports are through the roof, and people are ‘horrified’. – The Washington Post 24. III 2020. https://www.washingtonpost.com/technology/ 2020/03/24/screen-time-iphone-coronavirus-quarantine-covid/

2 Tagasihoidliku (ilmselt ülehinnatud) arvestuse kohaselt, et inimene alustab nn nutiaega kümneaastaselt ja see kestab näiteks 80 aasta vanuseni, mis on eesti naise eeldatav eluiga ehk kokku 70 aastat.

3 Erich Fromm, Omada või olla? Mondo, Tallinn 2001.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht