Teateid pärisilmast

AVELIINA HELM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Esmaspäeval tehti avalikuks ÜRO valitsustevahelise kliimapaneeli (IPCC) kuuenda aruandetsükli esimene osa – kliimamuutuse loodusteaduslikke aluseid käsitlev raport. Kliimapaneeli raportid koondavad olemasoleva teadusinfo, mistõttu teaduskirjanduse jälgijale neist aruannetest midagi ootamatut tulla ei saa, kuid üldsusele ja poliitikutele paistab iga uus aruanne ikka ja jälle üllatusi toovat. Üllatav, et kliimamuutus on endiselt siin, üllatav, et endiselt ohtlik. Üllatav, et meie poolt atmosfääri paisatud kasvuhoone­gaaside hulga ning globaalse soojenemise seos on endiselt puhas füüsika, ning üllatav, et samal kursil jätkamine viib jäädavalt muutunud planeedini ning toob inimkonnale enneolematuid kannatusi ja ohte. Ootamatu „äratuskell“ ja „viimane hoiatus“. Raport on muidugi halastamatu: inimese mõju maakera kliimasüsteemile on ühemõtteliselt selge (unequivocal), vaieldamatu (indisputable), praegu vaadeldavatele muutustele ei ole maakera kliimaajaloos sadade tuhandete aastate vältel võrdväärset (unprecedented) ning nii mõnedki ohtlikud tagajärjed on nüüdseks vältimatud (inevitable) ning pöördumatud (irreversible). Kokkuvõte on lihtne: emissioonid peavad hakkama kohe vähenema, kursimuutuseks on null aastat, iga lisanduv tonn kasvuhoonegaase panustab kliimamuutusesse ja teeb maailma ohtlikumaks. „Kainestav vaade katastroofilisse tulevikku, kui ühine tegutsemine ebaõnnestub“ – ei hoia teadlased end uut raportit lugedes Twitteris tagasi.

Siiski on aruandes ka üks väga oluline lootusrikas sõnum, mille teadmine ja arvesse võtmine on ülimalt tähtis. Varem on teoreetiliselt arutletud, et me võime olla nö „lukustunud” jätkuva soojenemise rajale isegi siis, kui vähendame kasvuhoonegaaside emissioone. Põhjalikema teadmiste kohaselt see nii siiski ei ole: kui meil õnnestub paari dekaadi jooksul kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine lõpetada, pidurdub ka ohtlik temperatuuritõus. See tähendab, et kliimamuutuse kõige ohtlikumatest tulemitest hoidumine on tõepoolest täielikult meie endi kätes.

Aga paistab, et me ei ela selles ilmas, millest raport räägib, vaid mingis paralleelmaailmas. Pärisilmas sööstab elukeskkond ja loodus katastroofi poole, meie paralleelmaailmas aga küll millegi üle muretsema ei pea. Vahel lekib meile pärisilmast pildikesi – mõni kole raport või teated sellest, kus uputab, kus põleb, kus on mõni saareriik kohe-kohe vee alla jäämas, kus on pikaajaline põud viinud näljahädani. Kõik see on justkui mingilt teiselt planeedilt. Ka Eesti elab selles paralleelmaailmas. Oleksime justkui väljaspool pärismaailma rippuv oaas, kus maailma raputavat kliimamuutust kas üldse ei eksisteeri, või kui eksisteeribki, toob ta Eestile kaasa palju head ja meeldivat: mõnusat rannailma ja turiste, jõukaid põllumehi, soodsaid küttekulusid. Võib-olla valingvihmad tekitavad pisut muret, nagu peeti vajalikuks sel nädalal IPCC raporti tulemusi esitades ainsana välja tuua. Rahutused, sunnitud ränded, ikaldused ja üleilmsed kriisid aga meid justkui küll ei puuduta. Ja nii peamegi oma paralleelmaailma õndsuses hõljudes kliimamuutust ja keskkonnaprobleeme endiselt lihtsalt üheks Euroopa mööduvaks moevooluks, millest tuleb rehepapi kombel kasu lõigata ja erandeid välja nuiata, samal ajal neljarajaliste teede, õlitehaste, turbakaevandamise, kuivendamise, üleraie ning biomassi tööstusliku ahjuajamisega jätkates.

Pärisilmas on meil valikuid vaid kaks.

Siiski on pärisilmas meil valikuid vaid kaks. Läheme samamoodi edasi ja laseme end VÄLTIMATULT kanda väga kulukasse, ohtlikku ning paratamatult kogu maakera elukeskkonda ümber kujundavasse tulevikku. Ootamatusi täis maailma, kus Eesti-sugune väike riik ja rahvas jääb suurriikide rabeluste vahele. Või ikkagi asume väljavaateid parandama, vähendame otsustavalt emissioone, nõuame tulemuslikke rahvusvahelisi kokkuleppeid ja hoiame sellega elukeskkonna säilimise „ohjad enda käes“? Paralleelmaailmas elamine pidurdab ettenägelikkust, koostöövõimet ning vajalike sammude astumist. Kui pärisilma tegelikkus lõpuks uksest sisse murrab, võime end leida olukorras, kus kokkulepeteks ja koostööks on liiga hilja ning rinda tuleb pista globaalse paanikaga.

Ärme ela paralleelmaailmas! Hoiame pärisilmas silmad lahti ja teeme õigel ajal õigeid otsuseid.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht