Tehnoloogia ja ekspositsioon

TRISTAN PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Maailm muutub ja muutuvad ka filmid. Tehnoloogia arengu tõttu võetakse kasutusele uued loovestmise instrumendid, millega peab ajapikku kohanema kas vaataja või filmikunst.

Üks stsenaristika olulisi aspekte on loos informatsiooni edastamine. Näiteks nn mõttetu statisti rollis näitleja ütleb lavale/kaadrisse tulles vaid „Härra, teile on kiri“. See lause avab tavaliselt tee infoedastamiseks: vaatajale loetakse ette kirjas sisalduv, mis tõukab tegevust edasi. Sidevahendite täiustudes asendusid kirjad uute ekspositsioonivahenditega, nagu telefon, millega on alati olnud see häda, et vaataja ei kuule kõne teist osapoolt, mistõttu tuleb seda lasta kõlada üsna segase porgandihäälega (justkui läbi telefoni), või peab vastuvõtja kõne põhipunktid ise kõva häälega üle nämmutama. Popiks info edastamise vahendiks on olnud telekas, sest võimaldab lisaks helile kuvada ka selgitavat pilti. Infot vahendav telekas on üks maagiline võlukast, mis käivitub alati õigel kanalil ning räägib täpselt asjast kohe esimestest sekunditest peale. Kõik tegelased teavad, et kui öeldakse „Pane kanal 12“, siis ongi kõigis telekates see kanal sama koha peal. Tülikast kanalist on pärast info ületulekut tarvis vabaneda, mis toob ikka ja jälle kaasa ebaloogilise käitumismustri: telekas lülitatakse esimesel võimalusel kinni, kuigi tegelikult lastaks sel ilmselt edasi käia või pandaks hääl maha. Käiva teleka heli taustal ei saa ju uut informatsiooni analüüsida ja tulemuseks on paras segadus.

Uus aeg on vahendina jõuliselt sisse toonud mobiilside, mida kasutatakse nii kõnefunktsioonis, aga järjest enam ka tekstisõnumitena, mida kuvatakse ekraanile. Pealtnäha on meetod hea: kui filme dubleeritakse, tõlgitakse enamasti otse (telefoni)ekraanil vastavasse keelde ka sõnum, nii et on täitsa okei, kui Bruce Willis saab saksakeelse teksti­sõnumi. Samas on probleem selles, et kuigi audiovisuaalse sektori sisene võimuvõitlus sunnib meid järjest enam arvestama väikeste ekraanidega, on tekstisõnumi koht siiski kinolinal, mitte telekas, sest paariks sekundiks halva fondiga telefoni­ekraanile ilmuv tekst ei ole lihtsalt loetav. Äkki käib vaatamis­viis aga info edastamise viisiga käsikäes? Tänapäeval ongi iga väikeselt ekraanilt vaadatavat pilti võimalik peatada ja tagasi kerida, ka lineaar­televisiooni. Mis niiviisi küll filmi rütmist ja kulgemisest järele jääb … Sõnumite kujul info on tihti siiski edasise mõistmiseks hädavajalik ja ega muud üle jää kui paus, rewind ja paar sammu telekale lähemale. Uue ajastu filmid eeldavad selle näite põhjal hea nägemisega inimesi. Konkreetne. Visuaalkultuuri saavad paremini omandada need, kes paremini näevad.

Kui rääkida visuaalsusest, siis SMSidega ongi see häda, et need pole põrmugi kinematograafilised ja me ei näe teiste sidevahenditega võrreldes isegi inimest kaadris. Drastilise näitena mõjub mõne aasta tagune hiina film „Kõnnin tulevikust mööda“*, kus klassikaline äravahetamismotiiv mängiti lahti telefoniekraanil: nii tekstiv poiss kui tüdruk arvasid, et suhtlevad kellegi teisega, aga olid tegelikult ammu tuttavad. See oli aga üks iseäranis igav vaatamine, sest pikad hieroglüüfidega tekstisõnumid anonüümsetel ekraanidel meenutasid pigem mingit teletaibi toodangut kui filmikunsti. Kui meil peaks tulevikus välja arenema mingid telepaatiavõimed, saame filmides ilmselt näha mõttesubtiitreid.

 

* „Lu Guo Wei Lai”, Ruijun Li, 2017.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht