Terad ja sõklad

AILI KÜNSTLER

Teisipäev tõi pildile eelmisel aastal tehtud keeleteod,1 emakeelepäeva-eelsesse nädalasse mahtus aga mitu keeleüritust. „Eesti keele elujõust“ rahvusraamatukogus oli K. M. Sinijärve juhtimisel ennekõike mänguline ettevõtmine – puhas keeleilu. Eestikeelse kooli juba 30 aastat liiga tulise supi võttis helpida Postimees konverentsil „Eesti hariduse keel“, kus Toomas Kiho, meie riigi strateegiliselt tähtsa kava koostamise töörühma juht, oli taas sunnitud käsi laiutama – ei mingit „Eesti keele arengukava“ juba 2017. aastast! Pärast valitsuse vahetust võttis riigikogu kultuurikomisjon koalitsiooninõukogu ettepanekul tagasi oma otsuse saata arengukava täiskogule arutamiseks – igasuguse meediakärata. Keele­teadlased kogunesid aga vaid nädalase vahega taas lahendama ÕSiga kehtestatud ahistavate keelenormide põletavat küsimust (kajastus e-etteütluseski).

Tõsi, arutelupäeval „Eesti keel normi ja vabaduse vahel“2 sain kuulda sedagi, et Liina Lindström tunnistab Tartu ülikooli tegemata tööd: ei ole osatud märgata inglise keele mõju eesti keele struktuurile ei uurijate ega õpetajate õpetajatena. Muret teeb, et viletsat õpetust saanud õpetajad keskenduvad koolis vaid ortograafia ja komareeglite pähetampimisele ega valda uut metoodikat – pole ka aega. Arusaadav ju: eesti keele tunde on koolis järjest vähendatud. Kui eksamikirjandeid parandatakse valede põhimõtete järgi, siis tegeldagu sellega. Tegeldagu harimisega. Esile toodud mured annaks ehk lahendada „Eesti keele arengukava“ raames, kui see rakendataks.

Kui on keeletoimetajaid, kes rakendavad norminguid mehaaniliselt, ja inimesi, kes arvavad, et normeeritud kirjakeelt peab kasutama igal pool ja alati, siis pole selles ometi süüdi keelekorraldajad ja normingud. On loomulik, et keel muutub, ja on ka loomulik, et keelekorraldajad millegi kirjakeelde sobivuse üle otsustavad: kirjakeele normingute muutmine on ju EKI pädevuses. Soovitusliku keelekorralduse juures (nt Külli Habichti arvates on see toiminud seni viljakalt) jäävad mõned sõnakujud ja -tähendused niikuinii kõrvale, ka autoril või keeletoimetajal ei keela keegi vastutust võtmast. Miski ei anna aga põhjust keelekorraldajate informeeritud ja keelestruktuuriga põhjendatud soovitustest loobuda ning piirduda korpuste kasutussageduse fikseerimisega.

On teada, et nii laste kui ka täiskasvanute suhtlus-, teabe- ja seega ka keeleväli on mullistunud, uudismeediaski kirjakeele kasutus kahanenud, varem ilmunut loetakse vähe, koolis ja ühiskonnas on järjest rohkem muu emakeelega inimesi (Harjumaal on eestikeelseid kõigest 58% rahvastikust). Äkki on aga napilt sada aastat kasutusel kultuurkeele positsiooni hakanud kõigutama EKI ja TÜ keeleteadlased, kes ise väljendavad end piisavalt korrektses kirjakeeles. Piiritletud norminguteta ei saa kirjakeelt olla – aga millises keeles siis (üli)koolis õpetada, seadusi kirja panna, avalikku elu korraldada ja võõra­maalasi lõimida?

Emakeelepäeva etteütlus oli taas populaarne: ülesande sooritanuid oli 10 050, kusjuures väga paljud tegid vaid paar viga. Kas tõesti pole Eesti keeleruumis praegu tähtsamat küsimust kui see, et ÕS sunnib sõnadel „järele“ ja „järgi“ sisulist vahet tegema? Sedagi vaid siis, kui keeletarvitaja on valinud avaliku asjaliku keeleregistri. „Millist probleemi üldse lahendatakse?“ küsis Akadeemia peatoimetaja juba keeleteadlaste teisest võitluspäevast kokkuvõtet tehes.

1 Vt https://www.youtube.com/watch?v=1HTTnB70wVo

2 Arutelupäev „Eesti keel normi ja vabaduse vahel“ jätkas jaanuaris Eesti Keele Instituudi ja Eesti Keeletoimetajate Liidu ühisseminaril ning veebruaris Emakeele Seltsi ja ajakirja Akadeemia teemapäeval „Keelekorralduse äärmised võimalused“ alustatud diskussiooni eesti keelekorralduse teemal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht