Tere, pimedus, mu vana sõber!

MERLE KARRO-KALBERG

Aasta kõige pimedam aeg on küll läbi ja päev mitme tibusammu võrra juba pikem, kuid ikka tundub, et kogu aeg on öö. Kuid kas meil on pimedust, seda tõelist pimedust, ikka piisavalt? Ehk on pimedust vaja sama palju kui valgust? Mida aeg edasi, seda vähem saab nautida pilkast ööd. Pimedusest on saanud haruldane nähtus.

Inimkond on pimedust tehisvalgusega ikka vallutada püüdnud. Elektri leiutamise ja igasse majapidamisse jõudmisega võeti kontroll päeva ja öö vaheldumise üle enda kätte. Tööd teha ja raamatut lugeda sai nüüd ka pilkases pimeduses. Tööstusrevolutsioon ja linnastumine lõid pimedusele hingekella. XIX sajandil püstitati Pariisi tänavatele gaasilambid ja sealtpeale levis mõte valgustatud linnast üle ilma ning jõudis ka väiksemate asulateni. Kiiskavad kaubamajad, vilkuvad valvesüsteemid, välja valgustatud kirikud, välireklaamid, siravad kasvuhooned, ilutulestik ja valgusmängud on varjutanud tähistaeva. Tehisvalguse asjakohasest kasutamisest on saanud priiskamine – linnad helgivad täisvalguses ka keset ööd. See kõik on viinud reostuse, täpsemalt valgusreostuseni, ning kaasa toonud mitmed keskkonnaprobleemid.

Tehisvalguses kiirgav horisont ajab segadusse rändlinnud, ookeani otsivad kilpkonnad ei näe enam tähti, ei jõua seetõttu veeni ning hukkuvad. Ka inimesele teeb lõputu tehisvalgus liiga. Kui päeva ja öö piir hägustub ja saab nautida alatist päeva, siis muutub unerütm, valgus ei lase magada, see viib aga immuunsüsteemi probleemide ja ainevahetushäireteni.

Pimedust polegi enam olemas, sest kõikjal kumab silmapiiril mõne suurema või väiksema asula valguskuma. 2016. aastal ajakirjas Science Advances ilmunud artiklis „Tehisliku taevavalguse uus maailmaatlas“ („The new world atlas of artificial night sky brightness“) tuuakse välja, et ühel kolmandikul Maal pole enam võimalik näha Linnuteed ja 80 protsenti Maad mõjutab tehisvalgus. Euroopas ja Põhja-Ameerikas on pimedust veel vähem: 99 protsenti neist paigust on tehisvalguse kumas.

Pimedusest on saanud luksus. Uus-Meremaal on seatud eesmärgiks saada pimeduse rahvaks ja vähendada valgusreostust. Maailma kõige pimedamaks kohaks peetakse Atacama kõrbe Tšiilis. Euroopas saab tähistaevast segamatult nautida väikesel Bradsey saarel Suur­britannia külje all. Kohtade nimekiri, kuhu valgusreostus ei ulatu, jääb aina lühemaks. Kunagi loodeti, et kuna leedlambid valgustavad tõhusamalt, saab elektrit säästa. Odavam tehnoloogia on aga viinud selleni, et valgusreostust on taskukohasuse tõttu hoopiski rohkem. Vähemate kuludega saab välja valgustada iga silla ja külakiriku – ning see varjutab tähed.

Ka Eesti astub muu maailmaga ühte jalga. Valgusreostuse kaardil helgivad hoiatavalt punaselt nii Tallinn, Tartu, Pärnu kui ka Kuressaare ja Narva-Jõesuu. TTÜs tehtud uuring „Tallinna linna valgustuskeskkonna (valgusreostuse ja räiguse) hindamine ja analüüs“ näitab, et COVID-19 pandeemia järel on valgusreostuse tase pealinnas tõusnud. Öeldakse ka, et senini väiksema valgusreostusega piirkondi, sh Nõmmet ja Põhja-Tallinna, on hakanud mõjutama kinnisvaraarendusega kaasnev tänavavalgustuse paigaldamine. Üks valguse liiglevimise põhjusi on vähene kõrghaljastatus: tänu puuvõradele levib tehisvalgus nimelt maapinna lähedal ega haju taevasse.

Meie aja suurimad keskkonnaprobleemid on elurikkuse kadu, õhusaaste, kliimamuutus, metsade vähenemine jms. Kõigi nende lahendamine eeldab tohutut pingutust ja olukorra paranemine võtab aega, mõnikord on vaja vea parandamiseks sadu aastaid. Valgusreostuse kõrvaldamine on selle kõigega võrreldes imelihtne: piisab vaid tule väljalülitamisest.

Selge see, et ilma tehisvalguseta enam ei saa, kuid oluline on tasakaal. Kasutada tuleks tänavavalgusteid, mille valgusvihk on suunatud alla, mitte üles. Oluliste hoonete ja sildade väljavalgustamisel on abiks valgusdisainer, kes oskab tähelepanu pöörata ka pimedusele. Palju annab juba kas või seegi, kui linnas öösiti osa valgusest välja lülitada. Näiteks majade fassaadivalgus või valgusreklaamid. Lindudele ja putukatele on abi sellest, kui kasutada sinise leedvalguse asemel kollase valgusega lampe. See sobib ka inimorganismile paremini.