Terve ja haige

Aro Velmet

Ühendkuningriigi statistikaamet avaldas hiljuti poliitikategijaid šokeerinud andmed, mille kohaselt on riigis krooniliste terviseprobleemide tõttu töötamisest loobunud inimeste hulk suurenenud 2020. aasta kahelt miljonilt nüüdseks 2,8 miljonini. Seetõttu on lisandunud 6,8 miljardit naela sotsiaalsüsteemi kuludesse ja kadunud 8,9 miljardit maksutulu lahtrist. Teisisõnu on pandeemiajärgsete terviseprobleemide hind vähendanud ÜK niigi nõrka SKTd 0,6% võrra. Võrdluseks: õpetajate streigi ajal tüliõunaks saanud 11 miljonit eurot moodustab Eesti aastasest SKTst 0,026% ja Reformierakonna maksuküüru kaotamine umbes 0,8% SKTst. Probleem peaks olema seega mõistetav ka arvutustabeli usku ministritele.

Eesti statistika sama trendi ei näita. Enda tervist „heaks või väga heaks“ hindavate inimeste hulk on uuringutes püsinud stabiilselt 54-57% vahel viimased kümme aastat. Seejuures tuleb silmas pidada, et oma tervise hindamine on üks kultuuriliselt subjektiivsemaid küsimusi. Me oleme alles jõudmas välja ajastust, kus kõik, kel just käsi otsast ära kukkumas polnud, loeti terveteks ja vaimse tervise hädasid, stressi ja kroonilist valu ei tunnistatud päris probleemina.

Inimeste hinnangut oma tervisele mõjutab uuringute järgi suuresti ka see, kuidas suhtuvad neisse terviseinstitutsioonid: kui perearst või sotsiaaltöötaja ütleb „mis sa siin teed, sa ju terve kui purikas“, siis võib patsient ka statistika­ametile öelda, et ta tervis on korras, isegi kui ta pole painava seljavalu tõttu kuid und täis magada saanud.

Briti uuringus on jaotatud pandeemiajärgsed traumad kolme kategooriasse: uued vaimse tervise hädad, pandeemia ajal diagnoosimata jäänud ja seetõttu süvenenud terviseprobleemid ning otseselt COVIDi tagajärjel tekkinud kroonilised tõved. Neid kõiki võimendab aina suurenev lõhe demograafilise reaalsuse ja terviserahastuse vahel. Ka pandeemiata vajaks vananev elanikkond aina rohkem teenuseid, tervishoiu rahastus on olnud aga aastaid sama või isegi vähenenud. Igavesti siseressursside optimeerimise peal ei sõida. Pikemate ravijärjekordade, harvemate perearstivisiitide ja ennetustöö vähendamisel on oma hind – ja see võlg tuleb millalgi tagasi maksta. Ühendkuningriigis on see aeg juba käes, ent ka Eesti tervishoiusüsteem liigub täpselt samal kursil.

Omaette nurjatuks probleemiks on osutunud nn pikk COVID, mille ulatust me alles hakkame päriselt mõistma. Uuringutes on hinnanud pika COVIDi esinemissagedust väga erinevalt: vahemikus 2–45% kõigist põdejatest. Usaldusväärsemaks peetakse umbes kümneprotsendilist esinemissagedust. Ebatäpsus on mõistetav, sest pikk COVID ongi biomeditsiini tavatööriistadega raskesti tuvastatav haigus. Parima arusaamise järgi on tegu immuunsüsteemi ülereageerimisega, viiruse kõrval tabab rünnak ka terveid keharakke. Seetõttu on pika COVIDi sümptomid ääretult mittespetsiifilised ja võivad ulatuda halvavast väsimusest närvisüsteemiprobleemideni. Pikal COVIDil pole selgeid biomarkereid, mille alusel seda diagnoosida. Haiguse pisikuteooriast alguse saanud biomeditsiin pole harjunud selletaoliste juhtumitega tegelema, kuigi viirusnakkusest põhjustatud kroonilisi vaevusi on dokumenteeritud aastakümneid. Sama mustrit nähti 1918. aasta gripiepideemia järel, borrelioosijärgsed kroonilised vaevused on meedikute hulgas põhjustanud vaidlusi aastakümneid ja hiljutised uuringud on näidanud, et ka paljud tuntud haigused, näiteks hulgiskleroos, võivad olla viirusnakkuse (antud juhul Epstein-Barri viirusega nakatumise) põhjustatud.

Eelnevast piisab illustreerimaks, kui lühinägelik on Exceli-meeste veendumus, et igasugune ennetav ja hoolekandele keskenduv tegevus on kärpimisele kuuluv „kulurida“. Veel ühe näitena on minugi haigusloos märge „postviraalne sündroom“. Statistikaametile kirjeldaksin oma tervist kui „head või väga head“ ja tööjõuturul löön jätkuvalt aktiivselt kaasa. Tegelikult on tõsisemate haiguste välistamiseks kulunud mu peale üle 40 000 dollari tervishoiuraha (MRTd on USAs kallid) ja üle kahe aasta närvivalusid ning väsimus liigituvad kategooriasse „elumuutev“. Rahvatervise uurijate seas on vägagi palju inimesi, kes mõistavad piiripealsete juhtumite pikaajalist mõju ühiskonnale. Poliitikakujundate hulgas paraku hoopis vähem.