Pioneer ei karda hunti

Tippkiskja on metsas targem avalike teenuste pakkuja kui keskkonnaamet.

KAAREL TARAND

Kes sind, susi, siia ajas?

Tead, et meil on püss ka majas,

püssi sees on kõva rohi,

mida puutuda ei tohi.

Kui sa sellest paugu saad –

kohe jalad sirgu a’ad.

Nõnda rääkis Juhan Jaigi Jass tema karja murdma tulnud hundile. Jaigi „Hunt“ on hilisemast rahvusloomast väheseid, kui mitte ainus lugu, milles hunt on üdini positiivne kangelane. Muudes on ta kas lihtsalt loll või siis kurjuse kehastus, keda peab kohtlema seaduse täie rangusega. O.W. Masing nõudis oma lehes 200 aasta eest järjekindlalt, et hunte peab tapma nii palju kui võimalik, soovitatavalt juba kutsikana, ning inimesi, kes ei taha hunditapus osaleda, tuleks karistada vähemasti rahatrahviga.

Hundi ajalooline süü seisnebki inimesele majandusliku kahju tegemises, kuigi hunt ise oma tegusid rahas ei mõõda ning tegeleb kõigest ellujäämisega. Just küttide ja loomapidajate ühislobi survel kauples Eesti endale Euroopa Liidus välja ka hunditapu erandi. Meil, erinevalt enamikust Euroopa riikidest ei vääri hunt kaitse alla võtmist, sest neid on piisavalt ja saab kohe liiga palju, kui neid riikliku ohjeldamiskava* alusel süstemaatiliselt mitte tappa.

Erinevalt Masingu ajast käib hundi elu ja surma küsimuses nüüd vaidlus, sest hundivaenajatele on tekkinud vastaspool ning hilissügisel jõudis hunt esimest korda kohtu ette kannatanu, mitte süüdistatavana. Nimelt vaidlustas MTÜ Eesti Suurkiskjad halduskohtus tänavuse jahihooaja tapalimiidi. Jaanuari alguses tühistas ringkonnakohus küttide rõõmuks huntidele halduskohtus antud esmase õiguskaitse, mistõttu jaht võib jätkuda ja kui lumeolud seda soosivad, paugutatakse poolel hundi asurkonnast iseseisvuspäevaks jalad sirgu.

Kohtuvaidlus jätkub selle üle, kas Eestis on hundi arvukus piisav ning kas see on teadusliku meetodiga ka kindlaks tehtud. Pole kahtlust, hunditeadust on Eestis küllaga, uuritakse hundi ajalugu, geene ja jälgi, liikumist ja viljakust. Teaduses võidakse kõik õigesti teha, kuid sellele pinnale sündivad valikud võivad ka rappa minna. 1930ndatel näiteks tehti Saksamaa bioloogias ja meditsiinis silmapaistvat tööd, kuid tulemuste ülevalamine ideoloogilise soustiga viis teatavasti kiiresti juutide, mustlaste, puudega inimeste jt rühmade massimõrvadeni.

Paraku ei ole ka Eestis teadlaste töödest tuletatud järeldus huntide tapmise vajalikkuse kohta ise vähimalgi määral teaduslik, vaid ideoloogiline ja äriline. Seda tunnistavad kaudselt ka jahimehed, kui põhjendavad hundi arvukuse piiramist „ühiskondliku kokkuleppega“. Kus see küll on sündinud, kui teadaolevalt ei ole küsimus olnud esil ei riigikogu valimistel ega ole toimunud ka referendumit? Valdav osa elanikkonnast ei ole hunti mujal kui loomaaias iial silmast silma näinud ega tea asjast midagi, mistõttu on otsuse langetamine libisenud puhtalt jahimeeste huvirühma kätte ning on olemuselt korruptiivne.

Ei mingit ühiskondlikku kokkulepet, hunte tapetakse ikka alasti ahnusest. Riigi keskkonnaamet näiteks selgitas kohtus, et „hundi arvukuse tõusuga seoses on ennustatav ka kahjustuste suurenemine, mis oleks löök loomakasvatussektorile, riigi eelarvelistele vahenditele ja hundi mainele“. Kui hunti ei tapa, laostub riik ning ainult surnud hunt saab olla mainekas hunt. Teisal on keskkonnaamet teatanud, et näiteks 2018. aastal kulus suurkiskjate tehtud kahju hüvitamiseks kokku 231 000 eurot, mis on riigieelarves peenraha, 17 senti elaniku kohta aastas. Kahe sajandi eest tapsid hundid ühes kihelkonnas rohkem loomi kui nüüd terves riigis. Masing pakkus üksikasjalike arvestuste järgi iga kihelkonna keskmiseks hundikahjuks 10 000 rubla ehk terve Eesti peale üle miljoni (üks hobune maksis toona 70, härg 45, lehm 30, siga 10 ja lammas 5 rubla). See oli tõsine konkurents, mida mõni tuhat hunti poolele miljonile talupojale lihatoidu alal pakkus.

Tänapäeval hoitakse huntide arvukus 150–250 vahemikus, kuid mõtteviis on visa muutuma. Veel 2008. aasta riiklikus küttimise limiitide ettepanekus on kirjas: „Meie põdrad ei kaoks arvatavasti ka siis kui neid oleks mitte 10–12 000, vaid kõigest 2000, kuid soodsas seisundis asurkonnast kõigis maakondades me sel puhul rääkida ei saaks ja peaksime suurkiskjatega toidu pärast konkureerimast hoopiski loobuma.“ Kas tõesti sõltub eestlaste toimetulek ja ellujäämine sellest, kui edukad oleme võistluses huntidega põdraliha pärast?

Las faktid kõnelevad. Eesti hundid söövad aastas arvestuslikult 150 tonni liha, Eesti elanikud 115 000 tonni liha, huntide kogus on seega promill inimtarbimisest. Konkurentsist on siin jälge sama palju kui Eesti autotootjal Nobe võistlust Volkswageniga või Leesi külapoel Lidliga. Kuid mida rikkalikum on huntide ja teiste suurkiskjate metsatoidulaud, seda vähem on neil asja inimeste vara kallale, ja eriti, kui see on nõuetele vastavalt kaitstud ja kindlustatud.

Hundid inimese toidulauda ei ohusta, vastupidi aga küll. Läinud aasta riigi küttimissoovituse järgi röövisid jahimehed kiskjate toidupangast jahilubade järgi umbes 4300 põtra, 30 000 metskitse, 7800 metssiga. Lisaks tapavad autojuhid igal aastal üle 200 põdra ja 4000 metskitse. Sellest kogusest saaks muretult söönuks mitu korda rohkem hunte ja ilveseid, kui meie metsades praegu on.

Kui jabur toidukonkurentsi jutt kõrvale jätta, koorub välja, et metsas toimuva tapatalgu juurpõhjuseks on palk ja pellet ehk metsaomanike ja saekaatrite majandushuvid. Kogu looduse loogika on nii pea peale pööratud. Põder kahjustab noorendikku. Otsus: maha lasta. Kui põdrad on lastud, ei ole hundil toitu ja ta tuleb talupoja vara kallale. Otsus: maha lasta. Mis sest, et on ammu teada, milline on igas ökosüsteemis tipmise kiskja ülesanne. Me näeme kurja vaeva ning kulutame arutult metsatööstuse huvide kaitseks, nägemata, et metsas elab suurepärane tasuta teenuse pakkuja.

Hunt on keskkonnateenus, mitte kõlvatu konkurent ja leibkondade näljahäda põhjustaja. Hunt on oma söödavate liikide arvukuse reguleerimisel valiv ja täpne. Tõuparandaja, võiks isegi öelda, sest ta võtab paljunemisahelast välja äbarikud ja haiged, toetades sel viisil parimate geenide edasikandumist. Püssiga inimene ei saavuta eales sama täpsust isegi snaipri sihiku kasutamise korral. Ja hundil ei ole ainelisi kiusatusi, vaid ainult kõrge hundimoraal, ta ei kogu koopaseinale trofeesid.

Niisiis hetkeks, mil uus keskkonnaminister oma töökabinetti jõudis, oli hunt ammu kohal ja saame peagi näha, kas minister hunti kardab või mitte. Piltlikult on hunt, kes võib ministri murda, metsanduse arengukava, mille vilgas, ent viljatu väljatöötamine käib juba mitu aastat. Aga canis lupus peab ka liigina leidma oma väärika koopa ses arengukavas. Mitu hunti mahub Eesti metsa, on sama kaalukategooria küsimus kui see, mitu puud metsas kasvab ja mitu igal aastal võib ära võtta.

Inimese kui tapva metsakorraldaja tegevuses on praegu kõik seaduslik ja meie jahimehed võivad toetuda Euroopa Liidu kohtulahenditele, mis lubavad nn ohjeldamiskavasid (mis on eufemism massimõrvaplaani kohta) suurkiskjate arvukuse piiramiseks. Ometi ei sunni keegi meid iga võimalust, luba ja erandit lõpuni täitma. Meil puudub kooselukogemus 500 või 1000 hundiga. Kui õige peatuks hetkeks ja prooviks järele? Pealegi, tegevusest hoidumine ei maksa midagi, kui välja arvata kulu pulbrile, millega vähendada küttide päästikusõrme sügelust.

Kui seda kindlad käsku peaks antama, et iga kogokond iga viiekümne meeste hinge pealt, üht hundi pead aastas kui maksu peaks tooma: siis saaks peagi hundi sugu meie maal kui ka mitte ärahävitud, siis õmetige märka vähendud. Ega peaks selle asja juures vabandamist sallitama et üks ehk tõine kogukond ütleks: seda ei ole seda puhku saadud; ehk mis muud tühja peaks ööldama; vaid oleks sellepärast nenda käskida: too hundi pead ehk kui sul seda pole anda; siis too viiekümne hinge pealt, hundi pea asemele 50 rubla raha.

Maarahva Nädalaleht nr 3, 19. I 1823

Hundiajamine, mis igal aastal 15 Mai kuu päval on, ja peab olema, ei ole veel mitte seda kahju jõudnud vähendada, mis seesinane metsa elaja sugu aastast aastani meie maal on tegemas; ja tuleb see sest, et inimeste hooletus ja tuimus, oma enese kahju ei mõista näha, ega siis ka hundiajamise ja nende pesa õtsimise ajal, ka mitte tõsiselt seda ei tee, mis kohus oleks teha, ehk et ta seda ka hoopiski jätab tegemata. Kuuekümnest kihelkonnast on jo teaduskirjad hundiajamise pärast tulnud, aga kolmekümne üheksa kihelkonnast on nemad veel tulemata: ja on siis neis kihelkondades, kust kirjad tulnud, sel kevadel 9 vana hunti, ja 197 hundi poega tapetud. Enne seda oli talvel lastud 46 hunti, mis ühtearvatud nii paljo teeb kui 243 hunti, mis kautud. Juba seegi hulk kaunis näitab olevad; aga kui seda arvata, et meie maal mito tuhat hunti saaks lugeda, kui neid kõik võiks kokkoajada: siis tahab 243 selle suure hulga vasto liig vähe olla.

Maarahva Nädalaleht nr 29, 21. VII 1823

* Riigi dokumentides on ohjeldamise asemel kasutusel ohjamine.

Vaatamisi: 1,693