Toodan, nagu jaksan

MERLE KARRO-KALBERG

Olgu alustuseks öeldud, et mul on neli last. See annab ehk õiguse Pere Sihtkapitali SA uuringu teemal sõna võtta ka pintsakus ja lipsustatud poliitikute ning nende mõttemaailma jagajate silmis, kes rahva, kultuuri ja keele püsima­jäämise argumendi taha poevad, kui küsivad, kellega naised magavad, kui tihti ning miks nad ikkagi ei sünnita.

Juba ainuüksi see, et pean alustama sellise määratlusega, kõneleb paljust. Kui naine peab vähemalt kolm last sünnitama enne, kui tohib perepoliitika teemal sõna võtta või uuringu motiivid ja asjaosalised kahtluse alla seada, aga mehelt, kes naiste sünnitamise teemal arutleb või andmeid kogub, ei küsi tema laste arvu kohta keegi, siis näitab see selgelt, et kehtivad topeltstandardid ning naine peab arvamuse avaldamiseks kordi pädevam ja kogenum olema.

Pere Sihtkapitali SA lastetutele naistele suunatud uuringu skandaalis on esile kerkinud rohkelt ebakohti ja välja joonistunud ehmatavad, pigem eelmise sajandi algusesse sobivad mõtteviisid.

Alustuseks võiks muidu arutada selle üle, kui kitsasse ringkonda on Eestis koondunud võim ja tutvused, miks muidu saab üks inimene istuda mitmel, omavahel huvide konfliktis oleval ametipostil. Siis muidugi maine­kahju, mille Tartu ülikooli nüüdseks endine dekaan teadusele on tekitanud. COVID-19 pandeemia, vaktsineerimisvastaste rohkus ja häälekus ning alternatiivmeditsiini aina laialdasem levik näitab päris selgelt, kuidas teaduse ja teadlaste usaldusväärsus üldsuse silmis kõigub. Praegune skandaal lastetute naiste uuringu ümber ja asjaga seotud teadlaste eneseõigustus seda kuidagi kindlamaks ei tee. Mõnes valdkonnas kehtivad kõrgemad eetikanõuded, ülikool ja teadusasutused on sellised institutsioonid, mis võiksid näidata, kuidas eetiliselt ja õiglaselt asju ajada. Tartu ülikooli rektor on nüüdseks küll töösuhte professor Raul Eametsaga lõpetanud, kuid Eamets on ka teada andnud, et vaidlustab otsuse, sest tema arvates on tegu poliitiliselt sihitud tühistamisega ja karistus ebaproportsionaalne vaatamata sellele, et andmete kogumine on olnud ebaeetiline ning dekaan Eamets tegutses ülikooli nõusolekuta.

Lisaks tuleb ilmtingimata küsida, miks lastetusele keskenduv uuring saadeti ainult naistele ja rahva püsima­jäämise taak on ikka veel justkui ainult naiste asi. Keegi ei kipu ju mehelt küsima, mitme naisega ta on maganud, miks ta lapsi ei saa, miks ta abiellunud pole, isegi seda ei küsita, mitu naist on temast üksikemaks jäänud või kuidas ta endast lahus elavaid lapsi toetab.

Eraldi teemana tuleks analüüsida veel muidugi uuringus esitatud küsimusi. Silma hakkab, et laste mittesaamise otsus on uuringu koostajate arust seotud peamiselt kolme põhjusega: mehe puudumine, majanduslik seis ja laps kui eneseteostuse takistus. Ometi on laste saamine paljuski ka maailmavaateline ja laiem otsus, seotud nii kliimakriisi, jäikade soorollide, maailma ülerahvastatuse, tasustamata hoolitsustöö ebavõrdse jaotumise kui ka palju muuga, mida küsitlus üldse ei puuduta. Ilmselt on uuringu koostajad leidnud, et naistel ei saa olla maailmavaatelisi põhimõtteid, lastetus on ainult pragmaatiline ja argiolmega seotud „puue“.

Sellise küsitluse abil pole võimalik toimivat perepoliitikat välja töötada, see oleks lihtsalt nii eluvõõras. Laste saamine ja üleskasvatamine – viimane üldiselt teemaks ei kerki, peaasi on ikka kvantiteet ehk laste arv, mitte kvaliteet ehk neid ümbritsev turvaline keskkond ja inimesed – taanduvad paljudele väikestele nüanssidele, mis kõik kokku toetavad perede toimetulekut, olgu need suured või väikesed, traditsioonilised või uudsed. Alustama peaks töö- ja pereelu ühildamise võimalustest, lihtsatest asjadest, näiteks, et töökohta sisenemine lapse­vankriga oleks võimalik. Järglase tööle, sealhulgas lähetusele, kaasavõtmine peaks olema lihtne ja bürokraatia­vaba. Väga palju aitaks ka ühiskonna suhtumise paranemine: et ei pööritataks pahameelest silmi, kui paljulapselise pere vanem soovib vabu päevi 1. septembri eel ja järel, et rongis nuttev beebi või poes jonnihoos jalgu trampiv rüblik ei tekitaks vihaseid pilke. Aitaks ka see, kui lapsed ja naised poleks taandatud rahvastiku taastootmise ühikuteks. Ma ei tea kedagi, kes oleks otsustanud sünnitada sellepärast, et lapse saamine on igaühe kohus ühiskonna ees või et Eestis sünnib liiga vähe lapsi. Sellised variandid annab sünnitamise põhjusteks kõnealuse uuringu küsitlus. Rohkem empaatiat ja detailidesse süvenemist!