Tööle, tööle, diplomaadid!

Polütsentristliku maailma loomist ei otsustata relvajõul, vaid õrnuse ja takti lahinguväljal.

KAAREL TARAND

Kuidagi kiiva kisub see sõjakommunikatsioon. Kõik vormid ja žanrid on ära proovitud ning ühtki rabavat ja vaimustavat visuaalset efekti pole enam ammu välja pakutud. Sisu poole häda on samuti see, et midagi uut ei ole enam ütelda. Tehnikagurmaanidel on kõik lahingutes kasutusel relvatüübid ning nende taktikalised andmed ammu pähe kulunud, kohanimede süvahuvilised aga suudavad alfabeetilises järjekorras esitada vähemasti tuhat Ukraina külanime ilma igahommikuse kordamiseta ajalehtede toel. Meediatarbijate enamus aga vaevleb üledoosi käes, nagu see juhtus samamoodi alles hiljaaegu, kui riigiasutuste kommunikatsioonitöötajad ja nende poliitilised ülemused ei suutnud õigeaegselt tagasi tõmmata sisutuks muutunud koroonateavituse laviini.

Ukraina teema mahulises ja positsioonilises vähendamises (s.t väiksemad uudised ja lehesappa) igapäeva uudis- ja kommentaarivoos ei ole mitte midagi halba, see ei ole Ukraina rahva võitluse reetmine. Vastupidi, halb on hoopis see, kui ka ajakirjanikke paratamatult tabava tüdimuse ning võib-olla ka algsete ebarealistlike ootuste tõttu muutub senine hoiak, kui selgust ja optimismi resultaadi osas asendavad kahtlused ja eneseõõnestamine, millest halvemal juhul võib saada ka meie oma riigi ja rahva kaitsetahte kahjustamine. Halb on ka, kui toimetustes peaks usutama, et meie (ja veel enam me heade, kuid liiga rahumeelsete partnerite) valitsus ei täida ilma igapäevase meeldetuletuseta endale võetud kohustusi Ukraina abistamisel ja Venemaa agressiooni vastu töötamisel. Täidab ikka, aga kui tal lastakse kodused asjad unarule jätta, majandus laokile ja avalik sektor rahanälga, siis õige pea ei ole enam millegi eest ka Ukrainat toetada.

Kui Ukraina suudab vähemasti oma sõnumiseades tõsiduse ja asjalikkuse kõrval ka vaimukas olla, siis Venemaa esineb tuntud N Liidu tasemel ehk mida halvem on olukord, seda uhkemalt ja hooplevamalt oma peagi saabuvat vääramatut võitu ja lääne hävingut kirjeldatakse. Kontakt tegelikkusega on Venemaa infovoost ammu kadunud ning kui ehk uudiste kirjutamise õpik näeb ette ametlike juhtide jutu vahendamise kohustuse, siis selle koht koos vastava tähistusega on musta huumori nurgas, mitte lehtedel ja saadetes, mis pretendeerivad tegelikkuse peegeldamisele.

Kindlasti puudub vähimgi põhjus vahendada kollaseid spekulatsioone ja vandenõujutte Venemaa tegelaste tervise, omavaheliste suhete, süüdlaste karistamise operatsioonide ning jõugrupeeringute võitluse kohta. Ühtki sellist juttu usaldusväärsest allikast kontrollida ei saa, teadmisi need ei anna, kui isegi on põnevalt serveeritud. Pole vaja ootusi enneaegu üles kütta: kõik paratamatu juhtub siis, kui juhtub. Tõenäosuslikult ja Venemaale iseloomuliku ajaloo igikestva kordumise tõttu peaks Venemaa praegune mehine juhtkond umbes viie aasta pärast olema surnud või suremas ka loomulikult, vandenõulaste pist­odade ja püstoliteta.

Tähtsamate ninade keskmine vanus Moskvas on pisut üle 70 aasta, see tähendab, et nad on riigi meessoo sünnihetkel eeldatava keskmise eluea piiri (mullu oli see koroonast tingitud väikese languse tõttu umbes 66 aastat) mitme aasta võrra ületanud. Venemaa meeste eluiga ei ole aga 1980. aastatega võrreldes tõusnud rohkem kui paar aastat. 1980ndate alguses, kui NLKP poliitbüroo liikmeid tabas massiline väljasuremine, elasid üksikud erandid lausa 80aastaseks, kuid keskmine lahkumisiga oli 75 kandis. Seega on põhjust arvata, et palju aastaid ei ole enam jäänud ei Lavrovile ega Patruševile, Šoigule ega Bortnikovile.

Tähendab, need mehed enam oma hullumeelse sõjaga laostatud riiki uuesti­sünnile ei juhi, küll võivad nad oma surmaeelses sõgeduses viia järeltulijate stardipositsiooni praegusestki veel tükk maad madalamale tasemele, kui püüavad tõsimeeles jätkata oma juhi arulagedate projektide elluviimisele kulutamist. Olgu teemaks siis maailma vägevaima (sõja)laevastiku ehitamine, Arktika lõplik ja täielik vallutamine (mille kiirendamiseks Putin sel nädalal rea tähtsaid ukaase allkirjastas), üha uute kõrgtehnoloogiliste relvade arendamine või autarkilise majandusõitsengu saavutamine aina suuremate julgeolekuorganite üha valvsama pilgu all. Kõik see tähendab kulu, mille katteks pole ei teadmisi, tehnoloogiat ega tulu, ja kui olekski, siis teel õnnele varastataks niikuinii kõik ära.

Leonid Brežnevi lõpuaegade kordusetenduse lähenemine Moskvas on lääne ja kogu maailma uus diplomaatiline võimalus, mida tasuks sel korral eelmisest paremini ära kasutada. Jah, meie maanurgast vaadates oli ka eelmine suur edulugu, sest veretult vabastati Vene orjusest terve hulk rahvaid, liberaaldemokraatia tegi ajutist võidukäiku, Hiina sai minna oma teed ja rikastuda. Kuid lagunenud bipolaarse maailma asemele pikalt tasakaalus püsivat uut maailmakorda rajada ei suudetud, mistõttu pärast nõrkusaastaid end kogunud Venemaal taastus ja kinnistus idee endale (kui N Liidu õigusjärglasele) vana koht teise pooluse peremehena tagasi nõutada. Seda hukatuslikku arengut ei olnud võimalik ka õigeaegselt ohjeldada, sest maailmaorganisatsioonid kui põhilised diplomaatiliste kokkulepete foorumid olid ununenud reformimata. Eeskätt ÜRO peegeldab seniajani endistviisi jõudude vahekorda 1945. aastal, mis on paraku kaugel tegelikkusest.

Diplomaatia peamine funktsioon on riikide ja rahvaste vahel rahumeelsete suhete püsimise kindlustamine. Nagu värske kogemus näitab, ei suutnud diplomaatia oma ülesannet täita just rahvusvaheliste suhete süsteemi ja esindusorganisatsioonide põhikirjalise küündimatuse tõttu. See on andnud uut hoogu ühtedele analüütilise koolkonna esindajatele, kes on kuulutanud nii ÜRO kui ka OSCE kasutuks reliktiks. Ainsate bipolaarse maailma võitlustandritena näevad nad veel suuremate ja jõukamate riikide G20, kus siis teineteiselt tekki kisuvad läänemaade G7 ja aastate eest börsispekulantide vermitud nn tõusvate majanduste grupeering BRICS, mis viimastel päevadel on kerkinud tähtsa subjektina Venemaa välispropagandasse. (Hiina on küll näidanud, et ei huvitu liidust Venemaaga teiste vastu, sest talle on tähtsad stabiilsus ja majandussuhted rikka maailmaga.)

Teine analüütiline vool on õigemal teel, kui väidetakse, et bipolaarse maailmakorra taastumine oleks ehk veel mõeldav olnud enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse, kuid mitte nädalatki pärast seda. Kolm suurt üksust, millel on paarikaupa nii kattuvaid kui ka vastandlikke huvisid, on kindlad: Euroopa Liit, USA ja Hiina. Mõni, regionaalne võib veel juurde tulla, kuid rahvusvahelised organisatsioonid eesotsas ÜROga tuleks ümber kujundada nii, et Venemaa, kui ta pärast meele­paranduse teele asumist uude struktuuri võetaks, paigutuks oma õigele kohale igavese keskmikuna paljude hulgas. Mida abitum Venemaa pärast sõja kaotust ja võimusiirdega traditsiooniliselt kaasnevat segaduste aega on, seda paremini uus süsteem tööle hakkab.

Üleilmse diplomaatia keskne ponnistus praegu ei pea üldse olema sõja lõpetamine (eriti Ukrainat riivavatel tingimustel), pingutama peab kahel muul suunal ning suured peavad mõlemal olema suure­meelsed. Venemaad oleks ehk võimalik ka ühepoolselt relvitustada (eriti tuumarelva osas). Kuid miks peaksid teised oma tuumapomme säilitama, kui ei ole enam kedagi nendega ähvardada? Teine ja peenem töö on saada lahti vetoõigusest maailmaorganisatsiooni ja ka kõigi muude, sh Euroopa Liidu otsustusprotsessides. Vetoõigus on end aastakümnete jooksul korduvalt tõestanud arengu takistajana ja paljudel puhkudel on vetoõiguse kasutamisel ka vererida järel.

Demokraatlikud riigid saavad riigi­siseselt otsuste langetamisel suurepäraselt hakkama vetoõiguseta ehk konsensusesunnita. Miks peaks kartma seda rakendada rahvusvahelistes suhetes? Pole midagi keerulist panna otsuste tüübid tähtsuse järjekorda ja vastavalt nende langetamiseks ka kvalifitseeritud enamuse nõue. Osaliselt praktiseeritakse seesugust varianti Euroopa Liidus, kus paraku on kasutusel ka vetoõigus, mille kasutusest on küll kõik aru saanud, kuid sellest loobuda ka ei suuda. ÜROs on veto suurte, ELis väikeste õigus. Suurtele käib loobumine au pihta, väikesi takistab loobumast hirm, mille leevenduseks on aga võimalik anda riikidele muid tagatisi. Nii lihtne see ongi: kõik hea algab õiglasest otsustusmehhanismist.