Tulevik ei ole oleviku pikendus

AVELIINA HELM

On hästi inimlik, ilmselt juba evolutsioonilistel põhjustel, võtta tulevikku ette kujutades aluseks just praegu eksisteeriv maailm ja elukorraldus ning pikendada seda järgnevatesse kümnenditesse ja sajanditesse vaid mõningate juba teadaolevate innovatsioonielementide lisamise abil. Nii sarnaneb tulevik meie peas enamasti olevikule. Vaid mõni väike lisand on juures, näiteks autod hakkavad lendama, kõik kodumasinad meiega suhtlema või inimesed liiguvad ringi hõbedastes liibuvates riietes. See on küll pisut ülepingutatud näide, aga samal ajal ka mitte: oleme osavamad detailide kujutlemisel, kuid ei suuda hästi ette näha muutusi suurtes süsteemides. Millised on saja või isegi viiekümne aasta pärast riigikorrad, seadused ja majandusruum, milline on keskkond ja loodus, millised on kollektiivsed ja isiklikud väärtushinnangud ning kombed? Nii kipume ka tulevikku planeerides ja otsuseid tehes eeldama, et tulevik on juba tuttava oleviku pisut täienenud versioon.

Vähe sellest. Mitte ainult ei ole me puudulikud tuleviku (sh lähituleviku) protsesside ennustamises, vaid oleme ootamatult kehvad ka minevikus aset leidnud muutuste ulatuse mõistmises ja neist õppimises. Inimese tunnetuslik maailm on vaid 2–8 aasta pikkune – see on ligikaudu ajavahemik, mida suudetakse korraga hoomata ning mille vältel toimuv seatakse ümbritsevas keskkonnas omale standardiks. Nii kasutatakse oma maailmatunnetuse baastaseme määramisel vähem kui aastakümne kogemust. Minevikus olnu ja ka juba toimunud muutuste ulatus hägustub ning see omakorda pidurdab võimet mõista lähituleviku muutuste ulatust.

Neile piirangutele lisanduvad veel umbusk ja võimetus aktsepteerida seda, mis ei lähe kokku meie piiratud olevikukogemusega. Nii ei kiputa tõsiselt võtma ka hoiatusi enneolematult kiiresti muutuva taustsüsteemi kõikehõlmava mõju kohta tulevikus: kliimamuutusest, elurikkuse kaost ning riikide ja ühiskondade reaktsioonist nendele muutustele. Muudmoodi ei saa seletada apaatsust, millega on võetud vastu teadlaste hoiatused inimkonnale, ükskõiksust, millega suhtutakse teadetesse looduse toimimise murenemisest, või küünilisust, millega käsitletakse kliimamuutuse ohtusid.

Aga tulevik ajal, mil on toimunud suured taustsüsteemi nihked, nagu kliima­muutus, looduse degradeerumine ja kasvav keskkonnaalane ebaõiglus, ei sarnane praegusele. Neid muutusi ei saa hoomata kõhutunde järgi. Ainus(!) võimalus saada juba lähi­tuleviku kohta vähegi objektiivne maailmapilt on tugineda teaduslikule teadmisele ja ajaloost õpitule.

Arvan, et just nende eelmainitud maailmatunnetamise piirangute tõttu on praegune rohepöördearutelu ja ka tegutsemine puhta rappa kiskunud. Vaidlus käib tasemel, mis viitab, et paljud arvajad pole kulutanud päevagi, et heita pilku pärismaailma projektsioonidesse ega tutvuda elurikkuse kao ja kliimamuutuse mõju ulatusega. Teadmatusest või küünilisusest püütakse kohati avalikkusele ja ka poliitikutele istutada pähe arusaama, et hea tuleviku toovad vaid väikesed disainimuudatused. Kahjuks kaaperdab selline mõtteviis ka sisulise tegevuse, sest kuidas muidu on võimalik seletada investeeringuid õlitehasesse, subsiidiumide suunamist metsade põletamisse põlevkivikateldes, looduskaitse ja inimese elukeskkonna kaitse naeruvääristamist, üleolevat suhtumist põllumajanduse ja metsanduse keskkonnamõjusse või senise jätkusuutmatu majandusmudeli kestmisse panustavate ülikallite taristuobjektide rahastamist. Sellise suuna jätkamise tegelik hind on kõrge ja aina tõuseb. Tahaksin, et selle üle peetaks sama kirglikku diskussiooni kui vältimatult vajalike muutuste rakendamiseks tehtavate investeeringute suuruse üle.

Kliimamuutus, elurikkuse kadu ning kasvav keskkonnaalane ebaõiglus ei ole kommunaalprobleemid, vaid eluohtlik miiniväli. Juba lähitulevik ei sarnane karvavõrdki oleviku ega lähiminevikuga – käimas on ulatuslik süsteemimuutus. See poliitik, investor või kodanik, kes seda arvesse ei võta, elab ja otsustab kinnisilmi. Ära oota õiguskindlust, ära usu küünikuid ega populiste. Ainus pädev pikksilm tulevikku on teaduslik teadmine toimuvate protsesside ulatuse ja mõju kohta.

Juba lähitulevik ei sarnane karvavõrdki oleviku ega lähiminevikuga – käimas on ulatuslik süsteemimuutus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht