Uudistes on võidu märke

Lääneilma vabades riikides kestab Eesti julgeolekule kasulike valimistulemuste hooaeg.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Maailm oleks igav koht elamiseks, kui kogu aeg ei toimuks võistlusi. Need on globaalse uudisetööstuse igapäevane leib ja publiku tähelepanu võitmiseks on välja kujunenud kindlad žanrireeglid toidu serveerimiseks nii, et dramaatiline pinge säiliks lõpumeetrite või -sekundite ja tulemuse mõõtmiseni ning et gurmaanid saaksid meeli erutava kasutajakogemuse. USA vahevalimistest osa võtnud kodanikud teenisid sel nädalal oma riigile järjekordse Michelini tärni kenasti välja. Kartus, et USA valijad põhjustavad suurriigi välispoliitikas Euroopale ja eriti Ukrainale kahjuliku kursimuutuse, ei realiseerunud. Valdav osa USA valijatest tõenäoliselt ei teadvusta endale ka pärast valimisi, et tegid midagi suurt ja kogu maailma mõjutavat. Nemad ju püüdsid oma häält ühele või teisele poolele jagades avaldada meelt inflatsiooni, bensiini hinna ja abordiõiguse küsimuses, aga mitte muuta president Joe Bideni valitsuse välispoliitilist kurssi.

Meelelahutustööstuse poliitilises harus on äriedu eeltingimuseks see, et tulemus ei ole liiga kindlalt ette teada. USA vahevalimistel ja ka äsjastel presidendivalimistel Brasiilias oli põnevust lõpuni, Hiina parteijuhi kolmandaks ametiajaks tagasimonteerimist aga ei olnud kuidagi võimalik kasumlikuks meediasündmuseks keerata. Välispoliitika süvahuvilisel oli raske lõpuni hasarti säilitada ka meie regioonis toimunud valimiste puhul, Rootsis, Lätis ja Taanis ei juhtunud midagi erilist, sest kuidas ka liisk ei langeks ja kui napp ei oleks ühe grupeeringu edu teise ees, rahvusvahelistes asjades suuri muutusi ei toimu. Iisrael võiks siin olla väike erand, sest vana sõjapistriku Netanyahu võimule naasmine kasvatab tõenäosust, et Iisrael valib suhetes Venemaaga senisest järsema, kaudselt Ukrainale kasulikuma positsiooni või kostitab Venemaaga varjamatult flirtivat Iraani mõne raketirünnakuga droonivabriku pihta.

Kuidagi väga süsteemikindlaks on hakanud muutuma see, et vabade valimistega riikides jäävad või pääsevad võimule Eestile välispoliitiliselt kasulikud jõud. Mitte seetõttu, et valijad seal otsust tehes tingimata just Eesti huvisid silmas peaksid. Siinsetele murelikele, kes on jäänud uskuma kohalike poliitikajuhtide jutte sellest, kuivõrd taibutud, reetlikud ja nõrga iseloomuga on paljud meie parterid ja liitlased ning et nende silmade avamine tõele olevat Heraklese töö, võiks lõpuks kohale jõuda teadmine, et meist kauem demokraatlikku ühiskonnakorraldust harjutanud rahvad ongi meie rahva vähemasti harituma osaga väga sarnased, mõtlevad samamoodi ja oskavad fakte tunnistada ning ratsionaalselt planeerida meist ehk pareminigi.

Tarvitseb vaid imerelval massiliselt lahinguväljale jõuda ja Venemaa sõjaõnnetus pöördub -õnneks. Vassili Maksimovi maal aastast 1869.

Wikimedia Commons, vabakasutus

Kevadel ja suvel oli õhk paks murest, et Venemaa gaasist sõltuv Euroopa majandus ja eriti Saksamaa ei saa, ei oska ega taha sõltuvusest vabaneda ning peab meelekindla sõdimise asemel hoopis Moskvaga pugejalikke telefonikõnesid. Seda pildinurka vahtides jäi muu märkamata, kogu see hall argine töö, mille tulemusena sai Eleringi juht Taavi Veskimägi mõne päeva eest hõisata, et „Euroopa on imet teinud“ ning mingit gaasikriisi sel talvel ei tule. Aga mis imet on selles, et selleks kutsutud ja seatud inimesed teevad plaani ja otsuse ning probleemi ära lahendavad? Mitte vähimatki, see on ju valijate alatine miinimum­nõudmine valitutele, et nad oma töö korralikult ära teeksid. Eriti selles maanurgas, kuhu on kuhjunud kõige rohkem teadmisi ja raha.

Kui nüüd Wall Street Journal hiljuti kirjutas, et Venemaa liidritega on pidanud telefonikõnesid ka USA presidendi julgeolekunõunik Jake Sullivan, siis ta Eesti poliitikutelt küll reeturi silti kaela ei saanud, aga kahtlane on asi paljudele ikkagi. Miks ja millest ta ikka tegelikult rääkis? Mida lubas, ega ometi seda, et USA sunnib Ukraina Venemaaga rahukõnelustele enne, kui riigi territoriaalne terviklikkus on taastatud? Ainuõige oleks Venemaaga mitte üldse suhelda ja isegi mitte sealseid uudiseid lugeda, sest seal ei olevat midagi tõeväärtuslikku, vaid ainult loll propaganda.

Rahukõnelused ei puutu praegu üldse asjasse, sest miks peaks eeldama, et tohutuid summasid Ukraina võitu ja Venemaa kaotusesse investeerinud USA (ja teised) need summad raamatupidamises lihtsalt maha kannaks? Vastupidi, tehtud investeering peab end tingimata ära tasuma nii sõjaväljal kui ka kaugemate eesmärkide saavutamise teenistuses, teistel mänguväljadel. Globaalse julgeoleku seisukohalt on tähtsaim neist mõistagi tuumarelvastus. President Bidenil õnnestus ametisse astumise järel meelitada praegusest hoopis tugevam Venemaa pikendama ainsat veel ellu jäänud tuumarelvastuse piiramise ja kontrolli lepingut nelja aasta võrra. Nüüd on otsustatud vinti peale keerata ja Venemaa ongi juba paindunud tuumakõnelusi jätkama situatsioonis, kus USA ei pea enam midagi paluma, vaid saab nõudmisi esitada.

Eesmärgile jõudmine ei ole kindlasti lihtne, aga sammude loogiline ahel selge. Selleks et rahumeelne maailmakorraldus saaks kehtida, on vaja toimivat ÜROd. Maailmaorganisatsiooni töövõime taastamiseks peab Venemaa koostööle kallutama või tema õigusi ÜROs ja selle julgeolekunõukogus kärpima. Kuni Venemaal on tuumarelv, laseb ta end pigem ÜROst välja heita lootuses ka paariariigina karistamatult tegutseda, kui et oma õigusi ära annab. Järelikult on vaja Venemaa vabastada vananevast tuumaarsenalist. Selleks on kaks viisi: kas kõike hävitav tuumasõda või läbirääkimised ja lepingud Venemaa relvitustamiseks. Kremli kõnepruugis oleks ehk tegu XX sajandi suurima geopoliitilise katastroofi kordusetendusega XXI sajandil, kuid see paistab olevat vene rahva ainus ellujäämisvõimalus.

Kes vaevub mõttega lugema Venemaalt tulevat uudisvoogu, mille kättesaadavust Eestis kahjuks valikuliselt ja eesmärgitult on piiratud, leiab sealt, et kordusetenduse poole teel ollakse. Venemaa keskpanga ja valitsuse teated majandusarengu väljavaatest ja rubla kursist on endiselt optimistlikud, kuid aina enam irdu krahhi ennustavatest argiuudistest.

Et jutu toon ei oleks liiga kurvapoolne, toon paar näidet. Ajalehes Izvestija ilmus pikem ülevaade selle kohta, kuidas kõigis regioonides on nii raske- kui ka kergetööstuse ettevõtted aina enam tsiviiltoodangu pakkumise asemel ümber häälestunud armee tellimuste täitmisele (milleks raha tuleb riigieelarvest, kus seda sanktsioonide ja kahaneva toorainete ekspordi tõttu on aina vähem). Küllap loodetakse nii korrata USA majanduse ümberhäälestumise imet Teise maailmasõja ajal.

Näiteks on Astrahanis suur laevatehas Lootos veesõidukite ehitamise asemel nüüd spetsialiseerunud hoopis buržuikade ehk väliahjude meisterdamisele, kuna mobiliseeritute seas olevat nende järele tohutu nõudlus ning direktori sõnul on iga tehase esmane kohus aidata kodumaa eest sõdijaid. Idee, et primitiivsed raudahjud (eriti kui nende seljas sõita saab ning nad ratsutaja soove täidavad) toovad sõjategevusse otsustava pöörde, väärib Darwini auhinda.

Epohhiloovad majanduslikud tagajärjed on eeldatavalt ka Venemaa otsusel, et tähtsamad ministeeriumid Moskvas 1. novembrist läksid üle „kodumaise tarkvara“ kasutamisele. Parem olnuks juba otsustada, et kogu rahvamajanduse arvepidamine viiakse tagasi perfo­kaartidele, sest vene tarkvara kasutamine võrdub andmekogude hävitamisega. Kui enne oli kottpime, siis nüüd on veel pimedam.

Kui kõiges, mida Venemaal ette võetakse, kopeeritakse seda, mis viis N Liidu majandusliku kokkuvarisemiseni, siis mis annaks alust arvata, et nüüd saaks tulemus teistsugune olla? Ahvenauim ja seapõrn veel sõja lõpu kuupäeva ei näita, uudised, kui neid mõttega lugeda, aga vääramatut suunda küll.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht