Vaikne ja toimekas

ELS HEINSALU

Tavaliselt antakse au- ja kiituskirju kas silmapaistva esinemise, suurepärase saavutuse, väga hea tulemuse, eduka (või aktiivse) osavõtu või muu säärase eest. Igal juhul millegi eest, mis hakkab kergesti silma. Nii et ma olin üsna üllatunud, kui mu kõige väiksem koolilaps sai kooliaasta viimasel päeval tunnustatud kui „vaikne ja toimekas“. Peab olema ikka erakordne õpetaja, kes vaikse ja tagasihoidliku õpilase toimekust oskab märgata ja hinnata.

Üldiselt on nii, et vaikseid inimesi, kui neid üldse tähele pannakse, peetakse enamasti igavaks. Seda sel lihtsal põhjusel, et nende kohta ei teata midagi. See on muidugi nende enda süü, sest nad ei räägi endast. Ja kuna nad ei räägi, siis miks peaks keegi nende vastu huvi tundma? Seda, et vaiksed on sageli väga toimekad, tavaliselt ei märgata, sest nad ajavad oma asja tasakesi ning nii jääbki mulje, et ega nad teegi suurt midagi.

Vaiksete ja toimekate kõrval elavad lärmakad tegijad. Nende puhul ei teki küsimustki, kas nad on toimekad või mitte. Loomulikult on nad äärmiselt toimekad, terve ilm teab nende igast tegemisest! Jah, loomulikult räägivad nad oma saavutustest ja ettevõtmistest ise ning kiidavad end ise. Tänapäeva maailmas on see igati aktsepteeritav, nii peabki olema: kiida end ise, siis kiidavad sind ka teised!

Lisaks on kivi peal karglevad lärmakad tüübid ka väga põnevad ja võluvad. Neil on nii palju rääkida ja see tekitab tahtmise neilt ka kõige kohta küsida. Sõltuvalt asjaoludest tituleeritakse neid arvamusliidriteks või suunamudijateks, kõige ägedamad lärmakad tegijad teenivad välja staari tiitli. Staarid või mitte, ühismeedia kanalid on kõigi lärmakate tüüpide jaoks taeva õnnistus, ilma milleta paljud neist ilmselt sureks. Nende elutarkus on: kui sa endast ise ei räägi, siis ei tee seda ka keegi teine, mis tähendab seda, et sind ei ole olemas. Ühismeedia võimaldab 24/7 ennast ja oma tegemisi presenteerida.

Kui vaiksed ja toimekad on elus kaugele jõudnud, imestavad paljud: ta ei paistnud ju millegagi silma, kuidas ta nüüd siis on nii palju saavutanud?! Noh, mis siin ikka imestada, lärmamise pealt kokku hoitud ajaga jõuab nii mõndagi ära teha.

Kui vaiksed ja toimekad on elus kaugele jõudnud, imestavad paljud: ta ei paistnud ju millegagi silma, kuidas ta nüüd siis on nii palju saavutanud?! Noh, mis siin ikka imestada, lärmamise pealt kokku hoitud ajaga jõuab nii mõndagi ära teha. Näiteks teaduskommunikatsioon on ju tore ja kindlasti väga vajalik, aga kui sellest saab peamine tegevus ja eesmärk omaette, siis võib juhtuda, et varsti pole enam midagi kommunikeerida. Nii võibki olla, et kõige tuntumad ja tunnustatumad teadlased ei ole sugugi mitte need kõige paremad. Või milline on üldse hea, parem ja kõige parem teadlane, õpetaja, muusik, arst jne?

Väikeste laste puhul on tüüpiline see, et oma esimesel jooksuvõistlusel vaatavad nad pidevalt üle õla ja jooksevad seetõttu palju aeglasemalt kui nad ainult ette vaadates ja oma jooksule keskendudes võiksid joosta. Miks me võrdleme end teistega, võrdleme teisi omavahel? Kas me oleme üldse võrreldavad? Ajada oma asja, olla parem, kui olin eile, olla nii hea, kui täna suudan – see võiks olla eesmärk. Võrdlus ja võistlus ühelt poolt küll innustavad, ent kas pole teisalt hoopis nii, et paljud tegutsevad alla oma võimete, sest nad on kellestki paremad ja sellest „parem kui“ olemisest neile piisabki? Mõne teise sooritusi asub aga piirama hirm ja alaväärsustunne, et ta ei ole võrreldes teistega küllalt hea: mis mõtet on pingutada, kui mina niikuinii ei ole kunagi parim.

Tegelikult ma ei tahagi lärmakate tegijate vastu midagi öelda. Meil on vaja nii neid kui ka vaikseid tegutsejaid – kõigil on oma funktsioon. Ometi võiks lärmakate tegijate kõrval tihedamini ka vaikseid ja toimekaid märgata ja tunnustada. Isegi kui nad ei oska sealjuures õnnest silmipimestavalt särada, vaid käituvad veidi kohmetunult ja häbelikult, on neil sisimas ikkagi hea meel.

Mis kõige tähtsam: me peaksime üldse rohkem hindama neid vaikseid ja toimekaid tavalisi inimesi, kes meid ümbritsevad. Meie maailm ei oleks ilma nendeta, mis ta on, ega püsiks kuigi kaua.