Vaikne mõrtsukas

LEA LARIN

See nähtamatu, vaikne tapja on surmavam kui orkaanid ja üleujutused kokku. Sel puudub tormide purustav jõud, see ei jäta maha kurbloolist vaatepilti ulatuslikust hävitustööst – laastatud või kõrbenud maastikku, purustatud kodusid ja lõhutud teid –, nii nagu teeb seda üleujutus või maastikutulekahju. Seda hiilivat ohtu ei panda enamasti tähelegi, see on nagu pidev vaikne taustamüra. See ei kahjusta meie vara, vaid meid endid. Äärmuslik kuumus on surmavaim ilmastikunähtus.

Eestis suri 2021. aastal rohkem inimesi kui eelneval aastal, tervise arengu instituudi andmetel põhjustasid liig­suremuse koroonasurmad ja suvine kuumalaine. Järgmisel, 2022. aastal suri Euroopat tabanud enneolematu kuuma­laine tõttu üle 61 000 inimese, Eestis suri kuuma ilma tagajärjel tol suvel 167 inimest. 2023. aasta oli üle maailmselt rekordsoe. Euroopas soojuselt teisel kohal, kus kuumuse tõttu jättis eluga hüvasti ligi 50 000 inimest.

Tänavu pole teisiti. Kreekas suleti suve esimesel poolel kuumalaine tõttu Ateena akropol ja koolid. Ameerikas hävitavad Californiat metsatulekahjud, Indiat tabas ajaloo pikim kuumalaine, kui õhutemperatuur kerkis paiguti üle 45 °C, liigkuumust kardeti ka enne Pariisi olümpiat jne, jne. ÜRO peasekretär António Guterres on tõdenud, et inimkond kannatab „äärmuslikku kuumaepideemia käes, miljardid inimesed seisavad silmitsi ekstreemse kuumusega, sest temperatuur mitmes kohas maailmas ületab 50 °C ja üha rohkem hukkutakse surmava kuumuse tõttu“.

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel tapab kuumus igal aastal juba hinnanguliselt 489 000 inimest. Kui palju põrgulõõsk tegelikult tapab, on väga raske kindlaks teha. Ohvrite arv võib olla suurem, kuna kuumusest tingitud surmajuhtumeid on raske tuvastada – palavus tapab märkamatult, tekitades krooniliste haiguste ägenemist ja liigkuumust on raske surmatõendil põhjusena välja tuua.

Kuumus ei ole suur võrdsustaja nagu surm. Leitsak toob teravalt esile ka maailmas valitseva ebavõrdsuse, eelistades tappa vaeseid. Kuumasurmasid on uuritud peamiselt Euroopas ja (Põhja-)Ameerikas, ka ületab uudiskünnise lääneriikidest pärit turistide surm või kadumine Lõuna-Euroopa suvituskohti tabanud erakordse kuumuse ja tule­kahjude tõttu, kuid see kõik on ilmselt vaid luite tipp.

Suurem osa maailmast elab ja töötab tingimustes, kus kuuma eest pääsu ei ole – tiheasustusega linnades, mis toimivad kuuma võimendavate soojapuhuritena. Paljudel puudub võimalus konditsioneeritud kontorisse või autosse taanduda, ennast jahutava jäise joogi ja karastava suplusega kosutada või ööseks jahedatesse ruumidesse taanduda. Põllu­töölised, kes ekspordiks (meile!) vilju koristavad; transporditöölised, kes hoiavad käigus maailma logistika­ahelaid; umbsetes kliima­seadmeteta tehastes ja ladudes orjavad töölised, kes tagavad, et pakirobot tooks meile järjekordse ihaldusväärse toote – kõik nad on püramiidi kõige alumisele astmele surutud ja neil ei ole kuumuse eest kusagile pääsu.

Miljardid puutuvad iga päev kokku kõrge temperatuuri ja niiskusega, mis on hullem, kui keha suudab taluda. Uuringute kohaselt on kõige haavatavamad piirkonnad Lääne-Aafrika ja Lõuna-Aasia, kus on väga tihe asustus ja paljudel puudub kliimaseadmetele juurdepääs. Ja globaalne soojenemine kiireneb. Tänapäeva kõrvetavkuumad suved võivad tagantjärele paista jahedavõitugi, sest ees ootavad järjest jõhkramad tsüklilise kuumuse lained.

Miks sellest kõigest keset Eesti sajust augustikuud rääkida? Solidaarsusest. Kooskõlastamisele minevas kliima­kindla majanduse seaduses on küll öeldud, et „kliimamuutuseid tuleb leevendada ja nendega kohaneda viisil, mis tagab, et ühe põlvkonna inimesed ei jäta tulevikus elavatele põlvkondadele põhjendamatult suurt kasvuhoone­gaaside heite vähendamise ja kliimamuutuste tagajärgedega kohanemise koormat,“ kuid puudub vähimgi vihje solidaarsusele. Need põlvkonnad, kes praeguse majanduskasvukire ja uute tööstuste rajamise lõbu kinni maksavad, ei ela ainult Eestis. Nad elavad (ja surevad) kõikjal kogu maailmas.