Võimumäe vanad ja noored

Iga erakonna olevik ja tulevik on tema demograafilise koosseisu peegeldus.

KAAREL TARAND

Mida teha jonniva Karlssoniga, kes ajab lihapallide õiglase jaotamise korral mokad torru ja teatab „Mina niimoodi ei mängi!“? Eks teda tule mõista ja talle ebaõiglaselt suur osa lihapalle anda. Nii igatahes tegi läinud nädalal kogunenud Keskerakonna volikogu, kui otsustas häältega 75 : 74 erakorralist kongressi mitte kokku kutsuda, sest vastasel korral ähvardas lapsikult ja otse põhikirja vaimu vastaselt koosolekule eritingimusi seadnud esimees erakonnale aasta pärast analoogideta juhtimisteenust enam mitte pakkuda. Mis see oli? Oma asendamatuses veendunud tsaari streik? Või võimetus aru saada, mida on öelnud valijad?

Soovmõtlemine nii erakonna liikmete kui ka vaatlejate hulgas võimaldab uskuda, et igale langusele järgneb tõus ja nüüd saab ainult paremaks minna, sest põhi on käes. Praeguse Keskerakonna suremise eod, mis võrsunud nii rahvuslikus kui ka vanuselises pinnases, on siiski erakonna demograafilisse passi sisse kirjutatud juba aastate eest. Kui ühel rahvakoosolekul enne 2019. aasta valimisi palusin Jüri Rattal kommenteerida, millal läheb talle alluva erakondliku noorsoo emakeelelist koosseisu arvestades see seltskond sisemises asjaajamises üle vene keelele, suvatses ta solvunult ja raskelt ohates kosta vaid: „Miks on maailmas nii palju vihkamist!“ Vastus seegi.

Pakkusin läinud aasta oktoobri­kuises raadiokommentaaris: „Paistab, et Jüri Ratta viimane tööpäev Eesti poliitikas ja pidulik ärasaatmine sellelt areenilt toimub 5. märtsil. Kas ta läheb koos erakonnaga või ilma, ei ole enam tema valida.“ Päris nii ei läinud, sest kangelane ei saanud valimistulemuse sõnumist aru, otsustas erakonna agooniat, aga seda kindlamat hääbumist või lõhenemist venitada ning endale veel aastakeseks tähtsa ametikoha kombineerida, pidades ise seda suureks poliitiliseks kavaluseks ja tarkuseks.

Eestis on erakondade liikmete nimekirjad avalikud. On isegi pisut imelik, et seal sisalduvat teavet kasutatakse erakonnapoliitika analüüsimisel nii vähe. Mõne magistritöö jagu mõtisklemist oleks siin kindlasti, mis sest, et registris on vaid inimese nimi, sünniaeg ja erakonda astumise aeg. Needki andmed võimaldavad teha järeldusi või vähemasti püstitada hüpoteese, mida muude allikate toel kontrollida. Nagu joonistelt näha (andmed seisuga 17. IV 2023), erinevad Eesti erakonnad vanuselise koosseisu poolest märkimisväärselt. Ka liikmete arvult: vanemad erakonnad veavad seniajani kaasa kunagise värbamisvõidujooksu taaka, nooremates on liikmeid kümme korda vähem, kuid ilmselt on tegu teadliku valikuga. Mida rohkem on erakonnas liikmeid, seda enam on ka erakonna juhid näoga liikmete, mitte valijate poole. See ei ole edu võti.

Nagu viimased valimised hästi kinnitasid, ei kehti enam reegel, et suurem liikmeskond toob tingimata rohkem hääli, sest iga liige suudab ju kümmekond sõpra-sugulast ikka ära veenda. Ja liige pingutab, sest erakond lubab just tema eest hoolitseda. Keskerakonna ligi 14 000st liikmest on pensioniealisi 40% ja see on ka vastus küsimusele, miks erakond nii fanaatiliselt muudkui pensione suurendada soovib. Hoolitsus oma liikmete eest ennekõike!

Kuid eakate suur osakaal liikmeskonnas ei ole ainult Keskerakonna mure, ligikaudu sama häda varjutab ka EKRE ja sotsiaaldemokraatide tulevikku. Loodus nõuab millalgi oma ning vikatimees viib paari kümnendiga tubli kolmandiku nende erakondade liikmetest. Isamaa, Reformierakond, aga eriti Parempoolsed ja Eesti 200 ei kanna ligilähedaseltki sama suuri loomulikke kaotusi.

Liikmeskonna enamuse paiknemine elukaarel seletab üsnagi hästi Reformierakonna poliitilisi eelistusi, vähem kehtib see Isamaa puhul, mis annab alust oletuseks, et kurjad kuuekümnesed on seal võimu kaaperdanud ning sisedemokraatia tervis pole just parim. 1980ndatel sündinute ebaproportsionaalselt suur osakaal ei pruugi aga 30 aasta pärast tähendada midagi head, vaid hoopis stagnatsiooni ja raugastumist ka Reformierakonnale ja Eesti 200-le. Määravaks saab, kas ja kuidas suudab erakond noortele ahvatlev olla ja neid ühiskondlikult aktiveerida, kasutamata senist haudejaamade ja süütalastekogude mudelit.

Järelkasvuga on hädas kõik erakonnad peale noorimate: kuni 30aastaste liikmete osakaal jääb neis vahemikku 3–5%. Noorte värbamine on aina keerulisem, sest ka korruptiivseima mainega erakond ei riski enam tubli parteilise noortetöö eest lubada, pealegi katteta, tulevikus tulusat ja mativõtuõigusega ametikohta kuskil omavalitsuse süsteemis.

Uute liikmete värbamisest ei ole keegi päriselt loobunud, kuid erakonnastunud elanike koguarv kahaneb sammuga umbes tuhat liiget aastas, hoolimata sellest, et juurde tuleb uusi erakondi ning EKRE liikmeskond kasvab. Kahe seni suurima, Kesk- ja Reformierakonna värbamistulemusi võrreldes peab aga nentima, et nende elujõus on erinevusi. Viimase aasta jooksul on Keskerakonnaga liitunud 222 ja Reformierakonnaga 195 inimest. Keskerakonna saagis on kuni 30aastasi 40 ja Reformierakonnas 61, pensioniealisi aga vastavalt 66 ja 16. Kumma aastakäik kestab kauem?

Uued on üks lõige, noored teine ja viimases pakub põnevat mõtlemisainet sooline jaotus (vt joonis). Nais­enamusega noorsugu on Reformierakonnal, sotsidel ja rohelistel, muudes erakondades valitseb noorte meesliikmete ülekaal. See tähendab, et kümnendi pärast võtavad valimiseelses teledebatis omavahel mõõtu tõenäoliselt Reformierakonna naine ja EKRE mees. Kummal pool aga on ses olukorras rohkem tarkust, kumb on pehme, kumb karm, kumb andmepõhine, kumb emotsionaalne? Vastuse leiab kõrghariduse statistikast, mis näitab juba aastaid stabiilselt kraadihariduses suhet 3 : 2 naiste kasuks.

Aga ikkagi, miks peaks just Keskerakond olema see õnnetu järgmine areenilt lahkuja, kes kantakse erakonna­kalmistule, kuhu kolmekümne vabadusaasta jooksul on juba maetud paarkümmend erakonda? Põhjuse sõnastas varjamatult trooninõudleja Mihhail Kõlvart, kui märkis, et läinud valimistel ei töötanud kaubamärk kandidaatide heaks, vaid vastupidi. Loogiline, et kasutu kaubamärk hüljatakse, nagu ka aina väiksema kasuteguriga, kahanev eestikeelse põlisrahva hulgast pärit liikmes- ja valijaskond.

Kuni 40aastaste Keskerakonna liikmete seas on nimede järgi (ja seega eksimisveaga) otsustades ligikaudu 65% mittepõlise päritoluga Eesti kodanikke. Seda, kui hästi või halvasti lõimunuid ja millise kodukeelega, peaks eraldi uurima. See ei ole hinnang, vaid nending. On loomulik ja õige, et need inimesed valivad varem või hiljem endale ka uue, ausama ja usutavama kaubamärgi.

Parteilises andmekaevus on veel palju valgustavat, mis peab oma korda ootama. Ühtlasi soovin palju õnne, jätkuvat aktiivsust parteitöös ning edu poliitilises enesekehtestamises kõigile 251-le erakondlasele, kel vanust 93 või enam aastat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht