Võõras võitlus

ANDRES MAIMIK

Mulle on järjest rohkem hakanud tunduma, et harrastame omavahel kirglikke lahinguid, kuigi see polegi üldse globaalküla semantilisel võitlusväljal meie sõda. Kahtlemata on protesti­liikumine Black Lives Matter imporditud, sest Eestis puudub selliseks liikumiseks ajalooline kontekst. Samamoodi on võõrast päritolu BLM-vastasus, millel on haruldaselt lai kandepind, vähemalt ühismeedia jututubades. Märkasin seda siis, kui olin postitanud naljakommentaari neile, keda masendas Eskimo jäätise brändi ärakadumise oht Ameerika­maal. Kutsusin üles konserveerima rahvuste rahvapäraseid versioone kauba­nimedes, nagu borš „Tibla“, vorst „Poro“ vōi saldējums „Surnd lätlane“. Kohemaid tõttas kohale grupp valve­rassiste, kes hakkasid seletama seostest mustanahalisuse ja kuritegevuse vahel. Viisin jutu tagasi sõna „eskimo“ päritolu peale ja leidsin, et väikerahvana, kes on oma pika ajaloo vältel olnud eri riikide kolonisaatorite poolt pärisorjusesse surutud, võiksime pigem tunda solidaarsust nende rahva­kildudega, kes võitlevad õiguse eest olla igas mõttes respekteeritud. Oponendid aga osutasid sellele, et jaapanlased toetasid üksteist pärast tsunamit, neegrid aga ainult rüüstasid orkaanist räsitud New Orleansi.

Vastne valitsuserakonna esimees Martin Helme teatas hiljuti, et partei üheks peamiseks missiooniks saab võitlemine rahvusriiki hävitada tahtvate marksistidega. Huvitav, kas olen midagi maha maganud, aga millistes konspiratiivkorterites need marksistid omi kurje plaane hetkel hauduvad? Minu teada pole Eestis isegi enam kommunistlikku parteid. Või peab Herr Helme marksistide all silmas 10% toetusega Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, kelle ideaaliks pole enam ammu proletariaadi diktatuur, vaid Põhjamaade stiilis ühiskonna solidaarsusel põhinev heaoluriik.

Tõenäolisim on, et Helme peab silmas sotsiaalkultuurilisi vasakpoolseid, kellel on pikaajalised traditsioonid marginaalsete vähemuste õigluste eest võitlemisel ja keda oponendid halvustavalt kultuuri­marksistideks nimetavad. Aga ka sel juhul näib Martin Helme Suur Võitlus pigem puumõõgaga fantoomkoletiste nottimisena. Keegi ei keela ju parteikoosolekutel, saunapidudel, ühismeedias vastaste kallal ülbitseda ja kraagelda, neegrit „neegriks“ nimetada või homoseksuaali „pedeks“ kutsuda. Pigem kohustab ministri staatus pisut väärikamat kõnepruuki tarvitama. Ma ei näe tänavatel ringi liikumas poliitkorrektsuse rahvamalevlasi, kes arreteerivad valesti poetatud sõna eest. BLMi toetusgrupi miiting jäi osavõtu poolest sajakordselt alla Sinise Äratuse tõrvikurongkäigule ega evi tegelikult mingit kandepinda, mille vastu mobiliseeruda.

Minu teada pole avalikus ruumis ühtegi pärisorjapidajast baltisaksa paruni monumenti, mida kaitsma tormata. Isegi ausammast Karl Ernst von Baerile, kes on kasutanud oma teoses „Eestlaste endeemilistest haigustest“ maarahva iseloomustamiseks üsna alavääristavaid sõnu, ei ürita keegi maha kangutada.

Poliitkorrektsuses on jaburat ülepaisutatust, nagu ka paljudel muudel Ameerikast lähtuvatel nähtustel. Siin leidub sõjakat sallimatust, puritanismi ja masohhismi, mille kohta isegi USA ekspresident Barack Obama on öelnud „circular firing squad“. Aga see ei ole meie võitlus. Kui ka oleks, siis miks peaks meie kui pärisorjade järeltulijate jäägitu poolehoid kuuluma kolonialistide ja orjapidajate pärandile, mida „mustad vandaalid“ hävitada püüavad? Mahtra sõda ei peetud ju vaheda sõna ja filigraanse diplomaatia abil. Mängus olid ikka vanad head hangud, vikatid ja tulelondid.

Ikkagi on tunne, et kogu see marksismivastase võitluse retooriline viigileht on meile imporditud. Kuna suur vend Donald Trump seda radikaalsete vasakterroristide meemi igasse ilmakaarde pasundab, siis on meie väiksemad vennad kohe järel. Ergo, valitsuse alfad ei olegi nii alfad, vähemalt, mis puudutab Ameerika padukonservatiivide kintsu lakkumist. Kas tõesti saab moorapea koogi moorapeaks nimetamise õigus järgmiste valimiste suureks teemaks? Kohalike omavalitsuste valimine juba on muudetud referendumiks abielu definitsiooni üle konstitsioonis.