Ääremärkusi teaduse vahelt – Head, halvad ja inetud taskukesed

Millistest teostest on teadlased ammutanud inspiratsiooni teadusartiklite pealkirjastamisel?

LAURI LAANISTO, vestitu ökoloog

Säutsuversumis kogus aastaid tagasi tuure selline „teenus“, kus teatud spetsiifiliste kontode alt (nt @SavedYouAClick) või ka mittespetsiifiliste kontode alt nii-öelda vabakutselise vormis säutsutakse klikke püüdvate pealkirjade taga olevate uudiste sisu minimalistliku elegantsiga. Näiteks, kui on põhjalik artikkel pealkirjaga „Üks lause, mis teeb sinust parema avaliku esineja“, siis mahub kenasti säutsuga öelda, et püüa oma jutt ühe lausega kokku võtta ja see ongi see lause. Ja kuna see ongi see lause, siis pole ju enam mõtet lugeda artiklit, millest saab lõpuks ikka ainult sedasama järeldada. Rääkimata siis kõiksugu tabloidsetest clickbait’idest, et kes nüüd jälle kellega käib, ja et sa ei arva iial ära, kui vana see naine pildil on, sest ta sööb iga päev seda üht asja. Kui neile tulevad voost kiired ammendavad vastused – uuesti ekspeikaga, 51 ja avokaadod –, siis on mingigi võimalus, et jätad pealkirjale vajutamata ja sel viisil prokrastineerimist tõhustades jõuad selle kõrvalt veidi ikka ka käsikirja kallal nokitseda…

Haugates klõpse

Sedasorti klikisabotöörid on populaarsed, sest eimillestki välja puhutud mullidele osatakse uudisportaalides nii ligitõmbavaid pealkirju teha, et raske on vastu panna – inimaju on nõnda välja kujunenud, et kohe ilmtingimata survestab väikese hormonaalse naudingu ajendil klikkima. Ja seega pole midagi imestada, et ka tekstižanris, mis on niivõrd tehniline ja kuiv, nagu seda on teadusartikkel – ka seal on pealkiri väga oluline. See on esimene ja sageli ainus, mida kellegi (sageli kümneid inimesi hõlmanud ja kümneid aastaid väldanud) teadustööst näha saab ja mille põhjal langeb otsus, kas üldse artiklisse sisse vaadata. Ja järjest olulisemaks pealkiri muutub, kuna uut kirjandust ilmub aina rohkem ja rohkem,¹ enamikus teadusharudes juba nii palju, et üks vaene teadlane jõuab sellest läbi vaadata vaid murdosa.

Niisiis konkureeritakse tähelepanu püüdmise pärast. Halastamatult. Kohe kuidagi ei saa enam nende vanapäraste lohisevate pealkirjadega, mis algasid enamasti, kui nüüd ingliskeelsest teaduskirjandusest rääkida, sõnaga on või of, nagu näiteks Charles Darwini peateosel „On the Origin of Species by Means of Natural Selection, or the Preservation of Favoured Races in the Struggle for Life“ („Liikide tekkimine loodusliku valiku teel ehk soodustatud rasside säilimine olelusvõitluses“, 1859, ee 2012) Lugeja tähelepanu tuleb püüda ja eks ikka üsna samasuguste võtetega nagu permanentses sügiskullas helkivas ajakirjanduseski. Seks, kuulsused, provotseerimine ja eskaleerimine, või kuidas iganes neid märksõnu Pulleritsu loengutes ja EKRE tagatubades kõrva taha taotakse.

Teaduse klikipiiratus

Paraku kipub enamasti olema nii, ja ma ei oska öelda, kui paljude teadlaste meelehärmiks,² et seks ja kuulsused ei ole teaduseksperimentide ja -vaatluste objektiks. Vähemalt mitte enamikus teadusvaldkondades. Ei otseselt ega kaudselt. Seega neid nähtusi ja entiteete otsesõnu pealkirjadesse sokutada on ehk teadlase südametunnistusele pisut liialt koormav. Nii et kuigi lugeja tähelepanu vajab haakimist, siis meediast tuttav otse nabaaluse suunas provotseerimine ja eskaleerimine ei ole esimene orientiir, mida järgitakse. Rääkimata sellest, et retsensendid ja toimetajad kipuvad pealkirjade ülemäärast uljust ka õite kindla käega parajaks kohitsema. Eimillestki mulli juba niisama lihtsalt ei lasta puhuda.

Nii tulebki püüda lugeja tähelepanu haakida veidi läbimõeldumalt. Kui tahta seksile viidata, aga otse ei mängi välja, küll siis kuidagi ringiga ikka saab. Ongi fantaasiarikkam. Tuleb need teemad tähelepanu tagaukstest sisse nihverdada, kõiksugu klišeesid ja kõnekäände, kujundeid, metafoore ja kultuurikonnotatsioone kasutades. Kullastandardiks on selles vallas kahtlemata omnikaemuslikud metafoorid ja võrdlused, mis võtavad ühe sõna või fraasiga kokku kogu esitatud teooria ja tagatipuks mõtestavad selle toimimismehhanismi ka elegantse välgatusega lahti – nii nagu näiteks Richard Dawkinsi käibele toodud isekas geen³ või sellessamas raamatus välja pakutud meem, tähistamaks analoogselt geeniga kultuuriruumis edasi päranduvat kultuurilist informatsiooniüksust.

Enamasti on teadlased kas liiga ettevaatlikud, võib-olla ka liialt piiratud mingite isekujunenud kokkuleplike raamidega, millest väljapoole jäämine viitab liigsele ekstsentrilisusele. On teatav tunnetatav teadlaseksolemise normaaljaotus. See ei avaldu üksnes teadlaste tekstilises väljendusviisis, kuigi peaasjalikult siiski selles. Olen näiteks koostööd teinud õige mitme teadlasega, kellele on artiklit kirjutades täielik tabu sõnamängude ja kummaliste sõnavormide kasutamine kuni argikeele idioomideni välja. See teadlaseksolemise tunnetuslik piir avaldub ka käitumuslikult ja imagoloogiliselt – no umbes nii, et kui oled ökoloog, siis peab alailma seljas olema rohkete taskutega vest, ja parem oleks ka, kui võrdväärsena on jalas taskurohked püksid. Vaevalt et mingi teadusvaldkond toob inimesi kokku nende riietumisviisi alusel – see ikkagi kujuneb nõnda ajapikku välja, kuna end ümbritseva hoolikas tajumine on ju tõepoolest teadlaseks olemise alus. Vähemalt loodusteadustes. Näed enda ümber alailma väikseid taskukesi ja mõtled, et ju siis on need kasulikud ja vajalikud, sest miks need muidu külge on õmmeldud, ja tahad seepärast ka endale taskukesi hankida, end nendega ehtida. Või kui sul ehk polegi pisikest pudi-padi, mida sinna panna, ja leiad, et need väikesed taskud on oma primaarses funktsioonis kasutud, siis nendega ehtimine aitab sul siiski keskkonda sulanduda – niisiis saab noid taskukesi käsitleda sotsiaalse jäämurdjana.

Kui aga kirjutamise juurde tagasi tulla, siis loomulikult on ka selles teadlastel välja kujunenud omad kindlad äraleierdused ja troobid, vähemalt esmapilgul samasugused spetsiifilisele kasutusele osutavad taskukesed, mida leidub ka teistel, ja mis küllap siis on head ja aitavad mindki. Igal teadlasel on nende eriomane komplekt, ent on ka terve posu üldkasutatavaid, peaaegu et universaalseid väljendusvorme. Kes ei tahaks öelda, et tema tehtav teadus on eesliiniteadus, või et muudab või vähemalt nihutab olemasolevaid paradigmasid. Ette kantud tulemusi peetakse pöördelisteks, väljapakutavat metoodikat kullastandardiks. Ent sellel absolutistlikku sirgjoonelisust lubaval väljendusviisil on oma piirid. Need taskud võivad osutuda liialt suureks ning ettevaatlikult õhukeseks lõigatud salaamiviilud kaovad nende põhja lootusetult ära. Niisiis kasutavad ettevaalikumad teadlased poliitilisest kõnepruugist tuttavaid ja enamasti tühjalt kõmisevaid sõnakonstruktsioone, mis väljendavad tasapisi uuenduslikkuse poole liikumist, piiride avardamist, olemasoleva parendamist, uue ja samal ajal parema sisuga täitmist ja muud säärast.

Seega on teadusartikli pealkirjastamine üks paras köielkõnd. Pealkiri peaks olema tõene, aga samas mitte kuiv ega igav; õhinat tekitav, ent mitte ülepakutud; meeldejäävalt eriline, kuid mitte liialt ekstsentriline; tulemuste tuuma väljendav, kuid siiski klikkima kutsuv. Siinkohal tulevadki mängu kultuurikonnotatsoonid. Need on heaks tasakaaluridvaks, mille otsad ulatuvad ristipidi eeltoodu lõivsuhete mõlemasse otsa välja, ent samal ajal aitavad teadlasel ikkagi köiel püsida.

Head, halvad ja mõjuvad tähendusvarjundid

Millised on need filmid, raamatud ja muud kultuurinähtused, millele teadlased oma artiklite pealkirjades kõige sagedamini vihjama kipuvad?

Filmidest on kõige populaarsemaks pealkirjainspiratsiooniks Sergio Leone 1968. aasta makaronivestern, nn „Dollaritriloogia“ viimane osa „Hea, paha ja inetu“ (originaalpeakirjaga „Il buono, il brutto, il cattivo“, ingl „The Good, the Bad and the Ugly“), mille peaosas on Clint Eastwood, kuigi tegu on Itaalia produktsiooniga. Teadustegevuse üheks alusprintsiibiks on teatavasti neutraalsus – miski pole hea või halb, õige või vale, vaid midagi on mingite teiste asjadega negatiivses või positiivses seoses. On siis tegu korrelatsiooni, regressiooni või mingi muu seose tüübiga. Või siis jäid seosed tuvastamata (mis kohe üldse ei tähenda, et see tõestaks, et millegi vahel seost ei ole – aga see on juba eraldi jutt). Hinnangu andmine peaks jääma teadustöö lugeja ja rakendaja teha. Kuid on ju selge, et teadlane annab oma uuritavale hinnangu, ja miks siis mitte seda pealkirjas näidata. See film annab selleks suurepärase võimaluse.

Šveitsi teadusajakirjanik Reto Schneider tegi 2010. aastal GoogleScholaris väikese otsingu, mille käigus soovis tuvastada, kui paljude teadustööde pealkirjades parafraseeritakse filmide pealkirju.⁴ Ta leidis rohkem kui 2700 pealkirja, mis osutasid Sergio Leone higi­küllasele filmipärlile, kus enamasti sõna „inetu“ oli asendatud millegi muuga. See võis olla midagi lühikest ja arusaadavat, nagu: „The Good, the Bad and the Wholegrain“⁵ („Hea, paha ja täistera“), ent see võis olla ka midagi väga pikka ja erialainimesele tõenäoliselt arusaamatut, nt „The Good, the Bad, and the Cell Type-Specific Roles of Hypoxia Inducible Factor-1α in Neurons and Astrocytes“⁶ („Hea, paha ja raku tüübispetsiifilised rollid hapnikuvaegusest indutseeritud faktor-1α puhul neuronites ja astrotsüütides“).

Teisele kohale jõudis pealt poole tuhande viitamisega Steven Soderberghi 1989. aasta draama „Seks, valed ja videolint“ („Sex, Lies, and Videotape“), mis pälvis Cannes’is Kuldse Palmioksa, kusjuures Soderbergh sai selle läbi aegade noorimana. Ta oli siis 26. Võib küll kahelda, kas kõik teadlased, kes seda filmipealkirja oma artikli pealkirjas parafraseerivad, on seda indie-filmi näinud. Aga see selleks. Taas on tegu kolmest komponendist koosneva pealkirjaga, kus kolmanda ja viimase komponendi asendamisel millegi muuga on nagu naksti seks pealkirjas ära mainitud, nt „Sex, Lies, and Tumor Size“⁷ („Seks, valed ja kasvaja suurus“) või „Sex, Lies, and War“ („Seks, valed ja sõda“).⁸ Kui ikka õnnestub välispoliitika alase artikli pealkirjas mainida nii seksi kui ka sõda, siis võib kindel olla, et see artikkel tõstab õige pea h-indeksit.⁹

See filmipealkiri aga ahvatleb ka sõnamängulisematele parafraseeringutele. Piisab, kui pealkiri on konstrueeritud valemiga „seks + miski + miski“, nii et teine element ei peagi olema ilmtingimata „valed“ ja konnotatsioon tuleb ikkagi välja. Eriti kui rakendada samakõlalisust või riimi. Näiteks: „Sex, Flies and Microarrays“ („Seks, kärbsed ja geenikiibid”)¹⁰ või „Sex, Guys, and Cyberspace“ („Seks, mehed ja küberkosmos”).¹¹ Mõnel puhul kipub jääma ebaselgeks, kas pealkiri ikka on sellest konkreetsest filmist inspireeritud või mitte. Leidsin näiteks kaks ajalooalast monograafiat loodusteadlastest, üks neist käsitleb Carl Linné ja Joseph Banksi kirjavahetust ja vastastikuseid mõjutusi ning kannab pealkirja „Sex, Botany, and Empire“ („Seks, botaanika ja impeerium“)¹² ja teine Charles Darwini vanaisast Erasmus Darwinist pealkirjaga „Sex, Science, and Serendipity“ („Seks, teadus ja õnnelik juhus“).¹³ Mõlema raamatu autoriks on Cambridge’i ülikooli teadusajaloolane Patricia Fara, ja võta siis kinni, kas talle meeldib see film või mängis mainitud loodusteadlaste elus seks niivõrd keskset osa, et see väärib pealkirjas mainimist.

Populaarseteks pealkirjaraamideks on ka Woody Alleni 1972. aasta film „Kõik, mida alati oled seksi kohta teada tahtnud“ („Everything You Always Wanted to Know About Sex But Were Afraid to Ask“), Billy Wilderi 1952. aasta „Džässis ainult tüdrukud“ („Some Like it Hot“), Kevin Costneri 1990. aasta „Tantsib koos huntidega“ („Dances with Wolves“), Jonathan Demme’i „Voonakeste vaikimine“ („The Silence of the Lambs“) 1991, Miloš Formani „Lendas üle käopesa“ („One Flew Over the Cuckoo’s Nest“) 1975, ja veel teinegi Sergio Leone makaronivestern: „Ükskord Metsikus Läänes“ („Once Upon a Time in the West“), 1968.

Õigupoolest on nende filmide seas päris mitu algupäraselt raamatuna ilmunud teost, näiteks Ken Kesey romaan „Lendas üle käopesa“ (1962, ee 1999) või Thomas Harrise „Voonakeste vaikimine“ (1988, ee 1995). Kuid nende mõlema puhul on ilmne, et samanimeline film on raamatust palju tuntum. Samas, kui William Shakespeare’i teoste põhjal on tehtud hullupööra palju filme – ta hoiab 410 täispika filmiadaptatsiooniga vastavat Guinnessi rekordit¹⁴ –, siis vaevalt et ükski filmiversioon on olnud alusmaterjalist mõjusam. Ja alusmaterjaliks ei ole tõenäoliselt näidendite sisu, vaid piirdutud on pealkirjaga. Neist kõige populaarsemad näivad olevat „Palju kära ei millestki“ („Much Ado About Nothing“) ja „Nagu teile meeldib“ („As You Like It“). Ent loomulikult, kõige rohkem kasutatud fraasiks on siiski „Hamleti“ monoloogi algus „Olla või mitte olla“ („To be or not to be“). See on üks õite vana meem. Näiteks ainuüksi testimise puhul – et kas midagi testida või mitte – on seda fraasi kasutatud tuhandeid kordi. Mõni pealkiri on päris keelemänguline, nt „To test or NOD-2 Test“ („Testida või NOD-2 testida“).¹⁵ Shakespeare’i teoste pealkirjad on niivõrd väljendusrikkad, et neid võib omavahel konkureerima pannes kohe mitu tükki pealkirja lisada, näiteks „Breast cancer screening: all’s well that ends well, or much ado about nothing?“ („Rinnavähi sõeluuringud – kas lõpp hea, kõik hea või palju kära ei millestki?“).¹⁶ Muuseas, selles lõigus toodud näited pärinevad kõik meditsiinialasest kirjandusest, kuna vastavasisuline uurimus on lihtsalt olemas.¹⁷ Kuidas on lood Shakespeare’iga teistes valdkondades, täpselt ei tea – selleks tuleks seda va tõrksat kirjandust tublisti taltsutada, ent asjatu armuvaev allusioonide suhtes ei pruugi lõppeda kõigi jaoks hästi.

Seda, kas neist kultuurikonnotatsioonidest teadlasele tema töös ka kasu on, on raske öelda. Ühtegi põhjalikumat analüüsi selle kohta ma kirjandusest leida ei suutnud. Olemasolevad analüüsid rõhuvad ikka artikli pealkirja lühidusest tulevale kasule,¹⁸ ja et lisaks tasub akronüümidega pealkirja sisu tihendada¹⁹ – nii tulevat rohkem viiteid. Ehk nagu ütleb Polonius „Hamletis“: „Et lühidus on vaimukuse hing, ent venitatus – kest ja välisehe.“²⁰

Eks ole teaduseski kasusid, mida saab hõlpsasti arvudesse panna, ent selliseidki, mida kvantifitseerida ei ole võimalik, kuid mis paistavad h-indeksist olulisemad olevat.

1 See kasv on eksponentsiaalne, miljoni eelretsenseeritud teadusartikli aastas avaldamise piir ületati 1980. aastate algul, 2014. aasta jooksul aga avaldati juba rohkem kui seitse miljonit artiklit. Vt: Michael Fire, Carlos Guestrin, Over-optimization of academic publishing metrics: observing Goodhart’s Law in action. – GigaScience 2019, 8(6), giz053.

2 Sellekohast uuringut ma teaduskirjandusest leida ei suutnud, siin on ilmselgelt tegemist täitmata akadeemilise nišiga.

3 Richard Dawkins, Isekas geen. Varrak, 2014 (originaalis ilmunud 1976).

4 Reto U. Schneider. And the Winner is „The Good the Bad and the Outsourced“. – ruschneider.webs.com 4. XII 2010.

5 Jennie Brand-Miller, Joanna McMillan-Price, Katherine Steinbeck, Ian Caterson, Carbohydrates–The Good, the Bad and the Wholegrain. Asia Pacific journal of clinical nutrition 2008, 17.

6 Grace Vangeison, Dan Carr, Howard J. Federoff, David A. Rempe, The Good, the Bad, and the Cell Type-Specific Roles of Hypoxia Inducible Factor-1α in Neurons and Astrocytes. – Journal of Neuroscience 2008, 28(8).

7 Fray F. Marshall, The Behavior of Renal Cell Carcinoma: Sex, Lies and Tumor Size. – The Journal of urology 2008, 179(5).

8 Matthew A. Baum, Sex, Lies, and War: How Soft News Brings Foreign Policy to the Inattentive Public. American Political Science Review, 2002, 96(1).

9 H-indeksit defineeritakse nii, et teadlane indeksiga h on publitseerinud vähemalt h koguse artikleid, millest igat artiklit on tsiteeritud vähemalt h korda.

10 Gary A. Churchill, Brian Oliver, Sex, Flies and Microarrays. – Nature genetics 2001, 29(4).

11 Azy Barak, William A. Fisher, Sandra Belfry, Darryl R. Lashambe, Sex, Guys, and Cyberspace: Effects of Internet Pornography and Individual Differences on Men’s Attitudes Toward Women. – Journal of Psychology & Human Sexuality 1999, 11(1).

12 Patricia Fara, Sex, Botany and Empire: The Story of Carl Linnaeus and Joseph Banks. Icon Books 2004.

13 Patricia Fara, Erasmus Darwin: Sex, Science, and Serendipity. Oxford University Press 2020.

14 https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_William_Shakespeare_screen_adaptations

15 David T. Rubin, To Test Or „Nod-2“ Test: What are the Questions? The Balanced Viewpoint. – Inflammatory bowel diseases 2005, 11(5).

16 D. Beijerinck, J. J. Deurenberg, J. J. Rombach, K. Borsje, Breast Cancer Screening: All’s Well That Ends Well, or Much Ado About Nothing? – American Journal of Roentgenology 1989, 152(4).

17 Neville W. Goodman, From Shakespeare to Star Trek and beyond: a Medline search for literary and other allusions in biomedical titles. – Bmj 2005, 331(7531).

18 Adrian Letchford, Helen Susannah Moat, Tobias Preis, The advantage of short paper titles. – Royal Society open science 2015, 2(8).

19 Michael J. Rossi, Jefferson C. Brand, Journal article titles impact their citation rates. – Arthroscopy: The Journal of Arthroscopic & Related Surgery 2020, 36(7).

20 Teine vaatus, teine stseen.

21 H. D. Appelman, B. J. McKenna, A „rose is a rose is a rose is a rose,“ but exactly what is a gastric adenocarcinoma? – J. Surg Oncol. 1998 68(3).