Ärme räägime rõhumisest

ART LEETE, Tartu ülikooli etnoloogia professor

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Art Leete

Liina Raus

Vahepeal kirjutasin ma palju põhjarahvaste ülestõusudest Nõukogude võimu vastu. Ilmnes, et kõige rohkem relvastatud vastuhakke korraldasid just arktilised uurali rahvad. Sellel on ka loogiline ajaloolis-ruumiline taust. Uurali põhjarahvad on kõige lähemal Euroopa-Venemaale, neil on pikaaegsem koloniaalse kontakti kogemus ning Nõukogude reformid jõudsid uurali rahvaste alale varem kui kaugemale Siberisse.

Osa ülestõuse, ühe saami ja kaks mansi mässu, julgeolekuametnikud lihtsalt joonistasid paberil valmis ja seejärel hakati põliselanikke sadade kaupa karistama, s.t tapma. Et handid, neenetsid, eenetsid ja nganassaanid olid juba ülestõuse korraldanud, siis oli usutav, et see võiks olla ka teistele meie põhja hõimurahvastele omane eneseväljendusviis.

Seepeale öeldi mulle, et rõhumise ja vastupanu mudel on liiga lihtsakoeline. Selle küsimusega tuleks tegeleda tundlikumalt, tasakaalustatumalt ning kõneleda ka kohanemisest ja kollaboratsionismist. Täheldati ka, et nii väike ohvrite arv ei õigusta kaastunnet, sest teisi rahvaid, eeskätt venelasi, hukkus Nõukogude vägivallamasinas miljonite kaupa. Ja üks kolleeg märkiski, et mu uurimistöös on liiga palju pimedat venevastast viha.

Kui kõik on ümberringi rahulik, siis tundub, et milleks vana asja pärast põrkida. Aga kui mõelda ennast nende sündmuste sisse, siis seal ei olnud mingit tasakaalustatud tõde ega valutu kohanemise võimalust. Kas on tõesti nii, et kui ma valin põlisrahvaste poole, on see iseenesest teistele ülekohtu tegemine?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht