Arno Köörna 2. II 1926–21. XII 2017

Enam kui 60 aastat tagasi ehk ajal, kui Tartu ülikooli ajaloolasena lõpetanud tulevane akadeemik Arno Köörna valis oma elutööks majandusteaduse, oli selle valdkonna asetus maailmateaduses üpris vastuoluline. Alles veidi aega enne seda, kui Arno Köörna kaitses teaduste doktori väitekirja (1970), tõi selle teaduse olulisuse jõuliselt ühiskonna silme ette hoopis Rootsi Riigipank, kes alates 1969. aastast annab välja Nobeli mälestusauhinda majanduse alal.

Majandusteadlase edu valem tundub olevat kombinatsioon korralikust üldharidusest ja heast matemaatilisest kultuurist. Eesti on olnud juba aastasadu ning tänapäevani välja tugev klassikalistes loodus­teadustes. Saatuse irooniana on hoopis majandusteadus valdkond, kus oleme seisnud kõige lähemal Nobeli preemia saamisele. Eelmisel (2016) aastal sai selle Bengt Holmström, Helsingis sündinud soomerootslane, hariduselt matemaatik, kelle soontes on jämedalt veerandi jagu eesti verd.

Akadeemik Arno Köörna on õpikunäide sellest, et akadeemiline võimekus, töökus, kindel selgroog ja head maneerid viivad tippu sõltumata sellest, millises valdkonnas need rakendatakse või kui politiseeritud see valdkond juhtub olema. Ligikaudu kümme aastat õpetas ta majandusteadust Tartu ülikoolis. Tema noorem kolleeg, praeguseks samuti meie seast lahkunud akadeemik Uno Mereste on meenutanud, et suure üllatusena kuulis ta toonases ühiskonnateaduste õppehoones, nn Marxi majas otse ülikooli peahoone kõrval, Ülikooli tn 16 koridoris läbi ukse, et keegi räägib majandusest igati ratsionaalselt. Tollal oli ju kohustuslik järgida sotsialismi poliitökonoomia õpetust, kus arukust demonstreerida oli keeruline, et mitte öelda ohtlik. Üsna varsti said kaks tulevast akadeemikut omavahel tuttavaks.

Matemaatikal oli endise Nõukogude Liidu majandusteaduses kahetine roll. See oli nii universaalne tööriist protsesside mõistmiseks ja muutuste prognoosimiseks kui ka vahend mõistlikkuse peitmiseks ideoloogilise saastumise eest. Arno Köörna seisis kui hiiglaste õlgadel, arendades kontakte Leonid Kantoro­vitšiga, kes lõi lineaarse planeerimise ja esimese NSV Liidust pärit teadlasena sai 1975 Nobeli majanduspreemia. Võimalik, et just majanduse normaalsest käigust piisaval distantsil paiknemine pakkus unikaalset võimalust näha teatavalt distantsilt suurt pilti ja mõista, kui oluline on matemaatiliste meetodite laialdane kasutamine majanduse analüüsimisel. Praegu tundub see elementaarne, aga sellega on nii nagu paljude avastustega. Sageli on iga samm teel uue tunnetuse poole elementaarne, kuid lõpptulemus sügavalt mittetriviaalne. Vaid väga terav mõistus suudab taolise teekonna väärtust juba selle alguses hoomata.

Pea kõik vanema põlvkonna akadeemikud on tahes-tahtmata pidanud läbi käima nii tulest, veest kui ka vasktorudest. See on neid õpetanud mitte ainult keerulistel aegadel ise vastu pidama, vaid ka pakkuma tuge ja kaitset nooremale põlvkonnale. Poliitiliselt ülitundlikus süsteemis ei olnud tegemist lihtsa nullsummamänguga, kus ühed võidavad täpselt nii palju kui teised kaotavad. Tegemist oli süsteemiga, kus panused olid suured, viiki mängida ei saanud ning kaotasid kõik, kuid vaid targimad suutsid kaotuste üldsummat minimeerida.

Majanduse instituudi direktori rollis sai Arno Köörna hästi aru, kus on mänguruum. Selles mängus ideoloogilise kontrolli vastu oli tal suurepärane oskus leida noorte kaastööliste jaoks teemasid, mis olid mittetraditsioonilised ja kus ideoloogiline surve oli nõrgem. Nõnda õnnestus luua kontaktid maailma juhtivate tulevikuuurijatega (future studies; jätkab Erik Terk) või süsteemikäsitlusega majanduses (Ivi Proos), mis on praeguseks kasvanud riikide ja maailma majanduse kui erakordse keeruka ja mitmekihilise komplekssüsteemi kontseptsioonini. Raske on praegu ette kujutada seda leidlikkust, mida oli vaja rakendada, et korraldada oma kolleegile (Ülo Ennuste) 1960. aastate lõpus sügaval nõukogude ajal, võimalus stažeerida Norras prof Ragnar Frischi juures (kes sai esimese Nobeli majanduspreemia 1969. aastal koos Jan Tinbergeniga).

Eesti Teaduste Akadeemiasse valimine andis juurde natuke vabadust asuda uute teemade kallale. Hea taktikuna oskas akadeemik Köörna seda rakendada hoopis Lääne-Euroopa majandusteooriate koolkondade tutvustamiseks ja ajakohase majandusmõtte avamiseks nii palju (ja pigem rohkem), kui piiratud oludes oli võimalik. Kvaliteediökonoomika käsitlemise sildi all esitles ta põhjalikult nn marginalistide koolkonna ideid.

Oma mälestusteraamatus „Prome­teuse teener“ tsiteerib Arno Köörna Giordano Bruno ütlust „kui inimene on tões veendunud, siis on ta julge“. Kuigi akadeemik Köörna julgus sai nii mõnelgi korral karistuse, valmistas selliste ideede käsitlus ja julge esitlemine akadeemikuna ette pinda selleks, et kaasaegne arusaam majandusest kujuneks taasiseseisvunud Eesti riigi aluseks.

Enam kui kahekümne aasta jooksul akadeemia teenistuses (peasekretärina 1973–1982, asepresidendina 1982–1990 ja presidendina 1990–1994) oli akadeemik Arno Köörnal suur vastutus Eesti teadussüsteemi kui terviku funktsioneerimise ja jätkusuutlikkuse eest. Õlg õla kõrval mitme teise akadeemikuga panustas ta Eesti riigi taassündi. Kuulsal Eesti loomeliitude aprilli pleenumil 1988 pidas ta eksperdina kriitilise ja julge ettekande meie majandussüsteemist. Nimelt tema oli tollase Eesti NSV ülemnõukogu selle komisjoni esimees, mis tunnistas Eesti inkorporeerimise Nõukogude Liitu 1940. aastal okupatsiooniks.

Arno Köörna pulbitsev energia majandus­teaduse eksperdina ja hea kirja­mehena leidis 1990. aastatel rakenduse riiklike institutsioonide töös. Juba soliidses vanuses jätkas ta õpetamist eraüli­koolides ning huvitus innovatsiooni problemaatikast (ehk selle üle mõtlemisest, kuidas tippteadust rakendada praktiliste asjade tegemiseks).

Veerand sajandit tagasi oli moodsaks kõneaineks, millist rolli peaks teaduste akadeemia taasiseseisvunud Eestis täitma. Akadeemik Köörna kirjutab, et „akadeemia ei tohi olla mitte ühegi erakonna instrument“ ning „on kutsutud ja seatud seisma kogu ühiskonna huvide eest“. Ta lisab, et selle saavutamiseks oleks „hea, kui [—] antaks teadlaskonnale võimalus majanduse, sotsiaalelu ja kultuuri võtmeküsimustes nõustada parlamenti ja valitsust“. See unistus on teoks saamata.

Akadeemik Köörna omaaegsed visioonid on teatavas mõttes nii Eesti Arengufondi tulevikuseire kui ka praeguse Arenguseire Keskuse töösuundade eelkäijateks. Nii korraldati juba 1990. aastate algul Eesti arengustsenaariumide konkurss, mida Arno Köörna teaduste akadeemia presidendina igakülgselt toetas. Tema mõtted kõnetavad meid veel täna­päevalgi. Nii ütles ta Eesti tuleviku kongressil 1991. aastal: „Teadlaste ühe ülesandena näen Eesti ühiskondliku mõtte pööramist minevikust tulevikku.“

Eesti Teaduste Akadeemia nimel president Tarmo Soomere