Digikultuuri tulevikule säilitamisest

Mida suuremasse sõltuvusse infost langeme, seda tähtsam osa on selle säilitamisel.

KURMO KONSA

Kultuuriministeeriumi ettevõtmisel kuulutati 2020. aasta digikultuuri aastaks. Selle kokkuvõttena on ilmunud aruanne „Eesti digikultuuri mõtestamine anno 2020: poliitika kujundamise väljakutsed“ ning artiklikogumik „Eesti digikultuuri manifest“.[1] Lugemist väärt mõlemad. Digikultuuri määratlemise keerukusest on juttu mõlemas väljaandes ja sellel siinkohal pikemalt ei peatuks. Leppigem tõdemusega, et igal juhul on digikultuur seotud informatsiooniga. Kas selle info töötlemine toimub analoogselt või digitaalselt, pole enam nii oluline ja suur osa kasutajatest ei tee kodeerimisviisidel nagunii vahet. Kuna digikultuuri säilitamist ei ole neis väljaannetes väga põhjalikult käsitletud,[2] siis keskendun just sellele teemale.

Teave tähendab selle säilitamist

Me kõik, nii üksikisikute kui ka ühiskonnana sõltume üha rohkem teabest ja selle kättesaadavusest. Alates arvutite leiutamisest 1940. – 1950. aastatel oleme jõudnud olukorda, kus digitehnoloogia mõjutab iga päev kõiki arenenud maailma elanikke. Mida suuremasse sõltuvusse me infost langeme, seda tähtsamat osa mängib ka selle säilitamine. XX ja XXI sajandi ühiskonda iseloomustab teaduse, tehnoloogia ja sotsiaalsete süsteemide ülikiire arengu kõrval kindlasti ka püüdlus teadlikult säilitada võimalikult palju minevikust ja oma kaasajast tulevastele põlvedele. Erandiks ei ole siin ka digitaalsel kujul esinev teave. Selle säilitamine puudutab nii üksikisikuid, ettevõtteid ja organisatsioone, mäluasutusi kui ka kogu riiki ning lõpuks inimkonda kui tervikut.

Digitehnoloogia on aga toonud teabe loomise, levitamise, säilitamise ja kasutamise iga inimese ellu. Me kõik oleme teabetöötajad ning sellealased teadmised ja oskused on hädavajalikud. Nagu kogemused on näidanud, ei tõrju uued infotehnoloogiad seniseid välja, vaid tulevad nende kõrvale, komplitseerides säilitussüsteemi veelgi. Nii nagu muudeski eluaspektides, on digiinfo kasutuselevõtt elu lihtsustanud, kuid teisalt jällegi teinud märksa keerulisemaks. Säilitamine kuulub minu arvates kohe kindlasti teise gruppi.

Digitaalse teabe tähtsus on kõigile selge. Küll pole nii selge aga see, mida ette võtta, et digiinfo püsiks. Muidugi võib öelda, et enamikku informatsioonist, mida me kasutame, vajame ainult lühikest aega. Tegemist on aktiivse infoga, mis säilibki kasutusprotsessi jooksul. Osa infost on aga selline, mida tuleb säilitada aastate kestel. Ka isikliku info hulgast võime avastada aastaid hiljem foto, dokumendi, väljalõike või eseme, mis muutub meile taasavastamise hetkel tähtsaks. Me näeme siin väärtust, mida aastaid tagasi ei olnud.

Digikultuuri säilitamine peaks ideaalis olema süstemaatiline ja terviklik ettevõtmine. Sellise süstemaatilise digitaalse säilituskava alusteks on järgmised üldised põhimõtted.

Esiteks on vaja määratleda, mida me ikkagi säilitame. Kas selleks on objektid, protsessid, keskkonnad? Mis siis on see teave, mida me säilitada kavatseme? Esmapilgul näib see teadusliku tähenärimisena, kõik võiks ju olla selge, aga kaugel sellest. Kui me täpselt ei tea, mida me soovime säilitada, siis on raske ka põhjendada, miks peaksime seda tegema.

Teiseks on vajalik kindlaks teha kõik võimalused, mis kahjustavad teavet, teevad selle kättesaamatuks või hoopikski hävitavad info sootuks. Enne kui me ei tea, mis infot ähvardab, ei ole ka võimalik kavandada säilitamist. Vaenlast tuleb tunda, eriti siis, kui vaenlane on paljuilmeline ja sageli nähtamatugi.

Kolmandaks on vaja näidata, milleks on info säilitamine kasulik. Mida me saame teha säilitatav infoga, milleks inimesed seda kasutada saavad.

Neljandaks peab info säilitamine olema süstemaatiline. Säilitada jupikene siit ja teine sealt, võib olla põnev ja pakkuda uurijatele peamurdmist, kuid suures plaanis on tegemist enamasti läbikukkunud projektidega.

 

Millest koosneb digikultuur?

Kuigi oma olemuselt kujutavad digiobjektid vaid andmeid, mis tavaliselt on esitatud binaarsete bitijadade kujul, siis toimimise tasandil on tegemist keerukate protsessidega. Esmalt tasub alustada objektidest.

Informatsioon ümbritseb meid kõikjal, kuid millised on need konkreetsed infoobjektid, mida iga päev kasutame? Juba iidsetest aegadest on suur hulk teavet jäädvustatud kõikvõimalike tekstide kujul, olgu need siis raamatud, ajalehed, ajakirjad või mitmesugused dokumendid. Pika aja kestel olid just need peaaegu ainsad info säilitamise vahendid. Tänapäeval on suur osa tekstidest muidugi kolinud digitaalsetesse süsteemidesse. Me loome dokumente, peame e-kirjavahetust, säutsume Twitteris ja kirjutame Facebooki, peame vestlusi Messengeris, saadame SMSe ja loeme e-raamatuid. Kõik need on kirjalikud tekstid, erinevad vaid nende kuju ja kasutuseesmärgid.

Teine info esinemise vorm on kindlasti kujutised. Võib kindlalt öelda, et esimesed inimese loodud kujutised tekkisid hulk aega enne tekste. Joonistused, maalid, graafilised lehed ja paljud muud kujutised on saatnud inimkonda juba iidsetest aegadest saadik. Digifotograafia laialdane levik on aga tekitanud tõelise pildiuputuse. Kuna pildistada on äärmiselt lihtne – isegi fotoaparaati pole enam vaja, piisab mobiiltelefonist – viib see sageli selleni, et arvutid on täis tuhandeid korralikult haldamata kujutisi, mida ei ole võimalik kasutada ja mille säilimine on vägagi küsitav. Lisaks fotodele tehakse üha enam videoid. Võrreldes varasemate amatöörfilmide ja kobakate analoogkaamerate ajaga on seegi lausa käepärane tegevus.

Heli salvestamisega tehti algust juba 1860. aastatel, kuid pikka aega oli see ikkagi tõsiste huviliste pärusmaa. Tänapäeval on see jällegi ülimalt käepärane, piisab vaid mobiiltelefonist või tahvelarvutist. Kui enamik eespool loetletud infoobjektidest olid tuntud ka enne digiajastut, siis näiteks arvutimängud ja multimeediaobjektid, kus on seotud tekstid, kujutised, filmid, muusika ja andmed, arvutisimulatsioonid jms, said võimalikuks alles koos arvutite tulekuga. Samuti on tavaline andmebaaside (näiteks MS Access) ja tabelarvutuse (näiteks MS Excel) kasutamine. Või – kes oleks varasematel aegadel uskunud, et iga päev otsime infot otsimootorite abil. Raamatukogudes, arhiivides ja muuseumides olid küll olemas kaartkataloogid, kuid kasutamiseks sisaldasid need liiga vähe ja liiga spetsiifilist teavet ning juurdepääsuks tuli minna vastavasse asutusse. See kõik ei olnud mitte kiviajal, vaid kõigest 30 aastat tagasi!

Suur hulk teavet asub internetis ehk pilves, nagu seda poeetiliselt kutsutakse. Inimestel on oma veebilehed, peetakse blogisid ehk veebipäevikuid, pannakse üles pilte ja videoid, kommenteeritakse ühismeedias. Sageli on see teave inimesele tähtis ning enamikul juhtudel sõltub selle säilimine vastavate veebiplatvormide omanikest ja nende majandushuvidest. Kõikide nende digiobjektide kasutamiseks on peale tehniliste seadmete vaja ka sobilikku tarkvara. Arvutiprogrammid (operatsioonisüsteemid, rakendustarkvara) on ise jällegi digitaalsed objektid. Tulevikus loome ja kujundame üha enam virtuaalkeskkondi (nt Second Life), laialt levivad 3D-programmid ja virtuaalreaalsuse keskkonnad. Kõik need objektid kuuluvad meie digiressursside hulka.

Lõppude lõpuks andmed ju maksavad.

Oluline on eristada digitaalteavet, mis tekib või saadakse kohe digikujul – seda kutsutakse digitaalsena sündinud (born digital) teabeks, ning teavet, mis saadakse objektide digiteerimisel. Seda viimast tuntakse ka digiteeritud (digitized) infona. Digitaalselt sündinud teave on näiteks digifotoaparaadiga pildistatud foto, digiteeritud teave on näiteks paberalbumist skannitud foto. Säilitamise aspektist on see vahe oluline, sest digiteabe korral on olemas n-ö klassikaline objekt, millest valmistatakse digitaalne objekt. Kui algne objekt säilitatakse edaspidi koos digitaalse objektiga, siis on sellest alati võimalik teha uus digitaalne objekt. Samuti võib tehnoloogia arenedes teha objektist sobivamate omadustega digiobjekt.

Protsessuaalsest vaatepuntist tuleb tõdeda, et informatsioon ei esine ühiskonnas mingi eraldiseisva objektina, vaid on haaratud paljudesse protsessidesse, mis moodustavad ühiskonna infosüsteemi. Enamiku kommunikatsiooniprotsesside korral ei ole nende ajaline kestvus oluline. Suurem osa teabest on määratud lühiajaliseks kasutamiseks. Tegemist võib olla info looja (indiviid, organisatsioon, masin) jaoks mingiks ajaks vajaliku teabega. Näiteks õpib inimene pähe luuletuse, et see jõuluvanale esitada. Olenevalt inimese mälust võib see salmike olla kasutatav üks kord või jääda meelde kogu eluks. Teise näitena võib tuua kalendrisse tehtava märkuse, mis on oluline mingi aja kestel. Ettevõtte dokumendid on mingi aja jooksul aktiivselt kasutuses, sellele järgneb mitteaktiivne periood ja seejärel kas üleandmine arhiivi või hävitamine.

Osa teabest on selline, mida soovitakse säilitada võimalikult pikka aega. Ühiskondades on selleks välja kujunenud vastavad institutsioonid ja nendega seotud protsessid. Enamik ühiskonnas käigus olevast teabest toimib sedaviisi, et seda kasutatakse üha uuesti, töötatakse ümber. Vahel harva on vajalik pöörduda tagasi info algallika juurde. Üldjuhul me ei vaja paari aasta tagust e-kirjavahetust. Loomulikult sõltub kõik tegevusvaldkonnast, ajaloolased näiteks eelistavad alati tugineda algallikatele. Kui õpime koolis Archimedese seadust, siis me ei loe Archimedese teoseid, seda enam et neid ei olegi säilinud. Enamikul juhtudest ei takista info algallika kadumine selle edasist kasutamist, kuigi kaotus ajaloole ja kultuuriloole on loomulikult suur ning sageli korvamatu. Originaalallikate olemasolu on aga vaja näiteks selleks, et vajaduse korral oleks võimalik info autentsust kontrollida.

Kommunikatsioonivõrgustike toimimise tagavad kindlad institutsioonid. Need institutsioonid on kultuurilised mehhanismid, mille abil luuakse ja hoitakse toimimas tähenduslik ning korrastatud sotsiaalne maailm. Ühiskondlikus kommunikatsioonisüsteemis osalevad institutsioonid võib jagada info loojateks, levitajateks, kogujateks ja ligipääsu võimaldajateks, kasutajateks. Info loomisega tegelevad üksikisikud ja mitmesugused organisatsioonid, näiteks kirjastused, kloostrid, gildid, ülikoolid, teadusasutused, salvestusstuudiod, filmistuudiod, ringhääling, teater, internetiportaalid, statistikaorganisatsioonid jne. Tihti on info loojad ka selle levitajad, kuid selleks võivad olla ka eraldi institutsioonid – kirjastused, kinematograafia- ja meediaasutused jms. Info loomisele järgneb selle kasutamine lühema või pikema aja kestel. Osa teabest kaob seejärel kasutusest ja hävib ühel või teisel viisil, osa hävitatakse teadlikult. Teadlikult hävitatud info kohta võib jääda järele teavet, et see info on olemas olnud. Mingit osa teabest kogutakse ja säilitatakse võimalikult pika aja kestel. Selliseid asutusi (raamatukogud, arhiivid, muuseumid, kunstigaleriid, andmepangad, patendiorganisatsioonid) nimetatakse ka mäluasutusteks, osutades nende funktsioonile. Peale säilitamise tegelevad nad ka info kogumise, süstematiseerimise, kirjeldamise ja kasutamise korraldamisega. Info kogumisega tegelevad institutsioonid lähtuvad oma kogude kujundamisel valikupõhimõtetest, mida loomulikult aja kestel korrigeeritakse. Ühiskonna kommunikatsioonisüsteemis on tähtsal kohal ka haridussüsteem. Haridusinstitutsioonid on nii teabe kasutajad kui ka levitajad, kõrgkoolid ka uue info loojad.

Ühiskonna kommunikatsiooniprotsessides ei jää info muutumatuks. Muutuda võivad informatsiooni sisu ja vorm, väärtus ja tähendused, aga ka infole ligi pääsevate ja seda kasutavate isikute ring. Infole väärtuse lisamine toimub näiteks teabeasutustes kirjeldamise ja kogudeks organiseerimise ning ligipääsu võimaldamise teel. Osa informatsioonist säilib ka inimese otsesest tegevusest sõltumata – nn info juhuslik säilimine. Osa informatsiooni korral pööratakse selle säilitamisele aga spetsiaalset tähelepanu. Enamikku ühiskonnas kasutatavast teabest ei säilitata. See kaob, sest selle säilitamist ei peeta vajalikuks. Kellelegi ei tule isegi pähe, et seda infot võiks kunagi vaja minna.[3] Mingil ajal konkreetse ühiskonna käsutuses olevast teabest säilitatakse ainult väga väike osa. Selle kohta on raske hinnangut anda, kuid näiteks Ameerika Ühendriikide rahvusarhiivis säilitakse 2% valitsusasutuste dokumentatsioonist.[4]

Kuid infoühiskonnas süveneb järjest soov säilitada võimalikult palju infot. Osalt on selle põhjuseks digiteave ise. Info säilitamisega tegelevad selle loojad, kasutajad või spetsiaalsed organisatsioonid. Säilitamiseks ette nähtud info kogutakse, dokumenteeritakse ja organiseeritakse nii, et seda oleks võimalik kasutada ka edaspidi.

Info säilitamine on vaid osa dünaamiliselt seotud kommunikatsiooniprotsessidest. Seega on teabe säilitamine alati aktiivne protsess. Säilitamist võib määratleda kui funktsiooni, mis annab infosüsteemile ajalise pidevuse. Teabe säilitamise korral on esmatähtis kogu säilitussüsteemi pidevuse tagamine ühiskonna kõikidel tasanditel.

Digikultuuri kihid

Ühiskond on organiseerunud üksteist hõlmavate tasanditena alates üksikisikust ja lõpetades inimkonna kui tervikuga. Info haldamisel on ühiskonna organiseerumise tasand üks dimensioone, mida kindlasti tuleb arvesse võtta. Info võib olla väärtuslik näiteks inimesele endale, kuid teistele pole sellel antud hetkel suuremat tähtsust. Tulevikus võib selline teave aga omandada suure väärtuse ka näiteks ajaloolastele või kultuuriuurijatele. Harilikult räägitakse digiinfo säilitamisest riigi ning ettevõtete ja organisatsioonide tasandist lähtudes, jättes üksikisikute ja kogukondade loodava teabe kõrvale.

Üksikisikute loodava ja nende valduses oleva info hulk ning tähtsus kasvab pidevalt. Osa sellest teabest on seotud tööga (dokumendid, tabelid, slaidiesitlused, andmebaasid), teine osa vaba aja ja meelelahutusega (fotod, videod, filmid, muusika, kõikide nende andmebaasid; veebilehed, blogid). Isikliku info säilitamine on vägagi kaootiline ja juhuslik. Loodetakse, et digiteave säilib samamoodi nagu kingakarpi kuhjatud paberdokumendid ja fotod. Samamoodi kogutakse digiinfot vanadele kõvaketastele, diskettidele ja CDdele ning loodetakse ekslikult, et aastate pärast on info sealt kättesaadav. Koos infohulga pideva kasvuga on loomulikult kasvanud ka ebaolulise info hulk. Samuti oleme kõik kaotanud juba väga palju digiinfot ning paljuski leppinud tõsiasjaga, et see ei olegi püsiv. Kus harilikult oma digitaalseid ressursse säilitatakse? Kui näiteks paberraamatute korral on vastus selge ja lihtne – kas koduses raamaturiiulis või raamatukogus –, siis digiraamatute puhul leidub juba palju rohkem võimalusi. Digiraamatu fail võib olla salvestatud arvuti kõvakettale, telefoni mälukaardile, kompaktplaadile, mälupulgale, samuti saame seda hoida pilveserveris, nt Dropboxis. Mõnest digiobjektist, näiteks dokumentidest, e-raamatutest, fotodest, saab teha väljaprinte, enamikust on see aga võimatu.

Kõige sagedamini säilitakse digiobjekte oma arvutis või nutiseadmes. Üha rohkem infot asub aga nn pilves ehk teenusepakkujate serverites, kust seda saab iga seadmega igal ajahetkel kasutada. Peale pilves säilitamise kasutatakse üha laialdasemalt ka seal asuvaid programme digiobjektide loomiseks ja kasutamiseks. Enam ei ole vaja igasse seadmesse muretseda kogu vajaminevat tarkvara, piisab sellest, et on internetiühendus ja rakendusi saab kasutada siis, kui neid on vaja.

Enamik meist ei mõtlegi oma digiinfo säilitamise peale, samal ajal on see just viimasel aastakümnel tõusnud infoteaduse tulipunkti.[5] Eestis ei ole sellele teemale tähelepanu veel pööratud. Üksikisikute loodava teabega seostub suur hulk infoühiskonna probleemidest ja ülesannetest. Esiteks on osa, ja võib-olla isegi suurem osa, isikuga seotud infost hoopis teiste osaliste, olgu nendeks siis erafirmad, omavalitsused või riik, omandis. Inimese kontroll sellise info üle on võimatu või väga keerukas. Inimeste tegevus nii füüsilises kui ka digitaalses ruumis on kergesti jälgitav, andmed säilitatavad ja analüüsitavad. Sel viisil on võimalik infot koguda nii isikustatud kui ka isikuga otseselt seostamata kujul. Nii või teisiti saab aga andmed viia indiviidide, nende otsustuste ja tegevuse tasandile. Kogutavad andmed katavad juba praegugi suure osa inimese elust. Kunagi varem pole selline infohõive ja -töötlemine olnud võimalik. Andmete kogumise, salvestamise, töötlemise ja vahendamisega tegeletakse teadlikult ja tahtlikult, meist kõigist jäävad maha digijäljed, mida ise ei aduta ega peeta neil silma peal. Tänu digikeskkonnale on hobid ja huvidki info, mida saab edastada ja jagada. Ka isiklik elu ja suhted on informatsioon.

Lõppude lõpuks andmed ju maksavad. Kõige lihtsamal juhul võivad andmeteks olla meie kontaktid. Kuigi inimeste andmete rahalist väärtust on peaaegu võimatu määrata, kuna see sõltub väga paljudest asjaoludest, on mingeid üldisi hinnanguid siiski püütud anda. Nii näiteks on ühe kasutaja meiliaadressi hinnaks pakutud 89 dollarit. Veel üheks võimaluseks on jagada kasutajate arv mingi sotsiaalvõrgustikuga raha teeniva ettevõtte väärtusega. Microsoft maksis LinkedIni eest 26,2 miljardit dollarit, kusjuures sel oli 400 miljonit kasutajat ja see teeb ühe kasutajakonto hinnaks 65 dollarit. Samalaadne tehing, mille käigus Facebook omandas WhatsAppi, teeb kasutajakonto hinnaks 39,6 dollarit. Selge on see, et kasutajate hind sõltub sellest, kui palju loodetakse nende pealt teenida.[6]

Väga hästi iseloomustab digikultuuri säilitamise probleeme ühismeediaga seotu.

Kuidas ühismeedia purki panna

Suur osa inimese informatsioonilisest tegevusest toimub tänapäeval sotsiaalvõrgustikes (Facebook, Twitter, Instagram, TikTok jpt). Ühismeedia on kujunenud digikultuuri lipulaevaks, kandes endas kõiki sellele omaseid väärtusi. Järelikult on ühismeedia säilitamine vajalik nii kultuuri ja sotsiaalse keskkonna dokumenteerimiseks kui ka sündmuste jäädvustamiseks. Kui tahame näiteks otsida teavet tselluloositehase saaga kohta, siis tulevad allikatena kõne alla ajakirjandus ja ühismeedia. Ajakirjanduses on enamik materjalist ilmunud digiplatvormidel, lisa pakuvad artiklite kommentaarid.

Ühismeedia säilitamine on aga problemaatiline. Kõik ühismeediaplatvormide omanikud on eraettevõtted, kelle eesmärk on ennekõike teenida omanikele tulu, teabe säilitamine ei ole nende otsene eesmärk. Ühismeedia kasutajad saavad üldjuhul oma andmed alla laadida ja seega ka säilitada.[7] Valdav enamik kasutajaid ei ole selle võimalusega kursis ega tee seda kunagi. Sageli nähakse ühismeedia arhiivides hoopiski ohtu ühismeedia omapärale ja toimimisloogikale. Kasutaja ei pruugi olla huvitatud, et tema säuts või sissekanne salvestatakse ametlikus arhiivis. Esimene ühismeedia andmevoogu säilitav projekt oli aastatel 2010–2017 Twitteri säutsude arhiveerimine USA Kongressi raamatukogus. Twitter andis kongressi raamatukogule ligipääsu tagasiulatuvalt kõikidele säutsudele alates 2006. aastast. 2017. aasta lõpul teatas raamatukogu, et ei saa hakkama säutsude digiarhiivi loomisega ning alates 2018. aastast hakati uue kogumispoliitika järgi säutse selekteerima.[8] Põhjus on ilmne: raamatukogu ei tulnud sellise koguse teabe haldamisega toime. Säutsude arhiiv on kasutajatele kättesaamatu. Projekti kitsakohad näitasid selgelt, et ühismeedia, üldse kogu digikultuuri säilitamiseks ei sobi traditsiooniline kogumisviis, mis lähtub üksikobjektide, olgu nendeks raamatud, museaalid, filmid või dokumendifailid säilitamisest/arhiveerimisest. Twitterist on võimalik alla laadida ka teiste inimeste ja organisatsioonide avalikke säutse. 2021. aastal teatas Twitter, et akadeemilistele uurijatele on säutsude arhiiv avatud tasuta.[9] Teise ühismeediakanali, Facebooki puhul on olukord veelgi keerukam. Kui Twitteri säutsud on avalikud, siis suure osa Facebooki postitustest moodustavad privaatsed postitused. Samuti ei ole Facebook huvitatud oma andmete jagamisest kolmandate osalistega.

Ühismeedia säilitamine on problemaatiline.

Riigi mäluasutused koguvad infot, kuid teevad seda valikuliselt. Valikukriteeriumid ja protsessid on suuremal või vähemal määral seadustega määratletud. Mäluasutused, sarnaselt kõikide teiste institutsioonidega püüavad ennekõike säilitada, seadustada ja igati toetada iseenese püsimist ja arengut. See on iga institutsiooni loomuliku toimimise osa ja võib isegi öelda, et alustala. Selge on see, et riiklikud mäluasutused ei tule üksinda digikultuuri säilitamisega toime ja seda ei saagi neilt nõuda. Digikultuuri säilitamine peab haarama kõiki tasandeid. Lihtne tõdeda, kuid raske teostada.

[1] Eesti digikultuuri manifest, koostanud Indrek Ibrus, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg. Tallinna Ülikool, Tallinn 2020.

[2] Kogumikus leidub kaks artiklit, mis puudutavad säilitamist: Raivo Ruusalepp, Andmestuv kultuuripärand, lk 32–38 ja Hilkka Hiiop, Maria Hansar, Digiajastul kultuuripärand muutub, lk 95–101. Põhjaliku ülevaate  digipärandi säilitamisest saab aruandest: Pikaajalise säilitamise arhitektuuri ärianalüüs, PwC, 2018, https://www.mkm.ee/sites/default/files/content-editors/lopparuanne.3.pdf

[3] Margaret O. Adams, Thomas E. Brown, Myths and realities about the 1960 census. Prologue Magazine 2000, 32, 4. http://www.archives.gov/publications/prologue/2000/winter/1960-census.html#f5

[4] Roy Rosenzweig, Scarcity or abundance? Preserving the past in a digital era. American Historical Review 2003, 108, 3, 735–762.

[5] Vanessa Reyes, We Created It, Now How Do We Save It? Issues in Preserving Personal Information, A Review. Preservation, Digital Technology and Culture 2013, 42, 3, 150–154. DOI 10.1515/pdtc-2013-0020 PDT&C 2013

[6] Pawtocol, How Much Is User Data Worth?, 2020.

[7] Vt Kurmo Konsa, Bitid purki. Teabe säilitamine digiühiskonnas. Kõrgem Kunstikool Pallas, Tartu 2018, lk 135–136.

[8] Gayle Osterberg, Update on the Twitter Archive at the Library of Congress. Library of Congress Blog, December 26, 2017.

[9] Nick Statt, Twitter is opening up its full tweet archive to academic researchers for free. – The Verge 26. I 2021.