Eesti dendroloogia XX sajandi teisel poolel
Ulatuslikud dendrofloora inventeerimised andsid ülevaate liigilisest rikkusest, aga ka aimu, kuidas võõrpuud hakkama saavad.
Helsingi ülikooli professor Peter M. A. Tigerstedt on käsitlenud dendroloogiat laia mõistena – grupikontseptsioonina sarnaselt entomoloogia, ihtüoloogia ja ornitoloogiaga, kus asjaarmastajatel on oma osa. Dendroloogia on puittaimede – puude ja põõsaste uurimine, mis hõlmab taimede tundmist ja taksonoomiat, aga ka ökoloogiat, geneetikat, füsioloogiat, metsandust ja aiandust.1 Uurimissuuna alus on puittaimede inventeerimine allikaloomena, sidudes kaasaja seisu ajalooandmete ja informatsiooni abil üheks tervikuks. Selle kõige väljundiks on teadus- ja aimeartiklid.
Jättes välja baltisakslaste ja siia elama asunud etniliste sakslaste, põhiliselt aednike ja metsaülemate teened, vaatame protsessi hilisemast ajast. Enne 1940. aastat tõusis eestlastest puittaimede tundmise ja nende kasvatamisega esile Tartu ülikooli professor, metsateaduse doktor (dr. rer. silv.) Andres Mathiesen (1890–1955, emigreerus) ning TÜ metsanduse lõpetanud Eduard Viirok (1903–1937) ja August Michelson (1897–1953).
XX sajandi teisel poolel kolm omaaegsete teaduskraadidega (praegu PhD) Eesti põllumajanduse akadeemia lõpetanut: professor Endel Laas (2015–2009), Järvselja õppe- ja katsemajandi direktor Heino Kasesalu (snd 1932) ning Tallinna botaanikaaia dendroloog ja osakonnajuhataja Aleksei Paivel (1929–2003). Nende teadus- ja aimetööd olid põhiliselt seotud dendroloogiaga, mis sisaldas puittaimede tundmist, õpetamist, kollektsioonide rajamist, inventeerimist ja liikide introduktsiooni ajalugu. Lisaks sai teaduskandidaadi kraadi botaanik Heiki Tamm maaparkide puittaimestiku alal, samuti ka metsanduse lõpetanud Ülo Erik (1928–2022) kuuse- ja männiseemikute kasvatamisega, Ülo Tamm (1935–2020) paplite ja Harri Paves (snd 1930) lehiste perekonna uurimisega. Dendroloogiaga on tegelenud ka teaduskraadiga metsateadlane Malev Margus (1923–2014). Kuid nende hilisem elutee kulges erinevalt ja suuremateks uurimistööde teostajateks dendroloogias jäid Laas, Kasesalu ja Paivel.
Puittaimede inventeerimised
Tallinna botaanikaaias olid koos suurimad dendrofloora inventeerijad Eestis: Aleksei Paivel, Heiki Tamm ning Jüri Elliku koos Urmas Rohuga. Paivel, kellest on hea ülevaade pühendusteoses,2 tegi kõige ulatuslikumad inventeerimistööd aastatel 1952–1973. Ta alustas üliõpilasena 1952. aastal Saaremaal, kus diplomitöö tarbeks kirjeldas 160 liiki (45 okas- ja 15 lehtpuud) koos hübriididega.3
1954. aastal alustas Paivel inventeerimistöödega teaduste akadeemia zooloogia- ja botaanikainstituudis ning jätkas 1956. aastast teaduste akadeemia eksperimentaalbioloogia instituudis. Nende tööde käigus selgitati puittaimede külmakindlus, viljumine, õitsemine ja mõõdeti puude (vajaduse korral ka põõsaste) kõrgust ja jämedust. Seitsme aasta jooksul (1954–1960) uuriti läbi 33 linna pargid, haljasalad ja dendroloogiliselt huvipakkuvad aiad ning ligikaudu 1200 endist mõisaparki ja dendraariumi, ligikaudu 1500 kasvukohta. Tööde tulemusena selgus dendrofloora liigiline koosseis, võõrpuude aklimatiseerimise aste ja seega ka haljastamiseks lootustandvate võõrpuude sortiment. Ta konstateeris 565 (võõrpuu- ja põõsaliiki koos hübriididega 64 okas- ja 501 lehtpuud), neist kaks kolmandikku olid hästi aklimatiseerunud.4
Inventeerimiste tulemusel kaitses Paivel 1958. aastal dissertatsiooni,5 kuhu koondas andmed Lääne-Eestit hõlmava Kesk-Euroopa taimegeograafilise provintsi piires. Töö kattis 9 linna pargid, kollektsioonid ja puukoolid ning 535 maaparki ja arboreetumi, kirjeldatud sai 295 liiki ja hübriidi (53 okas- ja 242 lehtpuud). Seega konstateeriti üle-eestilisest liikide arvust Lääne-Eestis 52%.
Paiveliga sarnaselt inventeerisid Elliku ja Roht aastatel 1983–1989 kõik maakonnad, ligikaudu 1000 maaparki ja kollektsiooni ning samuti linnade parke. Nelja maakonna puittaimede nimestikud avaldati 1987–1991 ja neid analüüsiti hiljem aastatel 2000–2003.
Need olidki ulatuslikumad inventeerimised, mis andsid aimu, kuidas saavad võõrpuud mitmesugustes looduslikes oludes hakkama.
Mida suured inventeerimised näitasid
Paiveli Saaremaa diplomitöö (1953) oli esimene pärast raskeid klimaatilisi ja majanduslikke olusid. Eelkõige nimetaksin siin 1939/1940 ja 1942/1943 aastate madalaid temperatuure ja maaparkide hooldamatust. Kõik see tingis liikide mitmekesisuse vähenemise võrreldes 1940. aastale eelnenud ajaga. See andis tunda ka linnahaljastuses, kus võõrliikidel on kogu aeg olnud silmapaistev osa. Ka ilmnes, millised liigid olid säilinud ja nende erinev külmakindlus.
Pehmema kliimaga Saaremaal tehtud töös olid tähtsal kohal enne 1940. aastat rajatud Neemi (30 liiki) ja Pärsamaa (43) eraarboreetumid, kunagine Kuusnõmme Tartu ülikooli õppemetskonna võõrpuuliikide katseala (28) ning Kuressaare linn (47). Selgitati 160 liigi külmakindlus 4-astmelises skaalas. Külmakindlaid ja nõrgalt kahjustuvaid oli vastavalt 98 ja 48, keskmiselt ja tugevalt kahjustuvaid 12 liiki.
Paiveli kandidaaditöös toodud liikidest looduslikku päritolu 269. Neist 86 Põhja-Ameerikast, järgnesid Jaapan ja Hiina 52 liigiga, Kaug-Ida 19 ning Kesk-Euroopa 15 liigiga. Ülejäänud üheksast floristilisest piirkonnast leidus üks kuni kuus liiki. Silmapaistev oli paljudest piirkondadest taimede leidumus – 68 liiki.
Enamik (82,8%) Paiveli töödes aastail 1954–1960 toodud 565 liigist ja hübriidist kasvas suuremates kollektsioonides. Viieteist aasta jooksul (1954–1968) registreeriti kahekümne viies liigirikkamas kollektsioonis neid 468 (61 okaspuu ja 407 lehtpuuliiki).6
Pärast kandidaaditööd oli eesmärgiks botaanik August Vaga (1893–1960), hiljem Paiveli juhtimisel ja täitjana koostöös Läti, Leedu ja Kaliningradi oblastiga anda välja ühine monograafia. Kuid koostada jõuti ainult venekeelne okaspuude käsikiri ilma kirjanduseta. Eesti osa siiski avaldati.7 Sellesse registrisse oli aastatel 1805–1970 kantud ligikaudu 2000 kasvukohal 13 perekonnast 147 nimetust okaspuid, millest 11 kasvas meil spontaansena. Nähtus, et kõige rohkem liike (65 nimetust) oli sisse toodud aastail 1871–1917. Looduslikku päritolu oli neist 81, enim Põhja-Ameerikast (32) ja Aasiast (31).
Andmebaasini ei jõutud
Elliku ja Paiveli andmete koondamisel ja 1996. aasta inventeerimistel avaldati uued tööd, mis hõlmasid Saaremaa kolme eraarboreetumit ja 11 looduskaitselist parki. Kokku leidus neis 1954. aastal võõrpuid 172 nimetust, 1983. aastal 215 ja 1996. aastal 193. Kõigil neil aastail olid liigirikkamad Mihkel Ranna Neemi, Juhan Alase Kuiste ja Georgi Karmla Pärsama kollektsioon. Kuigi Ranna arboreetumi rajamise alguseks on loetud 1925. aasta, on siiski leitud, et see toimus 1918. aastal Eesti Vabariigi loomise auks.8 Karmla alustas oma tööga 1910. aastal ja Alas 1932. Kollektsioonide rajamine jätkus Saaremaal ka hiljem, tuntuks said Ants Ilusa, Aleksander Heintalu ja Juhan Saare omad. Neis leidus 1996. aastal vastavalt 501, 301 ja 154 nimetust puittaimi.
Paiveli ja Elliku inventeerimistööde ühe väljundina aastate 1960 (1609 kasvukohta) ja 1990 (1000 kasvukohta) lõikes selgus nende ruumiandmete koondamisel levinumate võõrokaspuude ja -lehtpuude levik ja selle muutused.9 Analüüsiti kaheksat okaspuuliiki, neist viie – palsami- ja siberi nulu, vene ja euroopa lehise ning hariliku elupuu osatähtsus oli vastavalt 21–32% ja 23–50% kasvukohtade arvust. Lehtpuuliike analüüsiti 14, neist viie – hariliku hobukastani, hariliku pihlenela, hariliku ebajasmiini, suure läätspuu ja hariliku sireli osatähtsus oli vastavalt 37–90% ja 42–72%. Seega oli kolmkümmend aastat hiljem nende liikide osatähtsus kasvanud, välja arvatud sireli oma.
Paiveli ja Elliku inventeerimiste ja taimetundmise kokkuvõttena on 20 aasta (1984–2003) jooksul 22 erakollektsioonis registreeritud 2115 nimetust võõrpuittaimi (okaspuid 105 ja lehtpuid 797), kusjuures ilusorte 1009 (52%).10 Need 2115 nimetust ongi meil vähem või rohkem aklimatiseerunud puittaimed, nende seas 902 liiki ja hübriidi, seega 1,6 korda rohkem, kui Paivel aastatel 1954–1960 oli registreerinud.
Nende suurte inventeerimiste tähendust ei ole lihtne mõista, ja need toimusid ka ajal, mil võõrliikidele omistati suurem tähendus. Kindlasti paranesid taimetundmine ja teadmised nende leviku kohta ja ega koostatud suured andmekogud analüüsimata jäänud, kuigi terviklahendusena andmebaasini ei jõutud.
1 Peter M. A. Tigerstedt, Dendroloogia uuel aastatuhandel. – Dendroloogilised uurimused Eestis 2000, II, lk 14–20.
2 Heldur Sander (koost), Dendroloogilised uurimused Eesti, 1999, I, lk 1–165.
3 Aleksei Paivel, Saaremaa dendrofloora ja selle tulevikuperspektiivid. EMÜ diplomitöö. Tartu 1953. Asukoht teadmata.
4 Aleksei Paivel, Võõrpuuliikide introduktsioonist ja selle perspektiividest Eesti NSV-s. – Scripta Horti Botanici Tallinensis 1968, II, Taimede introduktsioonist Eesti NSV-s. lk 5–16.
5 Aleksei Paivel, Eesti NSV lääneosas esinevad võõrpuuliigid ja nende kasutamise võimalused. Dissertatsioon bioloogiateaduste kandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. Tallinn 1958. Käsikiri Tallinna Ülikooli raamatukogu Baltika osakonnas.
6 Aleksei Paivel, Heldur Sander, 2004. Eesti liigirikkamate kollektsioonide puittaimed 1954–1968. – Eesti dendrofloora uuringud 2004, VIII. Ülevaade arboreetumite ja parkide puittaimedes, lk 53–92.
7 Heldur Sander, Eesti võõrokaspuud 1950. ja 1960. aastatel Aleksei Paiveli käsitluses. – Metsanduslikud uurimused 2006, 44, lk 118–144.
8 Malle Rajapuu, Mõtisklusi dendraariumist ja sellega seotud inimestest. – Pöide Uudised 28. II 2022, nr 2.
9 Heldur Sander, Jüri Elliku, Urmas Roht, Levinumate võõrokaspuude introduktsioon ja metsistumine Eestis. – ELUS-i aastaraamat 2006, 84, lk 159–184.
Heldur Sander, Jüri Elliku, Urmas Roht, 2008. Eesti parkide ja kollektsioonide levinumate võõrlehtpuude ja -põõsaste introduktsioonist ja metsistumisest. – ELUS-i aastaraamat 2008, 85, lk 78–102.
10 Heldur Sander (koost), Ülevaade arboreetumite ja parkide puittaimedest. – Eesti dendrofloora uuringud 2004, VIII, lk 250–298.