Eesti humanitaarteaduste rahastamine ehk Probleemid, perspektiivid ja lahendused

Ümarlaua reegel nr 1: me ei hala. Või kui, siis hästi natuke.

EERIK JÕKS

Ümarlaud „Quo vadis eesti humanitaarteaduste rahastamine?“ 12. IV Tallinna ülikoolis. Kutsutud liikmed: Anneli Saro Tartu ülikoolist, Helen Post Eesti teadusagentuurist, Imar Koutchoukali Eesti vabariigi välisministeeriumist, Liisi Keedus Tallinna ülikoolist, Tarmo Soomere Eesti teaduste akadeemiast, Teele Tõnismann Prantsusmaal Adoc Talent Managementi juures asuvast interdistsiplinaarse doktorantuuri uurimislaboratooriumist. Arvuka arutleva auditooriumi moodustasid Eesti humanitaarteaduste esimese aastakonverentsi delegaadid.

Ümarlaua initsiaator ja moderaator oli Eerik Jõks Eesti muusika- ja teatriakadeemiast.

Eesti humanitaarteaduste esimesel aastakonverentsil toimus elav arutelu humanitaarteaduste rahastamise kitsaskohtade ja parendusvõimaluste üle, esile toodi valdkonna asendamatu panus ühiskonna arengusse ning vajadus tagada riikliku teadusrahastuse toel tervikliku humanitaaria elujõud ja jätku­suutlikkus.

Aastakonverentsi ümarlaual sai esmalt sõna Balti riikide teadusrahastuse ajalugu uurinud Teele Tõnismann, kes tõstis esile Eesti humanitaar­teaduste rahastamise olukorra keerukuse. Oma doktoriväitekirja põhjal näitas ta, et Eestis ei ole loodud valdkondlikku/valdkonna põhist teadusrahastuse poliitikat ja klassikalised riiklikud teadusrahastuse meetmed on kujunenud pigem loodusteaduste nägu. Tõnismanni ettekanne osutus vajadusele arutleda rahastusmeetmete üle ka teaduskultuuride mitmekesisuse vaatenurgast, sh arvestades humanitaarteadlaste eripära ja vajadusi.

Ümarlaual arutatu võib üldjoontes jagada kaheks: humanitaarteaduste rahastamine tervikuna, sh mitmekesisemate rahastusinstrumentide vajadus, ja eriti granditaotluste hindamise problemaatika; ning mida teha aastaid lootusetult alarahastatud väikeste Eesti-kesksete uurimisvaldkondadega, mis võivad olla, ja mõned juba ongi, eksistentsiaalses ohus.

Humanitaarteaduste rahastamine ja eriti granditaotluste hindamise problemaatika. Sel teemal hargnes mitu mõttesuunda, aga ümarlaual domineerinud seisukohaks võib julgelt sõnastada, et praegune humanitaarteaduste rahastamise kord ei taga eesti humanitaarteaduste ees seisvate ülesannete tulemuslikku lahendamist. Eesti teadusagentuuri (ETAg) grantide puhul ei tekitanud kelleski vastuväidet tõdemus, et hindamissüsteemi järjekordne remont ei tooks paranemist. Kuigi praeguses süsteemis on küsitavusi, nt kuidas suudab välisekspert adekvaatselt hinnata oodatavate tulemuste mõju Eestile, on taotluste hindamisel saavutatud teatav stabiilsus.

Refräänina kõlas teadusrahastusteemalistel aruteludel ikka ja jälle korduv küsimus: kuhu kaovad baasrahastuse vahendid ja miks need ei jõua piisavas mahus teadlasteni? Positiivse näitena selles vallas toodi välja Tartu ülikooli praktika jagada baasrahastusest toetust neile taotlejaile, kelle projektid olid ETAgi konkursil ületanud künnise, aga jäänud rahastuseta. See motiveerib teadlasi oma teemaga edasi tegelema. Muusika- ja teatriakadeemias aga saavad kõik teadustöö kohustusega õppejõud ETIS 1.1 artikli eest lisatasu. Lisatasu maksmine ei laiene teaduritele. Selline meede on olnud uurijatele märkimisväärseks abiks, aga ei lahenda järelkasvu probleemi.

Ümarlaual ei kõlanud ühtegi vastu­lauset tõdemusele, et granditaotluste hindamiskvaliteet on drastiliselt langenud. Paraku on samast „vähkkasvajast“ nakatunud kogu teadusmaailm. Hinnangud on sageli kallutatud, neis esineb ebaprofessionaalsust ega puudu ka faktivead. Näitena humanitaarteadustest toodi ühe ministeeriumi T&A programmi hinnang kogenud teadlase esitatud granditaotlusele, mis algas sõnadega: „Uurimisküsimused ei ole teadustöö uurimisküsimused ja neid ei saa vastata teadustöö meetodeid rakendades.“ Loodusteaduse valdkonnast kirjeldati olukordi, kui retsensent ei nõustunud andma positiivset hinnangut vaid sellepärast, et ei oldud kasutatud seda meetodit, mis retsensendile sümpatiseerib. Ebakvaliteetse hindamise põhjuseks võib olla rahapuudus: vähese tasu eest saab hindajaks ainult keskpäraseid teadlasi. Samuti võib põhjuseks olla erapoolikus kildkondlikel või maailmavaatelistel põhjustel. Pole ka välistatud, et humanitaarteaduste kiire muutumine interdistsiplinaarsuse ja hübriidsuse, sh loovuurimuslikkuse, suunas, asetab hindajate ette metodoloogiaid, mida ei ole võimalik monodistsiplinaarse ega isegi „eilse“ interdistsiplinaarsuse aluselt piisava asjatundlikkusega hinnata. Samas toodi esile, et ETAgi humanitaarvaldkonna granditaotluste välishindajaid ei kohustata taotlusi hindama loodusteaduslike hindamiskriteeriumide järgi. See tähendab, et indiviidi tasandil on ekspert suhteliselt vaba oma hinnangu kujundamisel, aga süsteem tervikuna ei ole suuteline võtma humanitaarteadustele eriomast kuju ja see olukord vajab muutmist.

Konsensusliku kõlapinna leidis pakiline vajadus luua humanitaarvaldkondade eripärast lähtuvaid ja nende vajadusi paremini toetavaid rahastamisinstrumente. Märgilisena jäi kõlama „üksiku hundi“ stipendiumiskeem, mille kohta on haridus- ja teadusministeeriumile juba tehtud – küll positiivse vastuseta jäänud – ettepanek. „Üksikute huntide“ eemaletõrjumine teadusest ja sellega kaasnev kahju leidis mainimist ka Tiit Hennoste konverentsi plenaarkõnes. Humanitaarteadustes on üksi töötav õpetlane pikaajalise traditsiooniga fenomen. Rühmagrantidele orienteeritud rahastus ei soosi väikseid ja/või hääbuvaid humanitaarvaldkondi, samas oleks „üksik hunt“ suuteline hääbuvas valdkonnas saavutama igati tõsiseltvõetavaid ja arvestatavaid teadustulemusi ning ühtlasi suurendama valdkonna elujõudu. „Üksik hunt“ ei tähenda kindlasti õpetlase lahutatust teaduskogukonna kvintessentsiaalsest kvaliteedikontrollist.

Tähtsaks peeti vajadust selgitada humanitaarteaduste spetsiifikat ja erisust teistest distsipliinidest. Humanitaarteadus vajab pikemat järjepidevust, et olla tulemuslik – teadus ei ole nagu kohviautomaat, et paned raha sisse ja teadus tuleb välja. Tõdeti, et raha ei lahenda kõiki probleeme, küsimus on ka õpetlaste järelkasvus. Kui eesti humanitaaria peavoolust kõrvale jäänud teadusharud ei saa järelkasvu, siis ei aita tulevikus ka raha, sest eesti teadusmõttest on partikulaarne teadmus juba välja surnud. Inspireerivalt mõjus ümarlaua liikme mõttemäng: kui mul oleks miljon eurot, mida ma siis teeksin … Mõttemängu tulemusena võidi tõdeda, et teadusraha mõttekas ja tulemuslik paigutamine nõuab märksa enamat kui eelarve koostamise oskus.

Ümarlaual osalenud konverentsi delegaat juhtis tähelepanu, et reformiootus ei tohi liigselt koonduda teadus­agentuurile, sest vaid 14% teadusrahastusest jagatakse ETAgi kaudu. Pilk tuleb suunata ka ministeeriumide T&A rahastustest antavatele grantidele. Kuni kehtib nn teaduslepe, mille kohaselt suunatakse riigieelarvest teadus- ja arendustegevusse summa, mis vastab ühele protsendile SKTst, on ministeeriumide T&A eelarvetes märksa rohkem vahendeid. Keskendumine vaid teadusagentuurile ei too vahendeid juurde, sest vahendid „on peidus“ ministeeriumides.

Eksistentsiaalses ohus väikesed, Eesti-kesksed humanitaarvaldkonnad. Selle teema puhul sai selgeks, et väikeste humanitaardistsipliinide teemat tuleks käsitleda laiuti. Ei tohi unustada humanitaarõpetlasi, kes „üksiku hundina“ tegelevad üleilmsete teadusteemadega. Samuti on vaja märgata, et eesti humanitaaria peavoolust kõrvale jäänud valdkondi on kaht liiki: ühed, kellel ei ole raha, ja teised, kellel ei ole tulevikku. Selgust saadi ka selles, et ETAgi teadusgrantide esmane eesmärk ei ole Eestile esmavajalike teadusvaldkondade jätku­suutlikkuse tagamine. Siiski arvati, et teadusagentuuri grantide puhul ei tohi lokaalset mõõdet ignoreerida, nt kui toetatakse ainult Egiptuse ajaloo uurimist ja eesti ajalooteadus sealjuures kidub, on tegemist tõsise vastuoluga. Kuigi ümarlauas saavutati konsensus väitele, et ETAgi grante ei saa kasutada hääbuvate humanitaarvaldkondade järelkasvu tagamiseks, jäi vastamata küsimus, kes siis peaks rahastama neis valdkondades järelkasvu tagavat teadustegevust. Arutelu käigus leiti, et väikeste rühmade ja üksikute/nišiteadlaste toetamine ning nende valdkondade järelkasv on ennekõike Eesti institutsioonide (s.t teadus- ja arendusasutuste) vastutuse osa.

Tehti ettepanek, et võiks kaaluda institutsionaalse rahastamismudeli vähemalt osalist taastamist. Taas rõhutati üksmeelselt mitmekesisemate rahastamisinstrumentide vajadust, mille semiootilise kujundina oli ümarlaud omaks võtnud sõnapaari „üksik hunt“. Ei oleks keeruline luua olemasoleva teadusagentuuri grandisüsteemi raames vastav võimalus. Selline samm eeldab aga teadus- ja arendusnõukogu otsust.

Ümarlaual osaleja tegi ettepaneku luua Eesti humanitaarteaduse ja eesti kultuuri punane raamat. Sinna võiks lisada hääbuvad, väljasuremisohus või juba välja surnud teaduse, hariduse ja kultuuri valdkonnad. Niimoodi selgitataks välja rohujuure tasandi probleem ja ka „üksikute huntide“ populatsioon.

Eerik Jõks (1970) on kirikulaulu uurija ehk hümnoloog. Ta on alates 2011. aastast olnud Eesti muusika- ja teatriakadeemia teadur või muusikaloo lektor, tegutsenud muusikateadlase, laulja, helilooja ja muusikapedagoogina.