Eesti merenduse ajalugu

„Eesti merenduse ajalugu“ peegeldab meie vaimse, majandusliku ja poliitilise merekultuuri arengut Eesti randade asustamisest Teise maailmasõja alguseni.

TARMO SOOMERE

Väike on tore olla, teadis juba ligi poole sajandi eest Briti majandusteadlane Ernst Friedrich Schumacher. Eriti siis, kui sellega kaasneb arusaam, et loodusvarad, ka meie aia taga ja osaliselt aia sees sillerdav meri, ei ole mitte tulu­allikas, vaid põhikapital. Väike ei tähenda tähtsusetust. Viimase aasta kogemus tuletas meelde, et isegi nanosuuruses tegelased, kui nad leiavad üles suure organismi nõrga koha, panevad selle organismi enda huvides tööle.

Mere kontekstis vahetavad aga kategooriad „suur“ ja „väike“ vahel lausa oma kohad. Taani veteranpoliitik Uffe Ellemann-Jensen tuletas meelde talle mällu sööbinud Eesti presidendi Lennart Meri sõnu.¹ Ametlikul riigivisiidil 1994. aastal ütles president Meri Taani kuninganna suveresidentsis Fredensborgi lossis peetud kõnes tähendusrikkad ja sügavad sõnad: „Riiki, millel on vaba juurdepääs merele, ei saa nimetada väikeriigiks.“

Need sõnad peegeldavad midagi väga sügavat meie mõtte- ja tundeilmas. Eestlased ei ole kunagi olnud monumendi­rahvas.² Meie kollektiivne mälu on loomult mittemateriaalne. Muistised ja monumendid täiendavad ja nüansseerivad, aga kindlasti ei asenda seda. Pigem on need meie kultuuri sulandunud komponentide tummad tunnistajad. Loomulikult püstitame monumendi merel hukkunutele ja ehitame-pühitseme rannakabeli, kus enda piiratuse üle järele mõelda. Aga sama loomulikult tellime uued, palju paremad ja veel uhkemad reisilaevad, et olla jätkuvalt oma regiooni vaieldamatu turuliider.

Meri on olnud meist paljude jaoks võõrvõimu sunni all ligi pool sajandit midagi kauget, peaaegu kättesaamatut. Keskkond, mis lahutas siinseid inimesi tuhandetest teisele rannale jõudnud lähedastest. Rand oli seejuures pigem raudse eesriide sünonüüm, millest sai küll üle avarusse vaadata, mille lähedale aga minna ei tohtinud. Nüüd oleme tagasi normaalsuses, kus meri ühendab ja lähendab hõimusid, rahvaid ja riike – nii nagu ta on seda teinud inimasustuse algusest peale.

Kummaline, kuidas on leidnud kandepinda arusaam, nagu oleks meie rahvas elanud justkui moonakas suurvõimude ristteel ja muudkui saanud muserdatud siitkandist üle käinud tormi­tuultest. Tegelikult on ju asjad täiesti teisiti. Olgu, Sigtuna mahapõletamine ei olnud vist ei tark ega kiiduväärt tegu. Pole ka teada, palju seal meie esiisade käsi tegelikult mängus oli.

Muidugi on mugav ja mõnus seda kauget viikingite aega käsitleda rahvusliku uhkuse valguses, sättides sobivatest kildudest kokku eneseteadvust paitava kuvandi. Adekvaatse pildi loomine on aga ränkraske töö. Sest tuhat aastat tagasi oli meri sügiseti sama tormine, päevad olid sama pikad ja pingelised, tunded sama võimsad, inimeste iseloomud sama keerulised ja rahva juhtide ambitsioonid sama suured kui praegu.

Tasapisi hakkab selguma, et Läänemere idarannik ei olnud homogeenne kant või lihtsalt koht, millest ajalugu üle sõitis ja meid sujuvalt sadade aastate pikkusesse orjaöösse juhtis. Lausa vastu­pidi, arheoloogiline leiuaines näitab, et see oli äärmiselt keeruline paljude võimkondade ja keelte vahel jagatud ja pingestatud ruum.³

Juba siis meri ennekõike ühendas; samas ei toiminud ta kõike ühtlustava massimeedia tüüpi buldooserina. Meie maal ja lähinaabrite juures kombineerusid aspektid, mis on tänapäeva ühiskonna lahutamatu osa ja kohati ka see, mille poole alles püüdleme. Olgu selleks Läänemere idaranniku kultuuride elujõulisus, paljusus ja keerukus või siis meie kandi eri kogukondade, regioonide ja ühiskondade kõiki rikastavad ise­ärasused. Aga ka soorollide eripära. Sarnaselt Eesti Vabariigi juhtidega 2021. aasta kevadel ei pruukinud tippviikingid olla meesterahvad. Või siis nüüdseks tasapisi meie mõtteviisi imbuv teadmine, et Eesti pole minevikus sugugi olnud maa- ja loodusvarasid pea ilma väärindamata eksportiv piirkond. Lausa vastupidi. Eesti oli pärast ristisõdalaste võimu alla langemist ja isegi pärast kohaliku ülikkonna osalist hävitamist veel aastasadu arvestatav regionaalne rauatootja⁴ koos kohaliku võimekusega seda metalli väärindada mitmesugusteks toodeteks, sh relvadeks. Nii võimekas, et isegi Vatikani materjalides on seda märgitud.

Selliste asjade mõistmine ei sünni lihtsalt minevikku vaadates. Ei piisa vaid klassikalise loodusteaduse vaatest. Kui jutt on raua ja relvade tootmisest ja turustamisest, siis tuleb kindlasti ühendada klassikaline arheoloogia ja uusimad analüüsi- ja dateerimismeetodid ning rakendada materjaliteaduse ja geokeemia võimalusi.

Kui aga tahame päris adekvaatset vaadet minevikku, et mitte elada tulevikuta, ei saa mööda kultuurisfääri tunnetamisest. Võtmeks on siin just mere ühendav ja siduv roll. Nimelt selle tõttu kujunes juba paljude aastasadade eest Läänemere põhjaosa kõiki rannikualasid hõlmanud ühine, peamiselt küll sõdalaste materiaalse kultuuri sfäär. See ulatus palju kaugemale tavapärastest kontaktidest ja vististi ka kaugemale, kui on suutnud meid viia senised Euroopa Liidu rahastatud lühiajalised ühisprojektid. Selleks on vaja mõista maailma tervikpilti. Arheoloogiale tuleb lisada mitte ainult ajalugu, vaid ka kultuuriantropoloogia, folkloristika, logistika, inimgeograafia ja mitmed teised uurimissuunad.

Mis siis selgub, on kaugel enese­haletsuslikust ohvri maailmapildist. Otse vastupidi. Juba tuhat aastat tagasi oli väga tõenäoliselt tegemist meie mere lääne- ja idaranniku ühise meresidusa vaimse, majandusliku ja poliitilise kultuuriga. Juba siis oli meie kant – nagu praegugi – kogu Läänemere piirkonda hõlmavate kaubanduslike, poliitiliste ja ühiskondlike sidemete võrgustiku osa. Siin ei olnud (ja tõenäoliselt pole kunagi olnud) läbi­sõiduala, vaid tsoon, kus tuli arvestada kohalike ühiskondlike ja poliitiliste oludega.

„Eesti merenduse ajalugu“ on suur samm sellise adekvaatse enese­positsioneerimise poole. See ei tähenda, et peaksime selles suunas rabelema hakkama. Maismaa kontekstis on sügavalt õigus J. R. R. Tolkienil, et puu kasvab kõige paremini oma esiisade maal. Meie ülesanne ei ole valitseda kõiki maailma hoovusi, vaid muuta paremaks neid aastaid, kuhu meid on pandud, juurida välja kurja neil põldudel, mida meie tunneme, et meie järeltulijad võiksid harida puhast maad. Mere kontekstis: künda oma laevadega puhast merd ja nautida hüvesid, mida pakub üks Euroopa pikimaid rannikuid. Milline ilm tulevastel põlvedel tuleb, pole meie määrata. Aga liigume selle poole, et meri oleks mitte lihtsalt meie kodu osa, vaid selle üks tugisambaid. Aidaku meid mõte vanast keldi palvest Valda Raua tõlkes: „Olgu sul rannale rulluva laine sügav rahu.“

Saatesõna „Eesti merenduse ajaloole“

1 Uffe Ellemann-Jensen, Mis ootab ees väikseid riike. – Postimees 24. X 2020.

2 Koostanud Pille Petersoo, Marek Tamm, Monumentaalne konflikt. Mälu, poliitika ja identiteet tänapäeva Eestis. Varrak 2008, lk 6.

3 Marika Mägi, Viikingiaegne Eesti. Maa, asjad ja inimesed ajastu risttuultes. Argo 2017.

4 Jüri Peets, The Power of Iron: Iron production and blacksmithy in Estonia and neighbouring areas in prehistoric period and the Middle Ages = Raua vägi: raua tootmine ja sepatöö Eestis ja naaberpiirkondades muinas- ja keskajal. Teaduste Akadeemia Kirjastus 2003.