Eesti ravimtaimedest XI

Milles peitub üheksavägise vägi ehk Kas väetud vägilased või vägevad väekad

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE

Taimede väega oleme kõik kokku puutunud. Kas või siis, kui õitsev toomingasalu meid enda juurde meelitab, nii et me arugi ei saa, mis meil arus on. Või paneb väike piibeleht meid käpuli laskuma ja oma õrnasid kellukaid puudutama. Esimest korda puisniidu salasopis kuldkingi nähes läheme täiesti pöördesse. Pole vist mõtet rääkida sellest, kuidas jõulude ajal ümber kuuse tantsime või Tamme-Lauri tamme alla sattudes häält tasandame ja tahtmatult selja vastu igivana tüve sirutame. Mismoodi seda mõõta ja mis on selle ühikuks? Öeldakse, et väikesed mateeriaühikud ongi teadlased välja mõelnud selleks, et ära seletada maailma see osa, mida inimaju ei mõista, aga religioosses maailmas jumalaväena kirjeldatakse.

Milles iganes taimede vägi peitub, ei oska meist veel keegi kirjeldada, šamanistlikus kultuuris tehakse trummi saatel meelerände vaimuilmas asuvate taimede juurde, et neilt nõu küsida. Aga kasutatakse ka meelt teisendavaid taimeleotisi, et vaimuilmaga üheks saada. Põlisrahvaste juures on see tavaline ja vastuvaidlemisele ei kuulu. Küllap jõuame kunagi selleni, et seda kõike ka seletada.

„Kui ma kuulen sõna „vägi“ …“

Nii alustab üks autoritest Ain Raal loengul alati taimede väe mõiste lahtiseletamist. Seda Joseph Goebbelsi lauset „kui ma kuulen sõna „kultuur“, siis haaran revolvri järele“, on kuulnud ilmselt kõik. Kummalisel kombel seostatakse selle autorit aga kellegagi bolševikest ja siin on kindel põhjus. Nimelt olevat propaganda isa lausunud hoopis seda, et kui ta kuuleb bolševikku lausumas sõna „kultuur“, just siis haaraks ta käsi revolvri (mõnes tõlkes kabuuri) järele. Goebbelsile mitte grammigi alla jääv Nõukogude propaganda väänas aga tsitaati endale meelepärasel moel, et fašistidele koht kätte näidata. Ju see nii oli, sest tuntud natsi kaunite kunstide ihalus on laialt teada.

Igatahes on see lause olnud tänuväärseks allikaks rohketele parafraseerijatele, kes sõnale „kultuur“ kõikvõimalikke asendusi on leidnud. Näiteks tuleb meelde „kaasaegne kultuur“, „moodne kunst“, „Eesti film“ või palju muud. On ka nii olnud, et revolver on hoopiski kellu või mõne muu loomeriista vastu vahetatud. Et mitte eelkäijatest kehvem olla, võiks vahetada „kultuuri“ sõnaga „vägi“. Ravimtaimede puhul. Ja revolvri võiks vahetada erialast tulenevalt ühe teise riistapuu järele. Niisiis: „Kui ma kuulen sõna „vägi“, siis haaran kromatograafi järele.“

Ravimtaimede sisse minejad teadlased seda ka teevad ja seal on võimalik kohata tohutu suurt ja mitmekesist seltskonda alates klorofüllist, pektiinist ja tselluloosist kuni alkaloidide, lignaanide ja vitanoliidideni välja. Aga ühte ei ole senini leitud – väge. Kindlasti võiks ligilähedaselt sama väita ateistist alpinist või isegi kosmonaut jumala kohta. Küllap nii ongi, et vägi ei paikne mitte (ravim)taimedes, vaid inimese enda kõrvade vahel, hinges ja südames ning muidugi muistse rahva heietustes.

Huvitav aga on see, et mõnele taimele on „vägi“ külge pandud isegi tema nimena. Ühel neist on vägesid koguni sama palju kui karul meeste jõudu.

Heietame üheksavägisest

Muistsete heietuste ehk folkloori radadele taas tagasi tulles leiame meie pärimusest tõesti taimed, mida suisa vägiheinadeks kutsutakse. Üks neist vägiheinade perekonna liikmetest – üheksavägine (Verbascum thapsus) on rahva meelest eriti väekas, aitavat 99 tõve korral ja lisaks temale veidi vähem väekas, aga eelmisega veidi sarnane must vägihein (V. nigrum). Peab siiski ütlema, et kui hakata kirjapandut uurima, siis ei ole vanarahvas siiski suutnud nimetada nii palju tõbesid, mille vastu see taim aitaks, nagu näiteks sada tõbe kadaka puhul, vaid 33 häda suudetakse üles lugeda. Võimalik, et see on mingi väga salajane asi ja vaid erilised taimetargad teadsid kogu tõde, mis on pärandunud suust suhu, aga vanade teadmiste kogujatega pole seda jagatud.

Väesammas ka maa sees

Igal juhul on mõlemad taimed kasvult kõrgelt üle ülejäänud niidutaimedest, õitsemise ajal vahel ka üle inimpea sirgudes. Pea kahemeetriseks kasvav üheksavägine on üdini kollaste õitega, musta vägiheina kollaste õite tolmukad on tumelillad. Üksjagu keeruliseks teeb määramise aga see, et aedadesse on ilmunud ka kõrge vägihein ja mitmed hübriidid, aga loodusmaastikus kasvavad eranditult vaid eespool nimetatud. Vägilaste kasvamine on eriline veel selle poolest, et esimesel aastal ilmub seemnest vaid pehme rohelisi vilditükke meenutavate lehtedega leherosett ja alles teisel aastal kõrge õisikuvars, millel õite puhkemine algab altpoolt ja seda väga pika ajaperioodi jooksul, nii et õisi saab noppida ka kõige laisem inimene. Eestisse on viimastel aastatel ilmunud ka üks Riia botaanikaaiast pärit kõrge vägiheina hübriid, mida taimetargad käest kätte jagavad, mille leheroseti laius on ligi pool meetrit, õisikuvarre kõrgus pea kaks ja pool meetrit ja mis … õitseb alles kolmandal aastal. Kas tema vägi ka suurem on, see on saladus.

Aga loo kangelane – üheksavägine kasvab paikades, kus on vähe vett, seetõttu on tal pikk sammasjas juur, mis peaaegu ei harune ja ulatub sügavale maa sisse. Tema suured piklikud hallikasrohelised lehed on juure suhtes kindla nurga all, et kogu vihmavesi valguks juurele. Lehe karvakesed on hargnenud ja moodustavad vildisarnase kihi, kaitstes nii taime kuivamise eest.

Habemega vägilane

Ladinakeelne nimi Verbascum tuleb sõnast verba – „habe“ ja tähendab habemega taime. Thapsus tähendab ’Kreekas asuvalt Thapsose saarelt’. Eesti keeles on asi lihtsam. ’Vägine’ ise tähendab kindlasti väga tugeva mõjuga rohtu ja ta on oma kuldseid kroone meenutavate õite järgi olnud rahva arvates tõesti ravimtaimede kuningas ja seda pidi sisaldama iga ravim. Üheksa olevat sinna ette tekkinud aga sellest, et eriti hästi aitasid üheksat taime sisaldavad rohud „üheksat seltsi rohtusid ja üheksavärvilisi õisi. Nende hulgas pidi olema tingimata ka üheksavägine“ (Ridala). Üheksavägisel on rahva keeles väga kummalisi nimesid: jänesetubak, mäetubak, hundihännad, tornein, turunuiad, ussiüheksa, tülkad. Enamasti jookseb aga nimetüvest läbi „üheksa“ ja „vägine“. Ja kui mõelda, siis samasuguse väe omistas vanarahvas karule, siis võib ehk öelda, et kui kõige vägevam meie loomariigis on karu, siis taimeriigis on see koht üheksavägisel.

Isuparandaja iseäralikust lilletõust

Üheksavägist kasutati laialt üle maa. Mihkli kihelkonnas tervendas ta külgenõiutud häda, Amblas arstiti temaga haavu ja sammaspoolt, Kanepis köha ja kopsuhaigust, Palamusel tiisikust, Rõuges südamevalu, Põltsamaal langetõbe, Raplas südamerabandust, Põlvas veetõbe, Tudulinnas venitust, Jõhvis jooksvat, Toilas ninaverejooksu. Korjati peamiselt õite kroonlehti, harvem ka lehti, et leevendada köha ja kopsuhaigusi. Temaga raviti ka värskeid ning vanu haavu ja ohatisi. Värskeid lehti pandi haudunud jalgadele ja varvaste vahele.

Ja kui söögiisu peaks mingil põhjusel kaduma, siis soovitati head ravirohtu. Lisame, et teise komponendiga ei maksa liialdada: „Kui kõht haige ja sööma tahtmine puudub, siis korjata enne jaani üheksavägiset (iseäralik lille­tõug), ära kuivatada, viina sisse panna ja 9 päeva lasta seista” (Kuusalu). Kopsu­haiguste ennetamiseks võiks aidata lisaks ettevaatusabinõudele usk korstna­pühkijatesse: „Korstnapühkijatee on männikasvud ja üheksavägine. See on niisugune nimi pandud: see võtab hingamisteed ja kõhusoolikad kõik terveks“ (Martna).

Nii üheksavägine kui ka must vägihein on vanarahva hulgas olnud hästi tuntud, kuid sageli ei tehtud neil vahet – üks vägihein kõik, samamoodi on neid arvatud mõlemaid hädade vastu aitavat. Alles rohuteaduse areng tunnistas musta vägiheina väärtusetuks, üheksavägine sai aga ravimtaimede nimestikku.

Tunnustatud traditsiooniline ravivahend

Euroopa teaduslik meditsiin ei põlga teda kaugeltki ära ka tänapäeval ning Euroopa farmakopöa standardib paralleelselt üheksavägisega ka kõrge vägiheina (Verbascum densiflorum Bertol.) ja suureõielise vägiheina (V. phlomoides L.) õisi, mida tervikuna võiks eesti keeles vägiheinaõiteks nimetada. Samas, droogiks ei sobi tõesti must vägihein (V. nigrum L.). Selle taime keemiline koostis on suguvendadest sedavõrd teisem, et tema suurte ja vägevate sekka ei sünni, kuigi kasvu jagub temalgi.

Vägiheinaõites on looduse tahtel koha sisse võtnud õige erinevad ainerühmad, millest venitab üheksa tükki välja küll: iridoidid, flavonoidid, triterpenoidsed saponiinid, limaained, fenoolhapped, steroidid, eeterlik õli, kumariinid ja karotenoidid. Jääb ülegi. Just polüsahhariididest koosnevad limaained annavad üheksavägisele mähkiva, pehmendava ning kergelt röga veeldava ja lahtistava toime. Kui lisame siia veel juurde hingamisteede põletikke ja limaskestapõletikke leevendava ning mõninga viirusi (mitte koroonaviirust!) hävitava toime, saame juba seitse mõju täis ning nüüd jääb üle veel rahvameditsiinilt neeru- ja nahahaigused laenata ja ongi üheksa toimet täis.

Euroopa ravimiamet on põhjalikult vaaginud üheksavägise ja teiste nimetatud kahe vägiheina seniseid uuringuid ning tunnustab kõigilt kolmelt liigilt saadavate vägiheinaõite kasutamist traditsioonilise ravivahendina külmetuse ja köhaga kaasneva kurguvalu leevendamiseks. Selleks ei valmistata isegi mitte ekstrakte või erilisi ravimvorme, vaid piirdutakse tavapärase teega, mis valmistatud 1,5–2 grammist peenestatud õitest (lihtsustatult: supilusikatäis) ja mida juuakse kolm-neli tassitäit päevas. Sünnib kasutada ka kurgu loputamiseks ja kompressideks limaskestapõletike leevendamisel.

Lehmad, hobused ja kalad

Üheksavägine on meie rahvapärimuses ka taim, mille kohta on vahest kõige enam üles kirjutatud muid tegemisi peale otsese inimese arstimise, suur osa neist nõidused, millest teadus veel midagi ei arva. Küll on ta olnud abiks loomade arstimisel, üheksavägist anti lehmadele, kui nende piimaand vähenes või neil oli luutõbi või kopsuhaigus. Antibiootikumide eelsel ajal valmistati üheksavägisest salv, millega määriti lõhenenud nisasid. Hobuse rautamisel pandi looma jalale üheksavägise keedist. Taime kasutati ka koide tõrjeks.

Internetist võib leida ka teate, et tema seemneid on kasutatud kalapüügiks, siiski meie pärimuse andmebaasist sellekohaseid viiteid ei leia. Ja karta on, et tänapäeval on tõhusamaid kalapüügimeetodeid, üheksavägise seemneid vajalikul hulgal korjates kuluks selleks 99 aastat. Küll leiab vägiheinade nime põlisrahvaste kalastusmeetodite hulgast: lehed hõõrutakse pudruks, visatakse vette ja otse kala lõpustesse jõudes teeb see nad uimaseks. Ka sel juhul tuleks pigem soovitada õnge või õppida paljaste kätega forelli kõditama – saab kala kindlamalt lauale.

Nõiavärk

Kalapüügimeetodite juurest jõuame päris nõiduseni: „Üheksavägine – üle-üheksa rohe.“ „Suitsetatakse nõiduse vastu enne väljaminemist kevadel merele.“ (Kihnu).

Velise ja Palmse kandis suitsutati jõuluajal loomi üheksatõverohuga – see kaitses kogu aasta vältel igasuguste nõiduste eest.

Ja muidugi kõige tähtsam: „Nimetan ainult ühte taime. See on üheksavägine. Selle kohta nimetas üks ligi 70aastane inimene, et noorpõlves on kuulnud kõneldavat, et tüdrukud on kasutanud seda selleks, et poisse enda järel „jooksma panna“. Kuidas seda aga tehti, ei teadnud ta lähemalt seletada“ (Koeru).

Üheksavägise abil ennustati, et kui õied asuvad tihedamalt kobara allosas, siis tuleb varane talv, kui need asuvad ülal, tuleb lumi jaanuaris-veebruaris, kui õieringide vahel on lehti, siis tuleb lumesadusid pikkade vaheaegadega.

Üheksavägine on vägev ja lootusrikas nimi

Omamoodi üldistuski, mille loodusfilmide vanameister Rein Maran pani ühele oma teostest – „Üheksavägised“ (2010). Ain Raalil on au olnud selle dokumentaalfilmi valmimisele kaasa aidata ja oma jutuga selles üles astuda. Filmi subtiitrite inglise, vene, saksa ja prantsuse keelde panijad said taimenime mõttelise tõlkimisega hakkama, näiteks inglise keeles on filmi pealkirjaks „Keepers of seven powers“. Hoopis iseasi, kuidas lugeja selle tähendusvälja mõistab. Lugu ise rullus lahti Tartumaal Kiigeoru hiies.

Sedalaadi paigad on meie rahval olnud läbi aegade kasutusel kõige muu kõrval ka ravimiseks. Mõningane paradoks on aga see, et hiitest ja teistest looduslikest pühapaikadest ravimtaimi (nagu ka lõikelilli, marju ja seeni) ei korjata. Sellelgi on oma sümboolne tähendus. Eks vanasti usuti sedagi, et arv üheksa annab tervise tarbeks tarvitatavale ravitsevat väge juurde, mistõttu püüti end sageli ravida ühtaegu üheksat sugu rohtudega, mille seas üheksa­väginegi oli.

Mõnel pool, näiteks Märjamaal arvati, et üheksavägine aitab koguni 99 haiguse vastu, aga sajandat enam ei ravi, sest selleks on surm ise. Pärast filmi esilinastust kirjutas Tarmo Teder nähtu kohta nii: „Pärast elurikka filmi lõppu tekkis kinosaalis paradoksaalne vaikus nagu matustel või sonaadi lõpus, kui võiks kuulda ka nööpnõela kukkumist põrandale. See vaikus oli laetud, kinolinale oli laotatud silmanähtavalt püha ainest, aga vaatajal oli võetud sõnad suust” (Sirp 28. V 2010). Hästi öeldud, nii see oli ja on.

Võtame loo kokku

Üheksavägine esindab ravimtaimemaailma vägevust parimal võimalikul moel. See vägevus tuleneb taimedes leiduvatest bioloogilist aktiivsust ja farmakoloogilist toimet kandvatest ainetest.

Olgu väega kuidas on, aga võiks ju arvata, et vähemalt toimeaineid on üheksavägises üheksat sugu ja teist sama palju toimeidki. On ja ei ole. Ravimtaimede vägevuse skaalal võiks üheksavägise asetada Harju keskmiste sekka, ja sedagi sinna lõunakaarele lähemasse tagasihoidlikumasse serva.

Tõsisem huviline võib lugeda ülevaateartiklit,* mille autorid teevad kummarduse üheksavägise pikale ja mitmekülgsele kasutamise ajaloole, nähes taimes tulevikuperspektiivi eriti hingamisteede põletikuliste haiguste, neerude ja kuseteede nakkuslike vaevuste ja mõningate nahahädade leevendamisel. Kõige selle juures on üheksavägine oma leebe loomuga ohutu ja ontlik, tekitades probleeme vaid tema suhtes ülitundlikule tarvitajale.

Olgu selle väega siis nagu on, aga muidu on üheksavägine üks igati sümpaatne taim.

* Arzu Ucar Turker, Ekrem Gurel, Common mullein (Verbascum thapsus L.): recent advances in research. – Phytotherapy Research 12. X 2005.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria I osa Eesti ravimtaimedest „Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria II osa Eesti ravimtaimedest „Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria III osa Eesti ravimtaimedest „Püha pärn ja kuri koroonaviirus ehk Kuidas lõhmus meile raskel ajal korda läheb“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IV osa Eesti ravimtaimedest „Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai“ 22. mai Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria V osa Eesti ravimtaimedest „Oh sa vana pässik, kuidas sinust küll chaga sai ehk Elueliksiiri keerdkäigud moe- ja teadusemaailmas“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VI osa Eesti ravimtaimedest “Mürgine maikelluke, mida lihtsurelik ise endale sisse võtta ei julgenud ehk Taparelvad metsateel ja mõtetes”.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VII osa Eesti ravimtaimedest „Punastav naistepuna ehk Kuidas inetust pardipojast maailma tipptegija sai“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VIII osa Eesti ravimtaimedest „Põdrakanep ehk Kuidas suurem suguvend pajulilledele koha kätte näitab“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IX osa Eesti ravimtaimedest  „Piparmünt ehk Kuidas Anija mehed vehvermintsi päästmas käisid“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria X osa Eesti ravimtaimedest „Kask ehk Kui hea on soovitus sõbrale „Näri muru!““