Eesti teaduse perenaine

Anu Noorma: „Tahan juhina täiendada dialoogi teadlaskonnaga ja suurendada usaldust – teadlaste usaldust riigi ja selle struktuuride vastu ning ametkonna, kodanike ja ettevõtjate usaldust teadlaste vastu.“

MARGUS MAIDLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Selle aasta 1. aprillil ilma igasuguse naljata, asus Eesti teadusagentuuri (ETAg) juhi ametisse füüsikaprofessor Anu Noorma. Eesti teadusagentuuri juhi amet ei ole kergete killast. Kui praegu pandeemia ajal on üks tuulisemaid-tormisemaid avaliku sektori ametikohti terviseameti juhil, siis ETAgi juhi olukord pole ka tavapärastes oludes mitte vähem tormine.

Tegutseb ju agentuur ülimalt kõrge intellektiga klientuuri (kui nii võib ETAgi teenuste tarbijaid nimetada) tegevus- ja arvamusväljal. Kuigi lõpuks on Eestis jõutud selleni, et teadus- ja arendustegevuseks investeeritakse 1% SKTst ning tänu sellele on teadusgrantide konkursside edukuse määr tõusnud paljudel juhtudel normaalseks peetava 20–25 protsendini (varem 4–5%), leidub alati teadlasi, kes jäävad rahastusest ilma ega ole rahul. Kuhu oma rahulolematus suunatakse? Üldjuhul kipub pingete maandamise käilakuju olema ETAgi juht.

Kui mõelda sellele, et naised on viimasel sajandil ka teadusvaldkonnas olnud selgelt diskrimineeritud (sellest ei olegi nii palju aastakümneid möödas, mil naisi üleüldse ülikooli hakati lubama, rääkimata soolisest diskrimineerimisest teaduse tegemisel), siis väärib tähelepanu, kuidas vaikselt, aga visalt olukord muutub. Tähelepanuväärse seigana tuleb tunnistada, et teadusadministraatorite juhtimisahelas on jäme ots üle läinud naiste kätte: nii peaminister, haridus- ja teadusminister, haridus- ja teadusministeeriumi kantsler, haridus- ja teadusministeeriumi teadusosakonna juhataja kui ka Eesti teadus­agentuuri juht (ja sellest tulenevalt ka ETAgi hindamiskomisjoni esipersoon), kõik on naised.

Ainukesed otsustusahela „rikkujad“ soolisuse mõttes on teadusküsimustega tegeleva riigikogu kultuurikomisjoni esimehe ning hiljuti ametisse nimetatud haridus- ja teadusministeeriumi teaduse, arenduse, kõrg- ja kutsehariduspoliitika asekantsleri ametikohad, mis kuuluvad meestele.

Viimati olite Tartu observatooriumis rakendusliku kaugseire juhtivteadur. Millega tegelesite teadlasena?

Ameti poolest olin tõesti rakendusliku kaugseire juhtivteadur. Lõin kaasa rakendusuuringute programmi RITA kaugseire rakenduste väljatöötamises lähtuvalt nelja ministeeriumi (majandus-, keskkonna, sise- ja maaelu) vajadustest. Lisaks Euroopa Liidu koostööalgatus Maa seire programmi Coperncius kasutajate kaasamiseks ja seda juhib edasi minu endine doktorant, praegune abiprofessor Krista Alikas. Olin ka Eesti delegaadina tegev Euroopa kosmoseagentuuri teadusprogrammide komitees ning doktoritöö kaitses minu neljas doktorant, nii et kokku oli ikka päris palju tööd.

Olite 2020. aasta märtsi lõpuni Tartu observatooriumi direktor. Mida oma juhiks oleku ajal korda saatsite ja ära tegite?

Ei söanda öelda, et mina tegin, ikka meie tegime koostöös observatooriumi töötajatega. Meil kõigil oli usku ja unistusi ning valmisolek pingutada, „vedada“ kosmoseteaduse ja kosmostehnoloogia arengut läbi rahastusekriiside. Oluline oli riigi toetus, s.t eelkõige poliitiline toetus Euroopa Kosmoseagentuuriga liitumisele. Alustati ju liitumisprotsessi aastal 2006, 2008. aastal sõlmiti koostööleppe ja Eesti liitus täisliikmena aastal 2015.

Anu Noorma: „Inimkonna püüdlused teadmiste järele, ka pingutused kosmosevaldkonnas, on õpetanud, et tegutseda tuleb mitte sellepärast, et see on lihtne, vaid sellepärast et see on raske – kuid me ju suudame!“

Erakogu

Kindlasti toimus observatooriumi uuenemine – traditsioone jätkates tõestasime, et Eesti on kosmoseriik ning Tartu observatoorium Eesti kosmosekeskus. Renoveerisime hoone, sisustasime uued laborid, kujundasime tipptasemel meeskonna, samuti lõime tugeva rahvusvahelise võrgustiku ja innustasime igas vanuses noori. Toimis hea koostöö paljude riigiasutustega nagu PRIA, KAUR, maa-amet, päästeamet, aga ka lennukolledžiga, kaitseväe ühendatud õppeasutusega ja muidugi ülikoolidega.

Mis tõmbas kandideerima Eesti teadusagentuuri juhiks?

Ütlen ausalt, et nii soovitati kui ka kutsuti … ja mitte üks kord. Võtsin kutsete ja veenmiste peale visalt vedu, ei reageerinud neile eriti kuidagi, kuid eks ma samal ajal sisemuses ikkagi vaagisin, et mis oleks kui siiski! Jaanuaris 2021 võttis ühendust personaliotsingu firma, kes alustas minuga uut veenmisvooru, et ma ikkagi kaaluksin ETAgi juhiks kandideerimist. Ju ma olin tolleks ajaks juba sisemiselt valmis nõustuma.

Mind ajendas usk, et Eestil läheb hästi, ja soov olla sellele kaasaaitajate seas. Nii lihtne on pidevalt kõrvalt analüüsida, targutada ja kritiseerida, aga kui raskelt me ikkagi ise asju ära tegema asume. Otsustasin, et seekord tahan olla otsustajate seas. Ma ei tahtnud keelduda protsessis osalemisest, kui võimalus oli avanenud.

Kas natuke hirmutav ei olnud asuda sellisesse ametisse, kus kogu aeg hinnangute ja kriitika lainetel tuleb purjetada, kus pidevalt keegi pole millegagi rahul?

Ei olnud hirmutav, miks peaks rahulolu üldse olema kõrgeim eesmärk? Inimkonna püüdlused teadmiste järele, ka pingutused kosmosevaldkonnas, on õpetanud, et tegutseda tuleb mitte sellepärast, et see on lihtne, vaid sellepärast et see on raske – kuid me ju suudame!

Minule on tähtsad üldine teadlikkuse kasv, inimeste kaasatus, teaduse nähtavus, valmisolek uuteks ülesanneteks, oma panuse andmine seal, kus seda vajatakse.

Kuidas hindate praegu (ka tagasivaatavalt 2012. aasta eelsesse aega enne ETAgi loomist), millisesse teadussüsteemi te ETAgi juhina, tähtsaima otsustajana astusite? Millised on kordaminekud ja kitsaskohad?

Meil on olnud tarkust teha õigeid valikuid nii enne ETAgi perioodi kui ka tema loomisel. Kindlasti aitas Eesti teadusfondi (ETF) loomine kaasa Eesti teadlaste konkurentsivõimele ja sellest tulenevalt oli meil Euroopa rahastusfondide avanemisel kvalitatiivne eelis, näiteks võrreldes meie lõunanaabritest teadlastega. Eesti on ikka olnud silmapistvalt hea ELi konkurentsipõhise raha koju tooja, kuigi ega kõik pole toimunud viperuste ja tagasilöökideta. Teadlased ja teadusorganisatsioonid, kõik töötavad oma parima arusaama järgi, kuid on olnud ka ebakõlasid. Mõned aastad tagasi käis meediastki läbi juhtum, kus eesti teadlane sai suures konkurentsis prestiižse Euroopa teadusnõukogu (ERC) teadusgrandi, kuid ei jõudnud kokkuleppele teadusasutusega ja seega oli tal vabadus realiseerida oma grant mujal Euroopas. Minu arust on väga hea, et teadlasel selline vabadus on. Peame sellistest juhtumistest õppima ja olema paindlikud, et targad inimesed tahaksid oma teadustööd teha ja võimeid realiseerida Eestis, et teadmiste piir laieneks ning elu siin ja maailmas läheks paremaks.

ETAgi loomisest rääkides leian, et suund ongi olnud õige – süsteemsuse taotlus ja keskendumine rahvusvahelisele kõrgele tasemele, nagu ka rahvusvahelise ja piirkondliku koostöö edendamisele. Tähtis on hea organisatsioonikultuur, maine ja meeskond ning tugi teistele valdkondadele andmete ja analüüsidega. Kõik see on raske, kuid vajalik töö ja ETAg püüab anda endast parima. Hoiame selget sihti silme ees.

Oleme jõudnud ühe vaheetapini, kus 1% SKTst on teadus- ja arendustegevusele planeeritud, ja peame asutuste ja teadlaskonnaga ühiselt tagama, et seda kasutataks efektiivselt. Teadusleppe allakirjutamisel olid presidendi juures ka ettevõtlusorganisatsioonide esindajad ning Eesti ettevõtete teadmusmahukamaks kujunemine on meie riigi tuleviku ja edu võti.

Tahan juhina täiendada dialoogi teadlaskonnaga ja süsteemis suurendada usaldust – teadlaste usaldust riigi ja selle struktuuride vastu ning ametkonna, kodanike ja ettevõtjate usaldust teadlaste vastu.

Sellest aastast alates tegutseb ETAg oma teise tegevusstrateegia (2021–2027) raamistikus.1 Mida peate uutes suundades juhina oluliseks ja kuhu agentuuri tüürite?

Kõigepealt rahastus. Peab mõistma, et see on pelgalt üks mõjutusvahend, mitte eesmärk. Praegu on käsil muudatuste periood (uued strateegiad, tõukefondid, programm „Euroopa horisont“, 1% SKTst, ETAgi uurimistoetuste ning baasfinansteerimise mahu võrdsustumine jne), kuid mitte kriis. Pikaajaliste muudatuste elluviimisel on vaja pikaajalist plaani, mis kujuneb laiapõhjalise arutelu tulemusena. ETAgi arengukavas esimese prioriteedina märgitud terviklik ja kooskõlaline rahastuse süsteem, mis toetab Eesti ühiskonna arengut, heaolu kasvu, sobib selleks hästi ja sinnapoole me koos ministeeriumide kui poliitika kujundajatega liigume. Plaan peaks sisaldama ka järkjärgulist tõukefondidest väljumist ning projektipõhiste ja pikaajaliste strateegiliste uuringute sünergiat.

Teisena tooksin välja järjepidevuse probleemi: teadlaste järelkasv on pidurdunud, noorte (alates doktorantuurist) osatähtsus ja nende panus tulemustesse, nt teaduspublikatsioonidesse, on vähenenud, teadlaste arv avalikus sektoris väheneb ega ole enam piisav järjest suurenevatele nõuetele vastamiseks (tippteaduse tegemine, ettevõtetele teadusteenuste osutamine, avalikule sektorile rakenduste loomine, kõrgharidusse, s.t tuleviku tööjõudu panustamine, osalemine suurenevas rahvusvahelises koostöös, sektorivahelise mobiilsuse mehitamine). Kui võrrelda Eesti avalikus sektoris olevat teadlaste arvu osakaalu Soome-Rootsi-Norraga, siis on see elaniku kohta palju väiksem. Eesti teaduspoliitika üks eesmärke on olnud kasvatada teadlasi juurde doktorantide arvu suurendamise kaudu, et akadeemilist järelkasvu jätkuks nii ettevõtetele kui ka riigiametitele, kuid sellest eesmärgist oleme kaugenenud.

Kolmandana nimetaksin pidevat tegevuse eesmärgistamist, see tähendab Eesti riigi toimetulekut globaalsete väljakutsetega, kuidas mõtestada teaduse rolli ühiskonnas läbi mitmekülgse partnerluse ülikoolide, ettevõtete ja avalikkuse vahel. Peame tagama, et investeeringud ülikallisse teadustaristusse ja kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ning võrgustikesse toetaks Eesti ühiskonna huve.

Eestlaste eesmärk oli iseseisvuse saavutamine, kuid üha enam saame aru, et nii riiklik kui ka isiklik turvalisus vajab säilitamiseks suuri jõupingutusi. Vaadates ja kuulates noori on selge, et rikkus majanduskasvu ja tarbimise kaudu ei ole enam unistuste tipp, pigem on mure, mis maailmast üldse saab. Peame omalt poolt panustama rahvusvahelisse koostööse ning samal ajal saavutama ka riigi ja rahva jaoks kõige olulisema. Tuleb teha tarku valikuid ja teadmistel põhinevaid otsuseid. Teadus on Eesti arengu vedur.

Seejuures on meil koos teadlastega vaja laialdasemalt selgitada, mida ühe protsendini SKTst jõudnud T&A rahastamise tase ühiskonnale juurde annab. Praegu pole riik teadlasega rahul ja teadlane riigiga. Kindlasti saame ETAgis omalt poolt täiustada toetuste menetlemise süsteemi, mis sarnaneb suurriikide omaga, kuid on Eestile ülemäära kallis. Kuidas tagada ühekorraga motiveeriv töökeskkond mõjukale karjääri tipus teadlasele ja luua võimalused ka algajale süsteemi sisenemiseks, oma suuna ja uurimisgrupi rajamiseks? Meil on suured ootused ettevõtjatele, et nad suhteliselt lühikese ajaga oleksid valmis suurendama oma teenuste ja toodete teadusmahukust ning võrdväärsete partneritena teeksid koostööd riigi ja ülikoolidega. Siiski teame, et sellised suured muudatused vajavad hoopis pikemat aega ja stabiilsemat olukorda kui meil praegu.

Lugenuna viimaste aastate teaduspoliitilisi arvamusi võiksin ju arvata, et kuna lõpuks ometi on riik kaua lubatud 1% SKTst suunanud teadus- ja arendustegevusse, siis nüüd käivad kõik ringi rõõmsate, õndsate nägudega. Ometi see nii ei ole, ikka on tajutav kaunis suur rahulolematus nii valdkondlike jaotusproportsioonide kui ka taotluste hindamismetoodika suhtes.

Tuletame meelde ühiskonna alustõdesid. Eestis saame teadust rahastada nii palju, kui meie rahvas selleks vajalikke rahalisi ressursse loob, s.t makse maksab. Ülejäänu on vaimne – inimressurss, milles on nii inspiratsiooni, motivatsiooni kui ka koostöövõimet.

Jah, tõepoolest, Eesti teaduses ei ole kunagi varem nii palju raha olnud kui praegu. Täpsustaksin, et peale 1% SKTst on meil liikmesriigina ligipääs ka ELi (raam)programmide vahenditele. Seepärast on tõesti kurb tajuda, et teadlaste poolelt kandub ikka rahulolematust ja ebakindlust, mis võib muidugi olla tingitud sellest, et rahulolematuse avaldused on enamasti väga jõulised, emotsionaalsed ja meedia on neid tähelepanu köitmiseks võimendanud. Rahulolu on aga enamasti vaikne ja sellega ei kiputa avalikkuse ette. Siiski tuleks piiratud riigieelarve tingimustes poliitikute ja maksumaksjate teaduse toetamise valmidust rohkem tunnustada. Meil on ühiskonnas palju kitsaskohti, kuhu on raha hädasti juurde vaja. Kindlasti ei ole võimalik teadusrahatuse suurenemise arvelt lappida olulist mahajäämust (kõrg)hariduse rahastamises või regionaalse arengu probleeme.

Küll aga on probleem selles, kuidas see pidevalt lisanduv raha teadusse jõuab. Paljuräägitud 1% raha, nagu ka varasem teadusrahastuse kasv, jagunes ju ministeeriumide kaudu arvukate meetmete ja programmide vahel. Igaks meetmeks ja programmiks on vaja välja töötada ka raha eraldamise ja kasutamise tingimused, mis on suurem töö, kui seda üldiselt arvatakse. Seega ei ole ka see viimane kasv veel teadlasteni täies mahus jõudnudki. Eri programmidest, eri tingimustel, piiratud ajaraamiga väiksemate summade taotlemisel jääb tõesti mulje, et raha on ikka vähe ja selle kasutamine keeruline. Ja mis võib-olla veelgi hullem – ei ole võimalik saada ülevaadet, kuhu raha täpselt kulus ja kui palju sellest teadusele ja ühiskonnale kasu oli. See on kitsaskoht, mille lahendamisega ETAgis praegu kiiruga tegeleme – tuleb saada korralik ülevaade T&A rahastuse süsteemist, anda soovitusi muudatuste tegemiseks ja jälgimise süsteemis ja metoodikas.

Kas teie arvates peaks riik teadusvaldkondade prioriteete seadma või mitte?

Jah, ikka peab riik selgelt oma vajadused määratlema ja vastavalt ka rahastust suunama. Meil on uued tulevikustrateegiad „Eesti 2035“2 ja TAIE,3 kuid on ka keerulised globaalsed väljakutsed ja nende vastuvõtmisel tuleb toetuda Eesti tugevusele. Väga keeruline on leida optimaalset tasakaalu liikumisel kõigi eesmärkide poole. Paraku on suurem osa riiklikke-valdkondlikke T&A eesmärke ellu viidud tõukefondide toetusega ja see on seadnud omad piirid. Üks riikliku T&A tegevuse korraldamise eesmärke on olnud teadlaste akadeemilise vabaduse tagamine, sest see on eduka teadustöö alus.

Kas Euroopa teadusnõukogu (ERC) uurimisgrante on Eestiga seotud teadlastel piisavalt või kui ei ole, siis mida teha, et neid oleks küllaldaselt?

ERC grante pole Eestis praegu kindlasti piisavalt, kuigi meie teadlastel on kõrge kompetents olemas. Töötame koostöös ülikoolide ja teadusasutustega selle nimel, et neid Eestisse rohkem tuleks. Kaheksa Eesti päritolu teadlast on saanud ERC grandi töötamiseks mujal Euroopas ja üksteist Eesti teadlast on perioodil 2010–2019 saanud ERC grandi töötamaks Eesti ülikoolis. Teadlastel on kindlasti potentsiaali rohkem, kui see grantide arvus peegeldub. Seepärast loodi ETAg ja haridus- ja teadusministeeriumi koostöös juba 2014. aastal ERC grantide arvu suurendamiseks mitu meedet, mida rahastatakse tõukefondidest. Plaanis on nende meetmetega jätkata ka uuel tõukefondide perioodil.

Milline on teie arvamus naiste osakaalust ja konkurentsivõimest teadussüsteemis?

Olukord on kindlasti kooskõlas sellega, mis meil riigis toimub, milline on ühiskonna areng ja suhtumine tervikuna. Oleme ETAgis eesmärgiks seadnud jälgida soolist tasakaalu ja võrdsete kandidaatide puhul eelistame nii grandisaajate, otsustuskogude liikmete kui ka töötajate valimisel alaesindatud soost kandidaate.

Praegu on statistikaameti 2019. aasta andmete alusel olukord selline: 4451 meest ja 3283 naist töötab T&A valdkonnas (teadlase, insenerina või toetavatel töökohtadel), selgelt tuleb ka välja, et avalikus sektoris töötab neil töökohadel rohkem naisi ja ettevõtluses rohkem mehi. Siiski on suured erinevused teadusvaldkondade ja ametikohtade kaupa. Näiteks ülikoolides oli 2020. aastal professorite seas naisi 35%, kuid samas õpetajate ametikohal 75%.

ETAg on analüüsinud soolist palgalõhet kutse-, teadus- ja tehnikavaldkonnas. 2019. aastal oli Eestis palgalõhe kutse-, teadus- ja tehnikaalal 12%, ning on võrreldav Rootsi (11%) ja Soomega (15%), kuid üldiselt sooline palgalõhe Eestis on endiselt Euroopa Liidu suurim.

ETAgi grantide taotlejatest on kolmel viimasel aastal kõikidest taotlejatest 35% naised, saajatest 33%. Erinevus naiste ja meeste edukuse vahel on suurim stardigrantide puhul (naiste edukus 16% vs. meeste edukus 28%). Rühmagrantide puhul on probleemiks naissoost taotlejate väike hulk, umbes 30% nii taotlejate kui ka saajate hulgas. Uurimistoetuste saajate statistikast on näha, et tehnikateadustes on 82% saajatest mehed, sotsiaal- ja humanitaarteadustes umbes võrdselt, põllumajanduses 42%.

Vaatasin ETISest järele, teil on koos kolleegidega eelmisel aastal ilmunud kaks 1.1 kategooria publikatsiooni. Kuidas nüüd teie tegevteadlase karjäär edasi kulgeb?

Kuigi osalus kaasautorina on pigem tagasihoidlik, ei ole ma oma teadlaskarjääri pärast mures. Tegevteadlasena ma praegu silma paista ei püüa ja keskendun uuele rollile. Jälgin siingi teaduslikku metoodikat: andmed, analüüs, probleemipüstitus, lahenduskäigud ja katsetamine, eksimine, ja siis uuesti nii kaua kui vaja. Kuidas elu edasi läheb, eks see selgub edaspidi.

1 Eesti Teadusagentuuri arengukava 2027.

2 Strateegia Eesti „2035“

3 Teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse (TAIE) arengukava 2021–2035.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht