Eesti tütarlapse kehale rakenduv looduslik valik

Kõige rohkem lapsi said naised, kes olid koolipõlves olnud teistest lühemad, kitsamate puusade, kitsama näo ja väiksema peaga, samuti oli nende suguline küpsemine teistest aeglasem.

PEETER HÕRAK

Vahemikus 1937–1962 sündinud tüdrukud, kes olid teismelisena eakaaslastest suuremate kehamõõtmetega, tervemad ja tugevamad, jõudsid oma haridusteel teistest kaugemale. Kuna kõrgemalt haritud naised saavad vähem lapsi kui nende madalama haridusega suguõed, osutusid loodusliku valiku soosikuks tüdrukud, kes olid keskmisest väiksemad. Kirjeldatud olukord annab aimu kultuuri võimalikest mõjudest inimese välimuse evolutsioonile, kus looduslik valik kehamõõtmetele rakendub käitumis­tunnuste kaudu.

Looduslik valik on pealtnäha lihtne asi. Need viirused, bakterid, lilled, liblikad ja inimesed, kes saavad teistest rohkem järglasi, on järgnevas (ja vahest ka mitmes järgnevas) põlvkonnas geneetiliselt arvukamalt esindatud kui need, kelle paljunemine jäi kiduraks või sootuks ebaõnnestus. Looduslik valik, mis tuleneb sellest, et mingisuguste omadustega isendid saavad rohkem järglasi kui nende liigikaaslased, on üks peamisi mehhanisme, mis võib (kuigi alati ei pruugi) käivitada evolutsioonilisi muutusi. Looduslikku valikut saab mõõta kõigi tunnuste suhtes, mis varieeruvad – olgu selleks mikroobi ravimiresistentsus, taime lehekuju, hiire saba pikkus või inimese sissetulek.

Küsimus, miks looduslik valik ühtesid isendeid teistele eelistab, on keerulisem. Paljud tunnused on üksteisega (sageli geneetiliselt) seotud ja nii võib mingile tunnusele rakenduv valik mõjutada ka sellega kaasnevaid omadusi. Näiteks olukorras, kus looduslik valik soosib pikaealisi mehi, ei pruugi meeste eluiga olla sugugi valiku otsene sihtmärk, vaid hoopis kaudselt suguliselt valitav tunnus. Mehed, kellel on kalduvus kaua elada, võivad juba noorena osutuda ihaldusväärseks sigimispartneriks seetõttu, et nad on teistest tervemad, ilusamad, parema iseloomuga, targemad ja rikkamad. Selliste omadustega meestel on suurem tõenäosus kütkestada nooremaid ja ilusamaid, s.t tervemaid, partnereid, kes toovad elu jooksul ilmale rohkem järglasi kui vanemas eas paari heitnud naised.1 Heaks näiteks kaudse valiku kohta on vene teadlase Dmitri Beljajevi aretustöö hõberebastega. Rebased, keda aretati inimsõbralikumaks, muutusid ka välimuselt. Peale selle, et taltsamaks aretatud rebased hakkasid käituma nagu koerad, hakkas ka nende välimus sarnanema koerte omaga: kirjum karvkate, lühem koon, kõrvad vajusid lonti ja saba läks rõngasse.

Joonis 1. Juhan Auli andmekaart.

Järgnevalt püüan anda ülevaate möödunud sajandil sündinud eesti tüdrukute kehamõõtmetele rakendunud looduslikust valikust. Unikaalse võimaluse eest nimetatud küsimusele valgust heita võlgneme tänu professor Juhan Aulile, kes mõõtis möödunud sajandi keskpaigas põhjalikult ära mitukümmend tuhat koolilast ja registreeris ka väärtuslikke taustaandmeid nende perekondlike olude kohta (joonis 1). Aul ise oma tööde kõige magusamaid vilju maitsta ei saanud, muu hulgas ka seepärast, et tollased arvutusvõimsused ei võimaldanud mõõtmistulemuste keerulisemat analüüsi. Praeguseks on seda laadi takistused ületatud tänu läbimurdele nii biostatistiliste uurimismeetodite kui ka nende rakendamiseks tarviliku riistvara arengus. Ning mis käesoleval puhul veelgi olulisem: tänu Juhan Auli kolleegide, õpilaste ja Tartu ülikooli muuseumi töötajate hoolsusele ning ettenägelikkusele on Auli kogutud originaalmaterjalist suurem osa säilinud. Nüüd on TÜ loomaökoloogia doktorandil Markus Valgel õnnestunud need andmed uuele elule äratada.

Kasv ja haridus

Varakult emaks saavad naised saavad reeglina rohkem lapsi kui need, kelle esmane sünnitus toimub vanemas eas.2 Noorelt emaks saamist on keeruline sobitada hariduse omandamisega ja nii ongi haridusest saanud tänapäeva naiste geenide edasikandumist enim pärssiv valikujõud. Eesti 2011. aasta rahvaloenduse andmed näitavad, et läbi kogu möödunud sajandi oli kõrgharidusega naistel keskmiselt ligi 0,5–0,75 last vähem kui põhiharidusega naistel; sellist nähtust nimetatakse düsgeeniliseks valikuks. Seega, kui tunda huvi naistele rakenduva loodusliku valiku vastu, on mõttekas kõigepealt välja selgitada, missuguste tunnuste poolest rohkem ja vähem haritud inimesed üksteisest erinevad. Koos Markus Valge ja Richard Meiterniga nii ka tegime.3

Markusel õnnestus leida Juhan Auli koostatud andmekaardid 27 296 seitsme- kuni üheksateistkümneaastase koolilapse kohta. Neist sai rahvastikuregistris tuvastada 6446 tüdrukut ja 4586 poissi, kelle haridus oli rahvaloenduse andmetel registreeritud. Ootuspäraselt leidsime, et lapse tulevast haridusteed ennustasid kõige tugevamini nende vanemate amet, lapse sugu ja elukoht. Valgekraeliste vanemate lapsed omandasid kesk- või kõrghariduse 3,6 korda suurema tõenäosusega kui lihttööliste lapsed. Oskustööliste lastel oli algkoolijärgse haridustee jätkamise tõenäosus poole suurem kui lihttööliste lastel, tüdrukutel poole suurem kui poistel ja linnalastel ligi poole suurem kui maalastel. Huvitavam tulemus oli see, et päritolust sõltumatult ennustasid laste tulevast haridust ka nende pikkus ja koljumaht, ning et need seosed olid sarnased nii poistel kui tüdrukutel. Näiteks kõige arvukamas, kolmeteistaastaste tüdrukute vanuserühmas, suurendas 155sentimeetrisest keskmisest kasvust 4,5 sentimeetrist pikem kasv kesk- või kõrgkooli astumise tõenäosust 10 protsendi võrra. Keskmisest koljumahust (1262 cm3) 54 kuupsentimeetrit suurem kolju suurendas edasiõppimise tõenäosust 15% võrra.

Joonis 2. Kohasust (laste arvu) mõjutavad otsesed ja kaudsed valikurajad. Sinine nool märgib tunnusele otse mõjuvat valikut, kollased nooled kaudset, hariduse kaudu mõjuvat valikut. Kovariaadid – vanemate amet, maa vs. linnapäritolu ja õvede arv, võivad mõjutada nii uuritavat tunnust (nt pikkust), haridust kui ka laste arvu – seda nii otseselt kui ka uuritava tunnuse ja hariduse seose kaudu. Üks võimalus, kuidas kovariaadid võivad tunnustega seostuda, on geneetiline korrelatsioon. See tähendab, et nt paljulapselistel vanematel võib olla geneetiline soodumus nii lühemaks kasvuks kui madalamaks hariduseks (ja vastavaks ametiks).

Koljumahu ja hariduse vaheline seos ei ole iseenesest üllatav. Koljumaht korreleerub tugevalt ajumahuga, mis omakorda korreleerub, sh geneetiliselt, nii intelligentsuse kui haridusega. Teisisõnu, suurde pähe mahub rohkem tarkust. Tähelepanuväärne on pigem selle seose sõltumatus laste päritolust. Lapsed kasvavad paremini rammusamates oludes – linnas ja valgekraeliste vanemate peredes, kus pikem haridustee on sagedasti normiks. Tulemus, et pikkuse ja koljumahu seos lapse tulevase haridusega oli samasugune kõige erinevamatest oludest pärit lastel, viitab, et hoolimata vähesest sotsiaalsest mobiilsusest oli Eesti NSV haridussüsteem üsnagi meritokraatlik. Suure peaga lapsel oli keskmisest suurem tõenäosus kesk- või kõrgkooli sattuda isegi siis, kui tema vanematel haridust nappis. Huvitav on siinjuures asjaolu, et koljumahu ja pikkuse seosed tulevase haridusega osutusid teineteisest sõltumatuks. See tähendab, et pikemad lapsed ei saanud lühematest rohkem haridust mitte seepärast, et suurematel lastel on suuremad pead. Pikkus ennustas haridust pea suurusest sõltumatult. Pikkuse iseseisval mõjul haridusele võib olla mitu seletust. Pikemad inimesed on tavaliselt teistest tervemad, atraktiivsemad, õnnelikumad, enesekindlamad ja eluga enam rahul.4 Võimalik, et nii õpetajad kui kaaslased hindavad pikemaid lapsi kõrgemalt. Näib, et tegu pole Eestile ainuomase nähtusega. 1963. aastal sündinud Rootsi meeste puhul näidati, et ka sarnase vaimse võimekuse korral oli pikematel enamasti suurem tõenäosus ülikooli astuda kui neil, kelle pikkus jäi alla 180 sentimeetri.5

Kehamõõtmetele rakenduv valik

Saanud kinnitust laste kasvu ja hariduse vaheliste seoste esinemise kohta, võtsime järgmiseks ette kehamõõtmetele rakenduva loodusliku valiku.6 Juhan Auli andmebaas sobis selleks otstarbeks ideaalselt – kõik toona mõõdetud tüdrukud on praeguseks jõudnud vanusesse, kus nende lapsed saab kokku lugeda. Tüdrukutega piirdumiseks oli veel teinegi põhjus – nimelt on naistele rakenduva valiku mõõtmine mitmel põhjusel lihtsam kui meeste puhul. Suur probleem on valiku kalibreerimine eakaaslaste keskmise laste arvu suhtes. Näiteks 1937. aastal sündinud naised said keskmiselt 1,97 last, 1960. aastal sündinud naised aga keskmiselt 2,11 last, seega on kahe lapsega 1937. aastal sündinud naine suhteliselt suurema kohasusega (evolutsiooniliselt edukam) kui 1960. aastal sündinud kahe lapsega naine (ühel jääb laste arv alla, teisel üle keskmise). Sellist kohasuste erinevust saab arvesse võtta, jagades iga naise laste arvu tema sünniaasta keskmisega – niiviisi saame opereerida suhtelise kohasusega. Kuna meie rahvastikuregistris puuduvad usaldusväärsed andmed eri aastatel sündinud meeste keskmise laste arvu kohta, on meestele rakenduva valiku mõõtmine vähem täpne ja nõuab keerukat statistilist akrobaatikat.

Valiku mõõtmiseks valisime seekord suurema tunnuste kogumi, mis peale lineaarmõõtmete hõlmas ka kehakuju indekseid, kaalu, tugevust, kopsumahtu ja sugulise küpsemise kiirust. Kuna meid huvitas spetsiifiliselt hariduse kaudu rakenduv valik, mille mõõtmine eeldab suhteliselt keerukate mudelite kasutamist, kutsusime appi vastava valdkonna parima asjatundja – Austraalia päritolu noore USA teadlase Jonathan Henshaw. Alustasime lihtsamast – kehamõõtmete ja laste arvu seose uurimisest, eirates esialgu tüdrukute päritolu ja hariduse mõju sigivusele. (Hariduse eiramine võimaldas analüüsida ka nende tüdrukute andmeid, kelle haridus rahvastikuregistrist ei selgunud, seega oli meie käsutuses väga võimsad, umbes kümnetuhandelised valimid.)

Joonis 3. Eesti tüdrukute kehamõõtmetele rakenduv otsene (sinisega) ja kaudne (kollasega) valik. X-teljel on (kõigile tunnustele eraldi arvutatud) valiku tugevus (suhtelise kohasuse muut protsentides tunnuse ühe standardhälbe kohta), mis on arvutatud joonisel 1 kujutatud struktuurvõrrandi mudeli põhjal. Kõik tunnused on kohandatud vastavalt vanusele ja sünniaastale ning standarditud samale skaalale (keskmine = 0, standardhälve = 1). Mummud tähistavad keskmisi ja vurrud kahekordset standardviga. Nulli läbivad vurrud näitavad, et vastavale tunnusele rakenduv (kas otsene või kaudne) valik ei ole statistiliselt oluline. Negatiivsed numbrid tähendavad valikut väiksema tunnuse väärtuse suunas; mida kaugemal on keskmine nullist, seda tugevam on valik. Valimi suurus varieerub 4028-st 6451-ni. Põhiline info, mida see joonis pakub, on võimalus võrrelda eri tunnustele rakenduva valiku tugevust ning iga tunnuse puhul otsese ja kaudse valiku tugevusi. Et valiku tugevusest aimu saada, siis nt naistel, kes olid 13aastasena keskmisest (155 cm) 6,6 cm võrra pikemad, on otsese valiku tõttu suhteline kohasus keskmiselt 1,8% protsenti madalam kui naistel, kes olid 13aastasena keskmise pikkusega. Analüüsis, kus kaudse valiku mõju ei arvestatud, oli otsene suunav valik kasvu suhtes veidi tugevam – meie 13aastaste näite puhul oli keskmisest 6,6 cm pikemate tüdrukute suhteline kohasus 3,5 protsenti madalam, kui keskmist kasvu tüdrukutel.

Leidsime, et valik mõjus negatiivselt peaaegu kõigile kasvuga seotud tunnustele: kõige rohkem lapsi said naised, kes olid koolipõlves olnud teistest lühemad, kitsamate puusade, kitsama näo ja väiksema peaga, samuti oli nende suguline küpsemine teistest aeglasem. Valik soosis ka maskuliinsema kehakujuga tüdrukuid – selliseid, kelle õlad olid puusadega võrreldes suhteliselt laiemad. Stabiliseeriv valik rakendus kehamassi­indeksile ja näo ümarusele: naised, kes olid noorpõlves keskmise saleduse ja näoümarusega, said rohkem lapsi kui kõhnad, tüsedad, kitsaste ning laiade nägudega naised. Huvitaval kombel ei seostunud selles lihtsas analüüsis laste arvuga kaks universaalset tervisemarkerit – tugevus ja kopsumaht.

Saamaks aimu, miks soosis valik väiksemaid tüdrukuid, võtsime ette keerulisema analüüsi, kus püüdsime eristada haridusest sõltuvat ja sõltumatut valikut (joonis 2). Jooniselt 3 näeme, et nii otsene kui hariduse kaudu rakenduv kaudne valik soosis ühtviisi lühemaid, kergemaid, saledamaid ja kitsaste puusadega tüdrukuid. Hariduse kaudu rakenduv valik oli oluline kaheksa tunnuse puhul kolmeteistkümnest, kusjuures kolju- ja kopsumahule ning tugevusele rakenduv valik toimis ainuüksi hariduse kaudu. Teisisõnu: tervemad, tugevamad ja suuremate peadega tüdrukud said rohkem haridust ning looduslik valik eelnimetatud tunnuste suhtes tekkis seetõttu, et haritud naised said vähem lapsi. Kõige eelneva juures tasub siiski tähele panna, et valiku surve oli üldiselt nõrk (vt selgitust joonise 3 allkirja lõpus). See tulemus on kooskõlas samalaadsete uuringutega Suurbritannias ja USAs.2

Mida sellest kõigest järeldada?

Kuigi looduslik valik on adaptiivse evolutsiooni toimumiseks vajalik tingimus, ei pruugi iga valikuepisoodiga veel kaasneda evolutsioonilisi muutusi. Evolutsiooni toimumiseks peavad valikule alluvad tunnused olema päritavad ja nende tunnuste geneetiline varieeruvus peab populatsioonis ka fenotüübiliselt avalduma. Teisisõnu, kui nt valik soosib keskmisest lühemaid indiviide, siis selleks et tekiks evolutsiooniline vastus valikule, peavad lühikesed ja pikad inimesed üksteisest erinema ka pikkust mõjutavate geenivariantide poolest. (Kui inimeste pikkuse varieeruvus sõltuks ainuüksi kasvutingimustest, siis isegi valiku toimumise puhul evolutsioonilist muutust ei kaasne.)

Kuna anatoomiliste tunnuste päritavus on reeglina kõrge (nt 70–90% pikkuse ja 75–87% koljumahu varieeruvusest on selgitatav inimestevaheliste geneetiliste erinevustega), siis pole meil põhjust arvata, et geneetilise varieeruvuse puudus meie uuritud valimis evolutsioonilisi muutusi pidurdaks.

Samuti on teada, et hariduse vahendusel rakenduv valik võib populatsiooni geneetilist koosseisu lausa mõne põlvkonna jooksul muuta: Islandi rahvastikus on düsgeenilise valiku tõttu kõrgema haridusega seonduvate geeni­variantide sagedus langenud kogu möödunud sajandi jooksul.7 Kas midagi niisugust võib meilgi oodata? Sellele küsimusele pelgalt eesti tütarlastele rakenduva valiku mõõtmine vastust ei anna. Vaja on teada ka seda, mis juhtub poistega. Senised tööd, kus on õnnestunud meestele rakenduvat valikut mõõta, pakuvad enamasti teistsugust pilti kui naiste puhul. Näiteks 1940. ja 1950. aasta vahemikus sündinud soome meestest oli kõrgharitutel 20% rohkem lapsi ja keskharitutel 11% rohkem lapsi kui põhiharidusega meestel.8 Seda, et kõrgema sissetulekuga (mis eeldab tavaliselt ka kõrgemat haridust) meestel on rohkem lapsi, on leitud ka Skandinaavia maades ja Suurbritannias. Seega ei pruugi hariduse kaudu naistele rakenduv valik iseenesest evolutsioonilisi muutusi esile kutsuda, seda juhul, kui samas populatsioonis meestele rakenduv valik on vastassuunaline. Juhan Auli andmetest nägime, et kehamõõtmete seos haridusega oli poistel ja tüdrukutel sarnaselt positiivne. Juhul kui ka Eestis peaks valik soosima kõrgemalt harituid mehi, võib sellise valiku surve naistele rakenduvat düsgeenilist valikut tasakaalustada. Statistikaametis võiks keegi meeste hariduse ja sigivuse seostele pilgu peale visata.

1 C. Gellatly & C. Störmer, How does marriage affect length of life? Analysis of a French historical dataset from an evolutionary perspective. – Evolution and Human Behavior 2017, 38, 536–545; doi:https://doi.org/10.1016/j.evolhumbehav.2017.02.002

2 J. S. Sanjak et al., Evidence of directional and stabilizing selection in contemporary humans. – PNAS 2018, 115, 151–156. doi:10.1073/pnas.1707227114

3 M. Valge, R. Meitern & P. Hõrak, Morphometric traits predict educational attainment independently of socioeconomic background. – BMC Public Health 2019, 19, 1696. doi:10.1186/s12889-019-8072-7

4 N. Habibov et al., Height and life satisfaction: Evidence from 27 nations. – American Journal of Human Biology 20202, 32, e23351.

5 D. Vågerö & B. Modin, Commentary: The associations between height, cognition, and education and their relevance for health studies. – International Journal of Epidemiology 2006, 35, 663-664. doi:10.1093/ije/dyl087

6 M. Valge, P. Hõrak & J. M. Henshaw, Natural selection on anthropometric traits of Estonian girls. – Evolution and Human Behavior 2020, trükis. doi:https://doi.org/10.1016/j.evolhumbehav.2020.07.013

7 A. Kong et al., Selection against variants in the genome associated with educational attainment. PNAS 2017, 114(5), E727-E732. doi:10.1073/pnas.1612113114

8 J. Nisén et al., Education, other socioeconomic characteristics across the life course, and fertility among Finnish men. – European Journal of Population 2018, 34, 337–366. doi:10.1007/s10680-017-9430-8

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht