Ei ole hilja, aga väga kiire on

Globaalmuutused on peatselt meie suurimaks julgeolekuriskiks, aga kus on Eesti keskkonnadebatt?

AVELIINA HELM

Täpselt selline kokkuvõte on tehtud ÜRO all tegutseva valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) 1,5kraadise kliimasoojenemise eriraportis (IPPC SR1.5).¹ Aruandes analüüsitakse, kuidas liigutakse Pariisi kokkuleppega seatud pikaajalise eesmärgi poole hoida globaalse keskmise temperatuuri tõus alla 2 kraadi ning astutakse samme, et soojenemine piirduks vaid 1,5 kraadiga.

Aruande järeldus sunnib kiirustama: võimaluste aken tagada inimkonnale elamiskõlblik planeet ka eelolevateks sajanditeks hakkab sulguma juba järgmise 12 aasta jooksul. IPCC määratleb nn süsinikueelarve (carbon budget) ehk siis kasvuhoonegaaside koguhulga, mida inimkond võib veel õhku paisata, ilma et see ületaks kriitiliseks peetavad kumulatiivsed heitekogused. Praeguste süsinikuheidete juures lööme oma eelarve laiaks juba 10 aasta jooksul ning 2030. aastal elame poolteist kraadi soojemas maailmas. Kui jätkatakse praeguse heidete hulgaga, jõuame kahekraadise soojenemiseni aastatel 2060–2080. Kahekraadise piiri ületamine on üliohtlik ning seotud hiiglaslike majandus- ja sotsiaalsete kahjude, kuumalainete, üleujutuste ja põlengute sagenemise, paljude ökosüsteemide ja nende funktsioonide kollabeerumise, ookeanide hapestumise, kalavarude vähenemise ja suurtes piirkondades põllumajanduseks sobilike tingimuste kadumisega. Aruandes rõhutatakse, et kindlasti tuleb piirduda pooleteise kraadiga, sest võrreldes kahekraadise tõusuga maandatakse paremini riske, negatiivsed mõjud on väiksemad ning ühiskondadel ja looduskeskkonnal säilib suurema tõenäosusega võimalus muutustega kohaneda ja edasine elukeskkonna hävimine ära hoida.

Neli arenguteed

Aruandes tuuakse esile arenguteed, millest neli võimaldavad kliimakatastroofi ära hoida. Kõik neli pakuvad ainsa võimalusena teha kiireid muudatusi juba enne 2030. aastat ning ligi sajaprotsendilist kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamist aastaks 2050 – muudmoodi 1,5 või 2 kraadiga piirduda ei õnnestu. Muudatused hõlmavad fossiilkütuste kasutuse vähendamist, taastuvenergia palju suuremat osakaalu ning tuumaenergia rakendamist. Stsenaariumid lahknevad selles osas, mis tasemele jääb tarbimine, milliste meetoditega kahandatakse süsinikuheidet, sh mil määral rakendatakse bioenergiat koos süsiniku sidumise ja (geoloogilise) ladustamisega (bioenergy with carbon capture and storage, BECCS), ning mil määral süsiniku paremat sidumist põllumajandusliku, metsandusliku jm maakasutuse (agriculture, forestry and other land use, AFOLU) abil. Tulenevalt ühiskonna valikutest viivad mõned rajad kestlikumasse, teised aga kehvemasse maailma.

P1 arenguteel nähakse ette, et tänu sotsiaalsele nõudlusele, ettevõtlusele ja tehnoloogilisest arengust tulenevale innovatsioonile on 2050. aastaks maailma energiatarbimine kahanenud kolmandiku võrra ja inimkonna toidulaud on keskkonnasäästlik, s.t suuresti taimne. Tarbimise vähenemisest tulenevalt tagatakse kestev ja õiglasem ressursijaotus, mis võimaldab ülemaailmset elukvaliteedi paranemist. Suurem osa elektrienergiast toodetakse taastuvallikate abil, kuid bioenergia kasutus väheneb.

P2 arenguteel pannakse rõhku inimarengule, energiatõhususele, rahvusvahelisele koostööle, liikumisele säästliku ja tervisliku tarbimise poole. Tehnoloogiline innovatsioon aitab üle minna vähem heitmeid tekitavale majandusele. Maakasutus on tark ja biomassil põhinev energiatootmine ja süsinikusalvestamine eksisteerib, kuid jääb sotsiaalselt ja ökoloogiliselt aktsepteeritavatesse piiridesse.

P3 arengutee on kesktee, kus sotsiaalne ja tehnoloogiline ümberkujundus ei ole kuigi mahukas, tarbimine oluliselt ei vähene, kuid kasvuhoonegaaside emissiooni vähenemine saavutatakse tuumaenergia mahukama kasutuselevõtu ning taastuvenergia osakaalu suurendamisega, sh bioenergia küllalt ulatusliku rakendamisega.

P4 arengutee on suurelt ületamise (high overshoot) stsenaarium, mille järgi ressursimahukas mittesäästvas maailmas on endiselt esiplaanil majanduskasv ja globaliseerumine, mis viivad veelgi suurema energiatarbimiseni. Kasvuhoonegaaside emissiooni vähenemine saavutatakse tehnoloogiliste võtetega, ennekõike tuleb arvesse bioenergia kasutamine koos süsinikku siduvate ja ladustavate mehhanismidega (BECCS). Emissioonide vähendamisele – kuidas need mõjutavad looduskeskkonda, maakasutust või regionaalset võrdsust – pööratakse vähe tähelepanu.

Energiapöörde eetika

Kõigi arenguteede tuumaks on energiatootmises kasvuhoonegaaside emissiooni järsk vähendamine kiire ja mahuka pöördega, mille katalüsaatoriks saab aruande hinnangul suur süsinikumaks, süsinikueelarvele tuginev majandusarvestus ning praegusest kaks korda suuremad investeeringud taastuvenergiasse. Lahendustes peame aga arvestama rohkema kui energiapöördega. On ju kliimamuutus on vaid üks, aga väga kiiresti lahendust nõudev, raiskava elukorralduse tagajärg ning me ei tohi üht probleemi lahendades unustada teist kärmelt lahti rulluvat katastroofi – elurikkuse ja ökosüsteemiteenuste hävimist.² Lahendamist vajava hulka peame lisama maailma painava regionaalse ebavõrdsuse, mida nii kliimamuutused kui ka elurikkuse kadu on vaid suurendanud. P4 arenguteega pakutakse üsna tõenäoliselt rakenduvat stsenaariumi: meie tarbimine ja toiduharjumused ei muutu, küll aga vahetatakse fossiilkütused bioenergia vastu ning koos sellega suureneb biokütuste tootmiseks kasutatav maa-ala. Sellega tekitatakse veelgi tõsisem konflikt bioenergia tootmise ja looduse ökosüsteemide säilimise vahel ning antakse hoogu juurde niigi tempokale looduskeskkonna seisundi hävimisele (IPCC 1.5SR, ptk 3.6.2). Meil peab jaguma tarkust valida teed ja tegevus, mille abil õnnestub lahendada mitu inimkonda painavat probleemi korraga. Nii kliimamuutuste leevendamiseks kui ka elurikkuse kao vähendamiseks on tähtis looduslike ökosüsteemide hoidmine ja taastamine, metsade ja rohumaade hea käekäigu eest seismine, põllumajanduse jätkusuutlik (ökoloogiline) intensiivistamine, energiasääst, tarbimise vähendamine, loodus- ja kliimasäästlik linnaplaneerimine ja maastikukasutus, liha- ja piimakasutuse vähenemine ning keskkonnaga arvestamine iga majandusotsuse puhul. Metsade, märgalade, niitude kaitse ja taastamine ning targem maastikuplaneerimine võimaldaks äärmiselt kuluefektiivselt täita kuni 37% 2030. aastaks Pariisi kliimaleppega võetud süsinikusidumise eesmärgist (Griscom et al. 2017, IPCC SR1.5 ptk 3.6.2.1),³ samal ajal tagades looduskeskkonna säilimise. Hoolimata looduspõhiste lahenduste, mis leevendaksid kliimamuutusi ja aitaksid ära hoida elurikkuse kadu, suurest potentsiaalist on mingil põhjusel kogu kliimamuutuste leevendamiseks kulutatavast summast vaid ca 2,5% ehk 2,6 miljardit eurot aastas läinud ökosüsteemide taastamisele ja hoidmisele (Buchner et al. 2015).⁴ Võrdluseks: ökosüsteemide degradeerumise hind ehk looduskeskkonna hävimisest saadud majanduslik kahju ja saamata tulu on juba praegu ca 10% maailmamajanduse kogutoodangust ehk 6,5 triljonit eurot aastas (IPBES 2018).

Seega on ülioluline, kuidas me oma majandused ja ühiskonnad kliimakatastroofi vältimiseks ümber kujundame. Kas teeme seda jätkusuutmatult, looduskeskkonna ja sotsiaalselt võrdsema maailma hinnaga, nagu võib juhtuda stsenaariumi P4 puhul, või rakendame meetmeid, mis soosivad innovatsiooni, loovad mehhanisme tarbimise vähendamiseks, ringmajanduse rakendamiseks, ülemaailmseks koostööks, õiglaseks ressursijaotuseks ja looduskeskkonna säilitamiseks. Kataklüsmid viivad suurte sotsiaalsete ümberkorraldusteni, ka positiivseteni. Võitlus kliimamuutuste vastu eetiliste meetoditega annab meile võimaluse luua võrdsem, õiglasem ja jätkusuutlikuma maailm, kus on vähem vaesust ja konflikte.

Kangekaelselt tagareas

Muudatused on vajalikud, ja kui mitte kohe, siis peagi kasvab ülemaailmne surve juba liigagi käegakatsutavate kliimamuutuste mõjude tõttu selliseks, et progressiivsed riigid hakkavad otsustavamalt tegutsema. Eesti ei paista eestvedaja olevat, pigem leiab see teema poliitikute hulgas naeruvääristamist või isegi ignoreerimist. Kahesaja-aastast Eestit ette kujutades näeb mõni tugevat rahvusriiki, teine põhjamaist Šveitsi, kolmas innovaatilist ja rahvusvahelist leidurit, neljas tunneb muret liiga väikese rahvaarvu pärast. Kõik need visioonid on poolikud. Suuremas osas riigi arengukavadestki ignoreeritakse kliimamuutustest tingitud sotsiaalseid, keskkonna- ja julgeolekualaseid väljakutseid. Kui tihti võetakse Eesti tuleviku üle aru pidades arvesse, et juba 20 aasta pärast ei ole meid ümbritsev maailm kliimamuutuste ja looduskeskkonna hävimise tõttu enam seesama mis praegu? Kas ehk nüüd lõpuks alustame ühiskondlikku arutelu, kuidas kavatseme selles tuult koguvas tormis ellu jääda? Kliimamuutus kujuneb mõne kümnendi jooksul Eesti suurimaks julgeolekuriskiks. Kuigi kahekraadine soojenemine võib meile armast maalappi üsna leebelt kohelda, on juba kolmekümne aasta pärast maailmas mitusada miljonit kliimapõgenikku ja keskkonnaressursside ammendumisest, ökosüsteemide degradeerumisest tingitud rahutuste mõju jõuab igal juhul meieni. Piisab vaid Lõuna-Euroopa kolmeaastasest põuast ja Kagu-Aasia veepuudusest või talumatutest kuumalainetest, kui maailmakord on pea peale pööratud. Kas oleme selleks valmis? Ei ole ja ega väga hästi saagi olla. Küll aga tuleks olla ettenägelikum ja võtta süsteemselt arvesse paarikümne aasta jooksul meid tabavaid globaalprobleeme ning neist tulenevat rahvusvahelise olukorra halvenemist. Nii saab meie kõige tähtsamaks riigi julgeoleku küsimuseks see, kas ja kuidas suudame muutusi ette näha, neile reageerida ning mil määral astuvad suurriigid samme Pariisi kliimaleppe eesmärkide saavutamiseks ja looduskeskkonna hävimise peatamiseks. Eesti peaks olema justkui diplomaatiline, kuid sihikindel väike nähvits suurriikide püksisääres – olles maailma tõmbetuultes, on meie huvides, et maailma riigikorrad ja sobiv elukeskkond säiliksid.

Väikese ja (vist?) paindliku riigina on meil võimalik olla eeskujuks või isegi eestvedajaks rohelises innovatsioonis, tuues süsteemipõhised vaated otsusetegemisse ning kujundades oma majanduse ja elukorralduse keskkonnasäästlikuks ja süsinikuneutraalseks. Teenäitajaks peame seadma teadmispõhise Eesti mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes, eriti arvestades, et seni on suhtumine olnud märkimisväärselt tagurlik. Meie põlevkivienergeetikast tuleneva ja muude kliimamuutustega mittearvestava poliitika tõttu ei ole Eesti nende ülesannetega toimetulekul usaldusväärne partner ei Euroopale ega kogu maailmale. Oleme maailma suurimaid saastajaid inimese kohta (meie ökoloogiline jalajälg inimese kohta 192 maailma riigi seas on suuruselt üheksas) ning hiljutine hinnang Euroopa riikide kliimaeesmärkide täitmisele asetab Eesti tagant kolmandaks. Tõstetakse esile, et kolm tagareas olevat riiki on kangekaelselt vastu nii riigisiseselt kui ka Euroopa Liidu tasandil kliimamuutusega tegelemisele ja sellealase poliitika juurutamisele (http://www.caneurope.org/docman/climate-energy-targets/3357-off-target-ranking-of-eu-countries-ambition-and-progress-in-fighting-climate-change/file). Kuigi poliitikud on esitlenud oma keskkonna- ja kliimameetmete rakendamise vastasust ja erandite väljapinnimist kui suuri töövõite rahvusvahelisel rindel, on asi paraku hoopis vastupidine. Nii on juba meie suur süsinikuheide hakanud seadma piiranguid ekspordile ja investeeringute meelitamisele, rääkimata Euroopas koos ühiskondliku teadlikkuse kasvuga aina negatiivsemaks muutuvast Eesti kuvandist. Eesti e-edu on rahvusvahelises ajakirjanduses kõvasti kiidetud. Hirmuvärinatega peaksime kartma momenti, kui mõjukad väljaanded hakkavad samasuguse innuga rappima eduka e-Eesti keskkonnakasutust. Ökoloogiaalase innovatsiooni ja energeetika ümberkujundamise mahajäämus hakkab mõjutama kogu majandust.

Valimisteni on pool aastat. On viimane aeg hakata arutama keskkonna- ja kliimaküsimusi. Milline riik me tahame olla? Kas väike tagurlik saastaja või suurriikide innustaja ja ökoinnovatsiooni ning keskkonnasõbraliku majanduse teerajaja? Kuidas kavatseme kohaneda globaalmuutustega ja tagada tuleva poolsajandi tormiliselt muutuvates tingimustes omariiklus, jõukus ja rahu? Mida võtame ette, et omaenda keskkonnaseisundit parandada ja kliimamuutustega toime tulla? Rõõmuga näen, et viimased paar nädalat on toonud julgemaid seisukohti ja kaugeleulatuvaid vaateid poliitikutelt ja isegi tervetelt erakondadelt. Astume veel ühe sammu ja toome keskkonnaküsimused ühiskonna peavooluteemade hulka!

Kuhu on jäänud kliima- ja keskkonnaalane debatt?

Pakun välja mõned aruteluteemad.

Milline on meie tegevusplaan põlevkivienergeetikast loobumiseks ja loodussäästlikule taastuvenergeetikale üleminekuks? Millised on meie riiklikud hoovad süsinikuheitme vähendamiseks 45% võrra aastaks 2030? Teema, mille üle arutlemist peeti veel paar aastat tagasi ekstremistide pärusmaaks ning mida poliitikute hulgas käsitleti kui kuuma kartulit. Nüüd tundub, et oleme jõudmas edasiviiva arutelu algusfaasi.

Kuidas arendame oma metsandust ja põllumajandust, et see võimaldaks jätkusuutlikku, looduskeskkonda arvestavat tootmist? Kuidas vähendame toiduraiskamist, kuidas soosime tervislikumat, vähem ressursimahukat toitumisharjumust?

Kuidas kujundame oma maastikke ja linnu, et nad toetaksid elanike heaolu, elurikkust ning panustaksid kliimamuutuste leevendamisse ja kliimasoojenemise mõjuga kohanemisse?

Mil määral oleme valmis tooma looduskapitali emissioonide arvestuse ja keskkonnaseisundi säilitamise majanduslikesse otsustesse? Kas mõnel erakonnal on julgust pakkuda ettepanekuid negatiivsete keskkonnamõjude tulemuslikuks maksustamiseks, keskkonnasõbraliku innovatsiooni soosimiseks ja looduse hüvede integreerimiseks majandusarvestusse?

Kuidas jõuame ringmajanduse laiendamisse?

Kuidas jõuame laiapõhjalisse sidusrühmade valitsemisse kaasamisse?

Milliste kulude arvelt tagame küllaldase rahastuse teadusele, looduskeskkonna kaitsele ja ökosüsteemide taastamisele? Millal jõuame keskkonnasäästlike toodete ja teenuste märgistamise ja tunnustamiseni?

Milliste riigi hoobadega kujundatakse ühiskonda, kus soositakse jätkusuutlikku keskkonnasõbralikku eluviisi ning vallandatakse seal tarbimise vähendamise aktsioon? Kas oleme valmis laialdaseks keskkonnaalaseks teavitus- ja haridustööks, sh globaalmuutusi käsitlevate majanduslike, keskkonna­alaste ja ühiskondlike teemade lõimimiseks põhi- ja keskharidusse?

Kuidas ja millistel teemadel esineme rahvusvahelises aruteludes ja millise sõnumi anname, osaledes rahvusvahelises sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja ühiskondlike küsimuste lahendamises, sh valmistudes tulevasteks põgenikekriisideks, krahhideks toidutootmises ning ekstreemsetest ilmaoludest tingitud looduskatastroofide mõjude leevendamiseks?

1 IPCC SR1.5 (2018) Global warming of 1.5 C. Intergovernmental Panel on Climate Change. http://www.ipcc.ch/report/sr15

The assessment report on land degradation and restoration. Ingergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services (IPBES), 2018. https://www.ipbes.net/deliverables/3bi-land-degradation

2 A. Helm, Sissejuhatus maailma päästmisse – Sirp 6. VII 2018.

3 B. W. Griscom, J. Adams, P. W. Ellis, , R. A. Houghton, G. Lomax, D. A. Miteva, W. H. Schlesinger, D. Shoch, J. V. Siikamäki, P. Smith and P. Woodbury, Natural climate solutions. Proceedings of the National Academy of Sciences, 2017 114(44), pp.11645–11650.

4 BK Buchner jt, Global landscape of climate finance 2015. https://climatepolicyinitiative.org/publication/global-landscape-of-climate-finance-2015