Emakese Maa seedekulglas

Tänavu möödub 115 aastat Loodeväila esmaläbimisest Roald Amundseni poolt.

REIN VAHISALU

Planeedi Maa vesisel pinnal on mitmeid läbikäike, mida mööda pääseb ühest veekogust teise otse, ilma ringi minemata. Majanduslikus mõttes tähendab ju iga lisakilomeeter (miil) rahalist väljaminekut. Nii ongi Suessi kanal ja kõik teised tähtsad läbipääsud kulla hinnaga. Tohutu kasuahnus ajas Suessi kanali sel aastal mõneks ajaks umbe ja kisa tõusis taevani. Omamis- ja vallutushimu tekitas tormi ka Kertši väinas, kui Venemaa ehitas üle väina silla, et oma egoistlikke plaane ellu viia. Ka Loodeväil on üks kitsas läbikäik meie planeedi rüpes. Nimelt on põhjapooluse all võimalus kitsast väinarägastikku läbides otse Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani pääseda. Ahvatlev igatahes. Kuid seni veel suure aga-ga, sest see veetee pole raskete ilmaolude (jää!) tõttu aasta ringi laevatatav. Kuid on ainult aja küsimus, millal see jää sealt sulatatud saab.

Olles strateegiliselt niivõrd tähtsas kohas, on suurriigid Loodeväilale viimastel aastatel erilist tähelepanu pööranud. Põhja-Jäämere ehk Kirdeväila „peremees“ on ühemõtteliselt Venemaa, aga Loodeväila? Gloobuselt vaadates peaks justkui Kanada olema, aga paraku …

Loodeväila avastamise ajalugu ulatub viiesaja aasta tagusesse aega. Tänavu möödub 115 aastat selle veetee esmaläbimisest Roald Amundseni poolt. Tähtpäev ikkagi. Eelmised on jäänud Loodeväilal pidamata. Seda üllatavam oli kümme aastat tagasi kohata Amundseni Praha lennukis. Olin ennast mugavalt istuma sättinud, kui märkasin eesoleva istme peatsile asetatud valget katet. Võtan kätte, loen – „100 aastat autotööstuse ajalugu“. Ja tekst: „1905. aastal läbis Roald Amundsen oma laevaga Gjøa edukalt Loodeväila. Kaugemal, lõuna pool, pani Škoda aluse oma edukale tulevikule tuues turule esimese Voiturette’i mudeli.“ Teksti kõrval seisab täispikkuses palja peaga loomanahkades Amundsen ja nõjatub suusakepile. Kasutavad oma Škoda reklaamis Amundseni ära, olin esimese hooga nördinud. Kuid päris nii see siiski ei olnud. Škoda pilti ju ei olnudki, ainult Amundsen uhkes üksinduses ja tekst oli täiesti õige ning asjatundlik. Läksin stjuuardessi juurde ja palusin paar toolikatet juurde.

Soolikas mis soolikas

Mida kauem gloobust vaatan, seda suurem on kiusatus Loodeväila inimese seedekulglaga võrrelda. Inimesele üksüheselt vastavat terviklikku seedekanalit annab Maa rüpest muidugi otsida. Suu on päris mitmes paigas olemas, aga sealt edasi on juba keerulisem. Neelust makku kukkumine on mitmes kohas liiga valus või siis keeratakse kohe pärast maolukuti läbimist sooled sõlme – meditsiiniliselt on see soolesulgus ja teekond ongi lõppenud. Mõnes kohas jääb peensool liiga lühikeseks ja teises on pärak nagu Volga delta. Aga Loodeväil sobib. Tuleb meelde haiglas välja pandud püsinäitus esemetest, mis kõik olid valdavalt laste, aga ka mitme täiskasvanu seedetrakti läbinud ja loomulikul teel väljunud. Nööpidest, korkidest ja magnetitest kuni traktoriratta ja laeva sõukruvini välja. Sinna vahele mitu hüperminiatuurset autot ja isegi paar laeva. Alla kahe sentimeetristel ja siledate servadega asjakestel on lootust pärast seedekulgla kõikide järjestikuste osade läbimist sooltorust turvaliselt väljuda. See on seitsme-kaheksameetrine teekond läbi kaheksa teelõigu.

Ka meie planeedil Maa pole laev alla neelata ja see turvaliselt seedekulglast läbi toimetada mingi probleem. Olen isegi laevaga Loodeväilaks nimetatud sooltorust läbi sõitnud, see juhtus 1995. aasta septembris, kui Eesti mereinstituudi laev Livonia koos polaarturistidega Loodeväila läbis. Suu ehk Lancasteri väin oli lahti ja sealt purjetasime sisse, kuni päraku välimise sulgurlihaseni välja, kust meid otse Beauforti mere vahustesse lainetesse paisati. Kui Roald Amundseni Gjøa on Loodeväila läbijate nimekirjas esimene, siis Livonia kuuekümne kolmas laev. Tõepoolest, soolikas mis soolikas on see Kanada Arktika saarestikus kahe ookeani vahel paiknev Loodeväil, mis koosneb kaheteistkümnest üksteisele järgnevast väinast.

Parry ja Franklin

Kui ajas tagasi vaadata, siis Loodeväila suu juures tiirutajaid oli juba alates XVI sajandist. Päris tunglemiseks läks XIX sajandil. Ei leitud suud (Lancasteri väina suuet) üles, küll sõideti mööda, küll oli suu kinni, nii et sisse ei pääsenud ja tuli tagasi pöörduda. Hammaste taha keele peale jõudsid lõpuks mitmedki laevad. Briti mereväelasel William Parryl oli 1819. aastal õnne. Loodeväila kurk, Lancasteri väina kaugem osa toimis pöörmeseadjana; kurgukitsuse, suulaepurje ja kõripealise koostöö tulemusena lubati laeval neelu, Barrow väina pääseda. Neelamisakt ja söögitorust, Peeli, Franklini ning Larseni väinast allalaskumine aga jäid ära. Kramp tuli kurku ja pala tuli välja sülitada. „Liiga palju maateadust (Too much geography),“ pidid mehed tunnistama.

1845. aastal läksid Briti Admiraliteedi mehed veel suurema hooga peale, startis mereväeohvitser John Franklini juhitud ekspeditsioon, mille eesmärgiks oli esimesena läbida Loodeväil. Loodeväila suumulk oli korralikult lahti ja saadi sisse. Taheti kaugemale, makku Victoria ja Rae väina jõuda ja siis vaadata, mis edasi saab. Aga ei saanud midagi. Maos algas trall pihta. Maolukuti – Loodeväila kitsaim koht Simpsoni väin oli kinni ja jäigi kinni, edasi kaksteistsõrmiksoolde, Kuninganna Maudi väina ei pääsetudki. Jõuga ei saa, kavaluse ja tarkusega saab. Franklini meestel ei olnud olukorrast õiget ettekujutust, kodutöö tegemata, seedimise peatükk meditsiiniraamatust läbi lugemata. Ei osatud kohalikke olusid hinnata ja üleolev suhtumine ümbritsevasse keskkonda ei lubanud olukorraga kohaneda. Ei maos möllava lainetuse, tuule ega hoovustega. Puudus paindlikkus ja kannatus. Maolukuti kui tähtsa objekti tööpõhimõtteid – sealt saab ainult väikeste portsude kaupa läbi – lausa eirati. Franklin tahtis kahe laeva, Erebusi ja Terrori ning 139 mehega korraga. Ega saanud edasi.

Franklini ekspeditsioon jäi kadunuks ja alles järgnenud 150 aasta jooksul pandi teadlaste ja teiste ekspeditsioonide töö tulemusel kokku pilt, mis võis juhtuda.

Amundsen pääseb läbi

Roald Amundsen oma Gjøa ja kuue mehega said Loodeväila suust sisse 1903. aastal ja jõudsid õnnelikult neelamisaktini. Pehme suulagi sulges tagantpoolt ninaõõne, kõri tõsteti keelepära alla ja kaeti kõripealisega ning hingamise hetkelise seisaku ajal oligi Norra heeringalaev koos meestega söögitorusse lükatud. Seedekulgla keskses punktis maos valitsesid samad tingimused, mis eelkäijalgi, ei midagi paremat. Kuid Amundsen oli teistmoodi mees. Tema toimetamine oli Franklini omale täpselt vastupidine. Hoolikas kodutöö, kohalike tingimuste arvestamine ja eesmärgikindel valmistumine. Kõigil osalejatel oli vähemalt üks kord inimtalitlusi kirjeldavast raamatust seedimist puudutav osa läbi loetud. Ja ikkagi. Maolukuti ei avanenud ja ka norra polaarhundid jäid värava ette toppama. Gjøa meeskonnal võttis kaks talvitumist aega, enne kui õige hetk kätte jõudis.

Maolukutist läbi pääsetud, oli pool seljataga. Kaksteistsõrmiksooles võis juba kergemini hingata. Algas pikk kulgemine väljapääsu poole. See oli palju sujuvam kui kõik eelnev. Peensoole osad tühisool (Dease’i väin) ja niudesool (Coronationi väin) olid navigeerimiseks kergemaid osi. Sõida nagu mööda sametist vaipa, pea kohal kummastav lilla-roosa taevas. Ei olnud sellel teelõigul ka ühtki väljasopistust, mida selles sooleosas mõnes teises sooltorus kohata võib. Ees lookles suhteliselt sirge rannajoon. Järgmine probleemne koht oli üleminek jämesoolde. Algab see kohe täieliku koti ehk umbsoolega – Dolphini ja Unioni väina kotikujuline algusosa, millest lähtub umbsoole jätke, imekitsas väinasopike – pimesoolikas ehk Bathursti abajas. Saatan!, sajatas 1906. aastal Amundsen, nagu ka kõik teised kaptenid laevasillal, kes hiljem sama kohani jõudnud. Õnneks on sopike liiga pisike, et sisse keerata, muidu oleks Gjøa mõnda aega kõrvalteel ekselnud.

Ühendus peensoole ja jämesoole vahel on klapiga reguleeritud, et liiklus ainult rangelt ühesuunaline oleks. Parimalgi tahtmisel ei saa siin enam tagasi pöörata, ühenduskoht on väga kitsas – kes juba nii kaugele jõudnud, sel täiskäik edasi, võiduka väljapääsu poole.

Amundseni mehed pääsesid sealt läbi. Edasi on juba käärsool. Tegelikult peaks käärsool raamina peensoole ümber paiknema, kuid Loodeväilas on teisiti.

Käänud ja looklev joonis püsib endiselt, kuid teravaid nurki ja järske pöördeid ei leia. Viimane teelõik, pärasool, Amundseni väin. norra mehed said siin korraliku sauna. Lainetus ja tuulepahvakad, õhk muutus lämbeks. Samas piirkonnas jäi täpselt üheksakümmend aastat hiljem heitlike ilmaolude kätte ka Livonia meeskond koos polaarturistidega. Õhk on rõskelt raske, riided vettinud ja rõhuvad seljas. Möödutakse veel ühest sissesopistusest ja siis terendab tunneli lõpus järsku valgus. Pinge koguneb ja koguneb viimases, Amundseni väina vahetult Beauforti merre suubuvas osas ja ühel hetkel tõuseb haripunkti – räsitud mehed on läbi, passaaž Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani on teoks saanud.

Insuliiniavastaja ja inuitid

1927. aastal tegi Kanada kuningliku ratsapolitsei varustuslaeval SS Beothic kaasa merereisi Frederik G. Banting. Võitnud neli aastat tagasi Nobeli auhinna insuliini avastamise eest, oleks tal kindlasti olnud huvitav läbida ka Kuninganna Maudi väin, mida siinses võrdluses on kaksteistsõrmiksooleks nimetatud. Miks just see? Ikka sellepärast, et kanada arstiteadlane teadis ülihästi, et just kaksteistsõrmiku keskossa avaneb kõhunäärmejuha, mis toob soolde elutähtsa sekreedi. Kuid sinna SS Beothic ei jõudnud. Sellest polnudki midagi, sest Banting viibis laeva pardal kui harrastuskunstnik ja huvireisija, puhkas insuliinist ja kõhunäärmest ja hoidis peos ainult pintslit. SS Beothicu marsruut nägi ette Kanada Loodeterritooriumi asulate külastamise.

Lisaks looduspiltidele pani Banting paberile pildikesi inuittide eluolust. Banting ei olnud sellel reisil teadlasena, aga arst jääb arstiks. Ta nägi asju, millest pidi kõva häälega rääkima. Miks Hudson Bay Company (HBC) annab kohalikele küttidele karusnahkade eest ainult kopikaid ja lahjat toitu, mis põliselanikel karmis kliimas energiavajadust ei kata? Valge jahu, küpsised, tee ja tubakas – kogu menüü. Alatoitumus ja avitaminoos möllavad. Tuberkuloos on tõsiasi. Lisaks transportis HBC aerurataslaeva Distributor meeskond gripiviiruse kohale ja epideemia tappis enamiku Port Burwelli väikeasula elanikest. HBC hoidis kulud minimaalsed, võttes kohalikelt maksimumi. Banting läks teravaks, ei jätnud midagi enda teada ja kära jõudis läbi ajakirjanduse valitsuseni. Inimest, kes oli andnud miljonitele suhkruhaigetele üle kogu maakera elamisväärse elu, loomulikult oma valitsus taga ei kiusanud. Vastupidi. Kriitika võeti omaks ja lubati asja parandada.

Banting natüürmorti valgest jahust, küpsistest, teest ja tubakast ei maalinud, küll aga on tema Arktika maalid näitustel üle maailma väga hinnatud. Parim harrastuskunstnik arstide seas, ka selline tiitel on tal lisaks muudele olemas.

Kõik ei pääse läbi väila

Ameeriklased proovisid naftaärimeeste survel Loodeväila läbitavust 1969. aastal. Kui saab sealt ülevalt otse, jäävad miljonid dollarid transpordikulu taskusse alles. Hiidtanker Manhattan asus teele. Sõit oli igatpidi turvatud. Nii navigatsiooniliselt (reisi julgestas Kanada jäämurdja) kui ka ökoloogiliselt (tankides oli nafta asemel puhas vesi). Mis aga juhtuma hakkas? Juba suhu saamisega hakkasid hädad. Jälle oli Lancasteri väina sisenemiseks vale aastaarv valitud. Suuõõnes töödeldi võõrast sissetungijat väärikalt. Jäiste lõugade vahele sattunud, hakkasid täie jõuga tööle mälumislihased ja hambad. Läks korralikuks jahvatamiseks. Nii korralikuks, et Manhattani jääpiloot andis oma vahikorra ajal 62 korraldust muuta kiirust või suunda. Vahimehaanik läks 27 sekundiga korralduselt „Täiskäik edasi!“ üle korraldusele „Täiskäik tagasi!“. Manhattan pääses, aga napilt. Hiidtanker oli lõpuks haledas olukorras, nägi kurb välja. Üleni ära taotud, muserdatud ja mõlgitud. Kõige krooniks jäi üks ballastveemahuti 15 000 barreli veega täpselt kahe purihamba vahele ja need tegid töö ära – kõik see vesi voolas Lancasteri väina. Aga kui tankeris oleks nafta olnud? Koduplaneet ei võtnud sellist „toidupala“ vastu, mekkis, proovis ja sülitas siis laia kaarega välja.

Eesti laev Admiral Bellingshausen tähistas sel aastal oma Antarktika-reisiga pidulikult kuuenda kontinendi avastamise 200. aastapäeva. Loogiline oleks olnud Loodeväila esmaläbimise 115. aastapäeva tähistamiseks seegi veetee läbi sõita. Selleks oldi valmis, see oli planeeritud, selleks valmistuti hoolega. Kuid pidu jäi ära. Admiral Bellingshauseni meeskonda ei oleks koroona tõttu ühessegi asustatud punkti Loodeväila kalda ääres lubatud, välja arvatud avariiolukorras ja nii ei olnud ettevõtmisel mõtet.

Seni kuni riigid omavahel jagelevad, võiks küsimuse pea peale pöörata: kas planeet Maa peab tõesti kõik endast läbi laskma, mida talle sisse topitakse?