Et valetamisest rääkides tõele vastavaks jääda

Valminud on uurimistöö petukäitumisest.

INGA KARTON

Uurimistöö petukäitumisest, mille tulemused olid prof Talis Bachmanni juhendamisel saanud kuue ja poole aastaga kaante vahele, ületas meediauudise künnise kahel korral: 2011. aastal kogus rahvusvahelist kajastust ja klikke meie esimene sel teemal ilmunud teadusartikkel ning tänavu kaitstud doktoriväitekiri pälvis meedia tähelepanu kodumaal. Kuna me uurisime aju ja käitumise vahelisi seoseid valetamise kontekstis, mõõtsime peaaju aktiivsust ja ka mõjutasime seda, siis põnevatele, tähelepanu püüdvatele juhtmõtetele (nagu ka tegelikkusele mittevastavatele tõlgendustele) oli ainest omajagu. Inimeksperimentidega paikneme nii eetilises kui ka juriidilises seoses alal, mis jääb teaduse raamesse, kuid kui jätta see asjaolu kahe silma vahele, võib kergesti tekkida oht, et mõni üldistus ei arvesta tõsiasja, et niisuguseid protseduure saab rakendada vaid juhul, kui ei riivata inimese põhiseaduslikke jm õigusi. Selliseid eksperimente, nagu meie oma laboris teeme, saab korraldada vaid katses osalejate vabal tahtel ja nõusolekul ning tulemuste rakendamine igapäevaellu eeldab õiguslike regulatsioonide ülevaatamist ja kohaldamist.

Mida me siis teada saime, mis sellest jõudis meediasse ning mida olulist olude sunnil välja jäi?

Manipulatsioon valetamise määraga

Magnetstimulatiooni sihtmärgid ajukoores.

Magnetstimulatiooni sihtmärgid ajukoores.

Enim jäi kõlama tõsiasi, et valetamise määraga saab manipuleerida. Veelgi enam, inimest saab magnetimpulssidega mõjutades kas vähem või rohkem valetama panna. Siit edasi tekkis igati mõistetav küsimus: mida sellest laiemas plaanis järeldada? Kas ongi nii, et võime inimese vajaduse korral vaid tõtt rääkima panna? Tõsi, me suutsime valetamise määraga manipuleerida, eksitav on aga tõlgendus, et seda saab teha sedavõrd absoluutsel määral, et üks inimesele omane, mõnel juhul ka ellujäämise seisukohast oluline, käitumine ära kaotada. Aju on selleks piisavalt keeruline ja kompleksne süsteem ning mõningaid valetamisega seotud protsesse seal selliselt tasalülitada, et inimesele mingit kahju ei teki, ei ole ilmselt võimalik. Meie kasutasime oma eksperimentides inimaju stimuleerimiseks ohutut meetodit: elektromagnetiliste impulsside suunamist ajju spetsiaalselt selleks mõeldud aparatuuriga, mis omakorda tähendab, et aparatuur on juba ise oma ohutuse parameetritelt konstrueeritud selliselt, et see mingit ohtu inimesele kujutada ei saa.

Mis oli siiski meie eksperimentide eesmärk? Kas leida võimalus panna inimesi vähem või rohkem valetama? Vastus on jah ja ei. See, mida meie teostasime, oli põhjuslik uuring, et saada teada, kas mõjutades üht kindlat ajupiirkonda on võimalik ka esile kutsuda muutust petukäitumises. See erineb oluliselt senistest sama valdkonna uuringutest, mis on olnud korrelatiivsed, s.t aju aktiivsust on valetamise ajal registreeritud ilma aktiivsust sihipäraselt muutmata. Sellised uuringud ei ütle otseselt midagi selle kohta, kas vastava ajupiirkonna protsessid põhjustavadki valetamist. Tuleb arvestada, et koos valetamisega on aktiivne piirkond kaasatud mitmesse protsessi, nt kontroll, planeerimine jne. Seega oli meie eesmärk saada suuremat selgust, kas see ajupiirkond, mis senistes uuringutes on välja toodud kui valetamisega seotud piirkond, seda ka põhjuslike uuringute põhjal on. Muutus, mille me sel eesmärgil käitumises esile kutsusime, oli valetamise määra vähenemine või suurenemine.

Nagu tihti teaduslike alusuuringute puhul juhtub, ei õnnestunud ka meil oma eksperimentidega jõuda kohe uuritava nähtuse üheselt mõistetava selgitamiseni. Küsimusi tekkis hoopis juurde.

Niisiis on teada, et aju suurte poolkerade üks otsmikusagara eesmisi piirkondi on kaasa haaratud petukäitumisse. Näiteks meie esimeses kahes uuringus, kus eksperimendis osalejatel oli vabalt valida, kas rääkida nähtud objekti kohta tõtt või väita tõele mittevastavat, leidsime, et kui seda piirkonda mõjutada nn väsitavate magnet­impulssidega, siis pärast parema poolkera mõjutamist on keerulisem tõest väidet tagasi hoida ja isikud valetavad vähem. Kui aga pidurdasime vasaku poolkera vastavat piirkonda, siis õnnestus tõese väite tagasihoidmine paremini ning valetamine tuli rohkem esile. Kui aga kasutasime väsitamise režiimi asemel ergastamise režiimi, siis parema poolkera mõjutamise korral õnnestus valetamine katseisikutel paremini. Kui me aga asendasime spontaanse tõe rääkimise teadliku ja motiveeritud valetamisega, siis väsitamise režiim nii selget ja otsest mõju petukäitumisele ei avaldanud. Küll aga tegi seda ergastamine: vasaku poolkera ergastamisel valetamise määr vähenes ja parema poolkera puhul pisut suurenes.

Edasi, kui me võtsime aluseks kahe esimese eksperimendi lähtekohad, panime need kokku ühte katsesse, arendasime seda edasi ja lisasime ajule suuremat pingutust nõudva ülesande, siis leidsid meie eelnenud tulemused vaid osalist kinnitust. Seda ennekõike just stimulatsiooni ergastava mõju osas. Mainitud ülesandes panime objektide vaatlemise ja nimetamise asemel katses osalejad mängima arvutimängu, kus üht liiki objektide – punaste ringide – nimetamise eest oli võimalik koguda punkte, siniste eest otseselt mitte, aga neid „punaseks valetades“ küll; samal ajal kontrollis arvuti vastamist juhuslikel hetkedel ja „vahele jäädes“ võttis punkte maha. Kuna meie kolme uuringu tulemused olid kohati nii omavahel kui varem leituga vastuolus, kerkis uusi küsimusi, mis vajavad uute uuringutega vastuste otsimist. Näiteks, milline roll valetamise kontekstis on ajupoolkeradevahelisel koostööl. Kui üht poolkera väsitada või ergastada, siis kuidas mõjutab see teise poolkera tegevust? Kuidas reageerivad mõjutustele ühes punktis teised petukäitumisse kaasatud nn võrgustiku osad ajus, näiteks need, mis reguleerivad emotsioone, mälu?

Rohkem või vähem valetada?

Osaliselt neile küsimustele vastust otsides registreerisime oma neljandas eksperimendis, peale ajukoore väsitamise, inimaju aktiivsust valetamise ajal. Ilma mõjutamiseta eksperimendi osas sarnanes registreeritav ajuaktiivsuse pilt seni kirjeldatuga: kui näitasime uurimisalustele arvutiekraanil lavastatud kuriteoga seotud ja mitteseotud objekte – kriitilisi ja neutraalseid stiimuleid –, siis vastuseks kriitilisele stiimulile oli registreeritav ajulaine oluliselt suurema positiivse amplituudiga võrreldes neutraalse stiimuliga. Kui me aga katse eel aju mõjutasime, siis kriitilise stiimuli nägemisega seotud ajupotentsiaali amplituud vähenes ja muutus sarnaseks neutraalse stiimuli tingimustes saaduga. Selline tulemus lisab lootust, et eksperimente jätkates on meil tulevikus võimalik magnetimpulsside toel saada valetuvastuskatsetes täiendavat tuge kriitilise stiimuli paremale äratundmisele ja eristamisele neutraalsetest.

Kas panime inimesi vähem või rohkem valetama? – Seda küll. Kas selle teadmine tähendab, et varsti on nii, et räägitakse ainult tõtt? – Kindlasti mitte. Esiteks, kui vaadata meie tulemusi, siis see määr, millises osas me ajuga manipuleerides saame muutust esile kutsuda, on küll statistiliselt oluline, kuid väga väike. Teadusele sellest piisab, kuid igapäevaelus on sellele rakenduslikke võimalusi vähe, isegi kui maailmas kehtivad eetilised ja seaduslikud kokkulepped seda lubaksid. Sama lugu on praegu veel ka valetamise tuvastamisega ajutegevuse signatuuride põhjal. Ühelt poolt saab nii meie kui ka teiste uurijate uuringute põhjal väita, et aju elektripotentsiaalide mõõtmine on kohane ja usaldusväärne meetod süüdistamist võimaldava teadmise tuvastamiseks. Teiselt poolt kinnitavad meie tulemused, et meetodi usaldusväärsus üksikisikute lõikes kõigub ning selline meetod ei pruugi olla kõikide puhul rakendatav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht