Argidialektika IX. Eufooria ja masendus

MARGUS OTT

Nii nagu iga teine olendki, olen ma ühest küljest täiuslik. Sest ma olen. Ja see minu olemine on võrratu, võrreldamatu, täielik, täiuslik. See tekitab mus eufooria, juubelduse. Teisest küljest aga olen ma puudulik, sest mul on alati midagi vaja ja vajaka, ma olen piiratud, osaline, tükatine. Ma olen ka teisi tükeldanud, neile kurja teinud. Ma saaksin olla parem. See ajab mind masendusse.

See tähendab, et mu koguolemine ei ole siiski üksnes võrratu ja täiuslik, vaid hõlmab endas nii täiuslikkust kui ka puudulikkust. Mu täiuslikkus pole puhas, õndsuslik irdolemine nagu jumalatel ja pooljumalatel, vaid puudulik olemine alati juba puutub sellesse, kuulub seesmiselt selle juurde. Aga ka mu ebatäiuslikkus pole täiesti must, taarnapõhjaline nagu näljastel vaimudel – sest ma ju ka olen, täielikult ja võrreldamatult.

Kuid kas see täielikum mõiste, mis sisaldab endas täiuslikkust ja ebatäiuslikkust, pole nüüd omakorda analoogne täiuslikkusega, mida ta hõlmab endas ühe oma momendina? Kas selle nõksuga saime ebatäiuslikkusest lahti? Võtsime ta kõrgemasse mõistesse sisse ja leidsime rahu? Ei sugugi. Täiuslikkus ja ebatäiuslikkus ei saa momentidena olla koos täiuslikult: nad ei saa olla koos rahulikult ja probleemivabalt. Nende koosolu ei saa paika panna justkui valemiga, mis annaks meile juhise, kuidas antud juhul olla. Ja eks ole nii, et igasugune „kuidas“ juba eeldab ebatäiuslikkust, täiustatavust, puuduolemist: püüan leida viise, kuidas olla parem. Võin ennast niimoodi lõputult täiustada, aga lõpuni täiuslikuks ei saa ma niimoodi iial. Alati jääb alles mu juurne ebatäiuslikkus, mis ei lase mul rahus olla. Täiuslikkus ja ebatäiuslikkus ei sobi kokku, nad ei jää rahule, ei vagurdu.

Banksy. Madonna con la pistola. Napoli 2004.

AntoinePotrou / Wikimedia Commons

Kuid eks olegi see juba peenem ebatäiuslikkus? Miski, mis elab välja oma ebatäiuslikku vahekorda täiuslikkusega – elab läbi selle suhte täiuslikkusega? Kas pole selline endast üle saav ebatäiuslikkus täiuslik? Selline täius, mis pole ei vahetu olemise täiuslikkus (mis osutus ühekülgseks) ega ka lõputult käest libisev eesmärk (mis jääb kättesaamatuks ja on seetõttu ebatäiuslikkuse allikas)? Seda laadi täiuslikkus, mis on põhjalikult, põhjani välja ebatäiuslik. Täiuslikkus, mis on ebatäiuslikkuse enda täiuslikkus, endast üle saav ebatäiuslikkus?

Kui enda täiuslikkuse kogemine tekitas eufooriat ja ebatäiuslikkuse mõistmine masendust, siis nende esimene kokkutoomine andis uut lootust ja eufooriat, millele aga järgnes seda sügavam masendus, kui ma mõistsin, et ma ei saa oma täiuslikkust ja ebatäiuslikkust mingi valemiga reeglistada; täiusele pürgimine on asjatu, lõputu, käest libisev. Kolmas eufooria aga võrsub sellest, kui ma pööran tähelepanu sellele, et see ebatäiuslik suhe mu täiuslikkuse ja ebatäiuslikkuse vahel on ise siiski ka täielik, täiuslik. Igal hetkel voolab mu täius mu ebatäiuslikku olemisse, langeb ja mandub. Ja igal hetkel on mu ebatäius olemas, täielikuna, täiuslikuna.

Kui inimene on esimesel kombel eufoorias, siis seda ei peeta vaimse tervise probleemiks. Ehkki selline inimene on vaimselt poolik, kuna ta ei hõlma endas oma ebatäiuslikkust. Enamasti seostuvad vaimse tervise hädad oma ebatäiuslikkuse kogemisest – millele lisandub kangekaelne klammerdumine selle oma ebatäiuslikkuse külge. Masenduja keeldub aktsepteerimast oma olemise täiuslikkust.

Mõni säärane aga siiski aktsepteerib oma täiuslikkust, ja saavutab uue, kõrgema tasandi vaimse rahulolu. Talle tundub, et täiuslikkust ja ebatäiuslikkust saab kokku sobitada. Ennast saab täiustada, ebatäiuslikkuse saab kuidagi ära reeglistada. Ent see on naiivne lootus, mis ei saa lõpuni püsida, sest oma ebatäiuslikkust ei ole võimalik viimseni reeglistada. Alati jääb mingi tõrges, tume jääk. See võib välja paiskuda laastava masendusena: enam pole mingit lootust. Isegi unistus ebatäiuslikkust täiuslikkusega kenasti kokku sobitada luhtus.

Hea vaimse terviseni jõutakse siis, kui täiuslikkus ja ebatäiuslikkus veelgi sügavamalt teineteise sisse tuuakse. Kui täius pole mitte eesmärk, vaid täiustatavus ise, ebatäiuslikkuse enese­ületus. Ja kui ebatäius pole jälkus, millest saaks vabaneda ja lahti ütelda, vaid see on samuti täiustatavus ise, paikapandamatu täiuslikkuse eneseületus.