Euroopa naaritsa tagasitulek

Tiit Maran: „Populatsioonide taastamine on toimetamine teadmise ja mitteteadmise piiril, kusjuures mitteteadmist on alati rohkem.“

ULVAR KÄÄRT

Euroopa naarits (Mustela lutreola) on maailma kõige ohustatum väikekiskja ning Euroopa ohustatuim imetaja. Selle põhjus on liigi elupaikade ojade ja jõgede kadumine ning konkurents Põhja-Ameerikast pärit tugevama suguvenna ameerika naaritsa ehk mingiga (Neovison vison). Mink on Euroopasse sattunud peamiselt karusloomafarmidest ning sealt pärit loomad on moodustanud looduses metsistunud populatsioonid. 1990. aastate lõpust loeti naarits Eestis väljasurnuks – viimane metsik isend tabati Mandri-Eestis 1996. aastal. Aastal 2000 asuti Tallinna loomaaia ohustatud liikide paljunduskeskusest pärit loomade Hiiumaale asustamisega looma uut euroopa naaritsa asurkonda. Tõusude ja mõõnadega kulgenud ettevõtmist on saatnud viimaks edu: tänavu on esimene kord, kui loomaaiast Hiiumaale uut verd juurde ei viida, kuna aastate jooksul kujunenud naaritsaasurkond on saare looduse lõpuks omaks võtnud ja hästi sigima hakanud. Võib öelda, et sellega on Eesti maailmakaardil ainus piirkond, kus euroopa naaritsa arvukus on looduses hakanud suurenema. Rahvusvahelisel liigikaitseareenil silma paistvast ettevõtmisest rääkis lähemalt selle eestvedaja, zooloog ja Tallinna looma­aia direktor Tiit Maran.

Millised asjaolud kinnitavad, et Hiiumaale asustatud euroopa naaritsatel läheb viimastel aastatel väga hästi?

Loomulikult regulaarne seire. Sellel on kaks osa. Ühel juhul püüame kevaditi eluspüügiga loomi ja saame sel moel teada, mis soost, millise tervisliku seisundi ja päritoluga nad on – kas need, kelle oleme loodusesse lasknud või siis juba seal sündinud. Siiani oli probleem, et nad ei paljunenud looduses hästi. Seejärel otsime teise osa kestel üle terve Hiiumaa asetsevatel proovialadel ka loomade jälgi. Sellest saame teada, kui laialdaselt on nad levinud.

Võib öelda, et murdepunktiks oli aasta 2013, mil ootamatult suur osa tabatud naaritsatest olid looduses sündinud. Kui tavaliselt tabasime vaid üks-kaks looduses sündinut, siis nüüd oli enam kui pool kättesaadud loomadest looduses ilmale tulnud. Järgnevatel aastatel näitas seire sama: enamik loomi on looduses sündinud. 2016. aastal ületas see juba 75% piiri. Need looduses sündinud loomad on tõelised looduslapsed, hoopis teistsugused ja metsikumad kui varem lahti lastud. See oli nagu ajas 1980. aastate teise poolde tagasiminek, kui Mandri-Eestist sai veel metsikuid euroopa naaritsaid püüda.

Kui arvestada, et sel kevadel oli saarel umbes 80 looma, siis pakun, et seal võib olla praegu 40 naaritsapesakonda. Võimalik, et isegi rohkem.

Euroopa naaritsa jälgi võib hoolikas otsija leida peaaegu kõikidel Hiiumaa ojadel ja jõgedel. Looma on igal pool, ka sellistel ojadel, mida oleme pidanud liigile ebasobivaks. Pealegi on euroopa naaritsad juba kaks aastat isegi keset Kärdla linna Nuutri jõel olnud.

Omaette näitaja on seegi, et näiteks eelmisel aastal jäi teadaolevalt kaks looma Hiiumaal auto alla. Meie jaoks on see tegelikult „meeldiv“ probleem.

Kuidas ometi „meeldiv“?

Loomulikult on see naljaga öeldud. Sellised juhtumid annavad kinnitust, et meie töö on toiminud ning liik on juba niivõrd arvukas, et loomad võivad sõiduteel hukkuda. Sama moodi on meile hea märk, kui nad kuskil inimeste juurde satuvad ja mõne kana murravad.

Tulemuseks on see, et tänavu me enam Hiiumaal uusi loomi lahti ei lase. Tahame järgmise aasta seirega näha, kuidas see nende arvukusele mõjub. Pole sugugi välistatud, et järgmisel aastal ei leia me enam ühtegi tehistingimustes sündinud looma.

Tegelikult oli juba eelmise aasta lahtilaskmine veidi küsimärgiga tegevus, aga siiski ei söandanud seda tegemata jätta. Toona tekkis natuke probleeme lahtilaskmise kohtadega – igal pool on naaritsad juba ees.

Tiit Maran avab juttu jätkates tööarvutis ühe hoiatusmärgi kavandi. Kui muidu oleme harjunud punase kolmnurga sees nägema põdra siluetti, siis sellel kujutatud hoopis euroopa naarits.

Kui sel aastal õnnestub raha saada, siis ilmuvad Hiiumaale jõgede ja ojade äärde sellised liiklusmärgid. Selliseid pole mitte kuskil maailmas. Kui turismi seisukohast vaadata, siis kõikidel, kes sellist märki näevad, tekib kohe küsimus, millega tegu. Ehk et paremini polegi võimalik euroopa naaritsaid inimese teadvusse tuua.

Ja naaritsate endiga ei teegi te enam midagi?

Sel aastal tahame kindlaks teha, kui palju erineb tehistingimustes olevate ja loodusesse lastud loomade geneetiline mitmekesisus. Nii uskumatu, kui see esialgu ka ei tundu, siis tehistingimustes peetava populatsiooni geneetilise rikkuse alalhoid on olulisem kui loodava loodusliku populatsiooni oma. Geneetiliselt kõige väärtuslikumaid isendeid loodusesse lastes hävitaksime justkui kuldmune muneva hane. Nüüd tuleb kätte see aeg, kui tuleb hakata mõtlema ka loodusliku Hiiumaa naaritsa geenirikkuse tõstmisele samale tasemele, nagu see on loomaaias.

Esimene samm on saare ja loomaaia populatsioonide geneetilise erinevuse kindlakstegemine. Seejärel paneme paika metoodika, kuidas neid saarel puuduvaid geenivariatsioone sinna siirata ning siis tegevus ise. Kui see tehtud, siis ütleksin, et oleme suure osa Hiiumaa asurkonnaga seotud töödega ühel pool. Meil on ju looduslik asurkond seal olemas. Ometi ei lõpe ohustatud liikide haldamise töö kunagi.

Varem on hinnatud, et Hiiumaa naaritsaasurkond peaks elujõuliseks saama, kui on kasvanud kuni saja isendini.

Teaduslikud mudelid ja kontseptsioonid on meie mõtlemise instrumendid – viis, kuidas me midagi hindame või millestki mõtleme. Tegelikkus ei pruugi alati mudeliga kattuda. Elujõulist asurkonda kui kontseptsiooni ja mõttemudelit on väga mugav kasutada. Aga sellest hetkest, kui minnakse loodusesse, kus tuhanded faktorid on kõik omavahel üheks tervikuks seotud, siis ei ole kõik enam must-valge ja raske on otsustada, millisest hetkest on asurkond elujõuline või mitte. Jah, me võime võtta mingid eeldused, mille põhjal ehitada mudeleid, et nende põhjal midagi asurkonna elujõulisuse kohta öelda. Kui peaks ilmnema üks ootamatu faktor, millega me ei ole osanud arvestada, laguneb kogu kaardimajake. Seetõttu ma ei julge ega tahagi midagi kindlat öelda.

Oluline on see, kui palju naaritsaid saar mahutab. Omal ajal tegime tõesti arvestuse, et Hiiumaal võiks pärast talve olla sadakond looma. Paraku ei ole ma selleski enam kindel, sest see on tehtud teatavate eeldustega. Arvestades, et oleme viimastel aastatel naaritsaid leidnud ojadelt ja kraavidelt, mida me pole arvestanud neile sobivaks, võib sealne mahtuvus isegi suurem olla.

Ehk siis ma ei julge öelda, milline on tegelik naaritsa minimaalne elujõuline populatsioon. Ma lihtsalt ei tea. Kas Hiiumaa suudab sellist populatsiooni ülal pidada? Jällegi ma ei tea, kuid arvan, et suudab, kui just ei teki mingit ootamatud inimtegevust, mis kõik ära rikub. Näiteks, kui ootamatult, tulenevalt mingitest majanduskaalutlustest ei otsustata enamikku Hiiumaa ojasid ja jõgesid, mis pole kaitse all, kunstlikeks elututeks maaparanduskanaliteks muuta. Eks aeg näita. Täpselt sama moodi ei oska ma vastata küsimusele, mis meile Hiiumaal lõpuks edu tõi.

Võin pakkuda seletusi, aga ma pole kindel, milline on neist tõene. Oleme Hiiumaal rajanud konnadele palju kudetiike. Konnade arvukus on seal suurenenud ja sellega on paranenud ka euroopa naaritsa toidubaas. Võib-olla see on aidanud või on koos kliima soojenemisega naaritsate eluolu paranenud. Või oleme suutnud tegelda sedavõrd kaua lahtilaskmisega, et ühel hetkel saavutasime kriitilise massi looduses sigivaid loomi. Aga võib ka olla kõigi nende tegurite koosmõju. Me ei tea seda.

Populatsioonide taastamine on toimetamine teadmise ja mitteteadmise piiril, kusjuures mitteteadmist on alati rohkem. Sellest siis ka vajadus tegelda teadusuuringutega, kuigi ega need alati selget vastust anna. Näiteks nn isaste probleem. Nimelt kipuvad tehistingimustes kasvanud isased olema erinevalt loodusest pärit liigikaaslastest paaritumissituatsioonis kas väga agressiivsed või siis hoopis passiivsed. Seetõttu ei saa neist paljusid paljundamisel kasutada. See omakorda tähendab, et nende geenirikkus ei kandu edasi järgmisse põlvkonda. Oleme juba 15 aastat uurinud, mis sellist probleemi tekitab, kuid siiani tulemuseta.

Kas kogu naaritsate kasvatamise ja asustamise praktika tuli endal samm-sammult välja töötada ja läbi proovida või oli võimalik kellegi kogemusi kasutada?

Naaritsate tehistingimustes pidamise esimesed kogemused tulid põhiliselt Novosibirskist. Dr Dmitri Ternovski tegeles eelmise sajandi kaheksakümnendatel Novosibirski bioloogiakeskuses nii euroopa naaritsate paljundamise kui nende loodusesse – Kuriili saarestikus Kunaširile – laskmisega.

Tükk aega olid teated Venemaalt selle lahtilaskmise tulemuslikkusest väga vastuolulised ning tooni andsid väited selle operatsiooni ebaõnnestumisest. Ootamatult sain eelmise aasta lõpus sealt rajakaamerapildid, mis kinnitavad, et loomad on saarel olemas. Liigi seisukohast on see väga hea uudis.

See on seal siis nagu eraldi tagavarageenipank?

Jah. Huvitav on asja juures see, et euroopa naaritsa looduslikust levilast jääb kõnealune asurkond tuhandete kilomeetrite kaugusele.

Kas võime nüüd tõdeda, et euroopa naarits on siin päästetud?

Millal on üldse liik päästetud? See on filosoofiline küsimus, sest räägime ju tegelikult lokaalsetest populatsioonidest. Liik kui selline on ökoloogilises mõttes mõneti abstraktsioon. Selles võtmes, jah, meil on üks kaitstud naaritsapopulatsioon olemas. Sisuliselt aga säilitame Hiiumaal vaid üht „museaalset“ populatsiooni. Ülejäänud Eesti ojade ja väikeste jõgede ökosüsteemidest on ta ju ikka kadunud. Aga parem see kui mitte midagi. Ometi pole see Hiiumaa värk ainuke ettevõtmine. Selle tuules või mõjutustega on maailmas teisigi ettevõtmisi käimas, et liiki alal hoida või taastada.

Hispaanias käib praegu euroopa naaritsate päästmiseks projekt, mille üks eestvedajaid on minu kunagine kaasvõitleja ja kolleeg Madis Põdra. Ta teeb seal väga head tööd. Prantsusmaal oli naaritsate osas pikka aega patiseis, kuid viimastel aastatel on sealgi asjad lõpuks liikuma hakanud. Kõige elujõulisem naaritsaasurkond on Rumeenias Doonau deltas. Paar aastat tagasi hindasime sealset arvukust 1000–1500 loomani. See on väga suur asurkond, aga Rumeeniasse rajatavate mingifarmide ja sealt loodusesse sattuvate loomade tõttu võib see peagi kokku kukkuda. Kui mainitud euroopa naaritsa viimastes leiukohtades peaks asjad ebaõnnestuma, siis võime öelda, et Hiiumaa asurkond on alles.

Kas maailmas on veel teada selliseid edulugusid, et mõnes riigis on õnnestunud kadunud liik uuele elule äratada?

On ikka. Näiteks ameeriklased on uhked mustjalg-tuhkru (Mustela nigripes) päästmise üle. See väikekiskja elas koloniaalsete näriliste, preeriakoerte, kolooniates ja on spetsialiseerunud nendest toituma. Liigi allakäik algas siis, kui põllumajanduslikel motiividel hakati preeriakoeri hulgakaupa hävitama. Samuti aitas liigi väljasuremise äärele jõudmisele kaasa preeriakoerte hulgas levinud katk, mis nakatas ka mustjalg-tuhkruid.

Liigi päästmiseks võeti ette suuroperatsioon ning loodusest püüti tehistingimustesse 18 viimast looma. Seejärel alustati paljundamisprogrammi ühes mahukate uuringutega, mille tulemusel on mustjalg-tuhkruid praeguseks jälle looduses rohkem kui tehistingimustes.

See on üks vägevamaid edulugusid üldse. Häda on aga see, et liik sõltub otseselt preeriakoertest ning sellest, kuivõrd edukalt õnnestub katku tõrjuda. Minu meelest läheb asi veidi käest, kui ameeriklased hakkavad tõesti tuhkruid geneetiliselt modifitseerima, et muuta nad katkuresistentseks. Selliseid mõtteid liigub. See oleks nagu mingi looduseugeenika!

Euroopa naaritsatega Eestis saavutatud edu on aga kindlasti erakordne näide, arvestades, et tegu on maailma ohustatuima väikekiskjaga.

Kas Hiiumaa projekti edu tuules võiks sama ka Saaremaal teha?

Euroopa naaritsa kaitse tegevuskavas on selline tegevus sees. Kuna see oleks päris suur ettevõtmine, siis kõik on kinni ressursis ja persoonis, kes peaks seda asja kohapeal vedama, ning samuti metoodikas.

Üks variant on oodata ja vaadata, kuidas Hiiumaa naaritsatel läheb ning võimaluse korral sealt väike kogus loomi Saaremaale asustada. Selliste loomade ellujäämistõenäosus on palju suurem kui tehistingimustest pärit isenditel. Eks me pea vaagima ja mõtlema, kuidas see kõik võiks toimuda.

Kui mustjalg-tuhkrute päästmiseks rajati tehisasurkond 18 viimasest loodusest tabatud loomast, siis mitmest isendist loomaaias paljundatav naaritsaasurkond loodi?

Tegelikult panustas tuhkru tehispopulatsiooni loomisse lõpuks ainult seitse isendit, need olid siis need nn rajaja­isendid. Naaritsa puhul on meil 22 rajajaisendit, osa loomi pärines Novosibirski paljundusoperatsioonist, ülejäänud püüdsime ise. Novosibirski rajajatega on meil veidi probleeme, kuna nende sigimise ajalugu kuni esimeste loodusest pärit naaritsateni pole täielikult teada. Siiski otsustasime nad kaasata oma paljundusprogrammi, et tuua sellesse rohkem algset looduslikku materjali. See oli mõistlik otsus. Vale otsus oli omal ajal kindlasti see, et tahtsime esialgu naaritsaid saada vaid ühest alamliigist, kontsentreerides algmaterjali saamisel tähelepanu populatsiooni Kesk-Venemaa osale, kuhu kuulub ka Eesti asurkond. Tagantjärele tundub, et palju mõistlikum oleks olnud võtta loomi võimalikult paljudest areaali osadest. Sel juhul oleks tehisasurkonna geneetiline taust palju laiem.

Naaritsaga tegeledes tekib tunne, et toimetatakse ühe liigiga. Kuna ökosüsteemidest on kõik omavahel seotud, siis avastatakse ühel hetkel, et vaateväljas on ka pisikesed ojad-jõed ja sealne toidubaas. Ühtlasi seegi, kuidas inimene nendega ringi käib. Kuigi meil ja ka laiemalt räägitakse märgalade kaitsest, siis ojad ja jõed on küll täiesti tagaplaanile jäetud. Nendele ei ole tähelepanu pööratud, sest neid ei ole väga tähtsaks peetud.

Jõgedesse on pikka aega suhtutud mitte kui terviklikesse elu kandvatesse ökosüsteemidesse, vaid kui toredatesse „torudesse“, mille kaudu saab üleliigse vee, jäägid ja väetised rahulikult mere poole saata. Ometi on need maastikus väga olulised elusooned.

Eestis moodustavad paljud laiemad ojad ja väiksemad jõed maaparandussüsteemide nn eelvoolu. See tähendab, et teatud ajavahemiku tagant puhastatakse neid aina kopaga, hävitades kaldaid paljaks kraapides kogu bioloogilise mitmekesisuse. Ma ei ütle, et ei peaks kuivendama, aga on palju võimalusi, kuidas seda palju loodussõbralikumalt teha, ilma et majanduslikud huvid kannataksid.

Millega sa ei osanud naaritsate Hiiumaale asustamisega alustades esialgu üldse arvestada?

Kindlasti ei osanud ma arvata, et selle looma loodusesse viimine on niivõrd keeruline. Mäletan, et kui meil õnnestus 2000. aastal Hiiumaalt mingid välja püüda, siis tundus, et suur töö ongi tehtud ning esimeste naaritsate lahtilaskmine oli kui esimese inimese Kuule astumine – et teeme selle esimese sammu ja küll see loom nüüd läheb. Selgus, et kõik ei olnudki nii lihtne, nagu ka Kuule astumine. Ökosüsteemid on ju pidevas muutuses, pole sellist nähtust nagu looduse tasakaal. Seega siis pole ka ökosüsteemis sellist tühikut, kuhu naaritsat kui legoklotsi sobivasse auku asetada. Euroopa naaritsatel tuli oma koht ökosüsteemis leida, populatsioon pidi enda sinna ära mahutama. See pole üksikisendi tasemel sugugi lihtne. See on võrreldav olukorraga, kui võtta Tallinnast näiteks mõni inimene, kes on harjunud elama Lasnamäel mugavas korteris. Ta ei pruugi küll Lasnamäega rahul olla, aga eluks vajalik on tal olemas. Kujutage nüüd ette, et ta visatakse ühtäkki kusagile Jenissei äärde. Tõenäosus, et ta seal ellu jääb, on suhteliselt väike. Naaritsatega on sama lugu. Nende ellujäämisele looduses aitaks kindlasti suuresti kaasa meie välja töötatud lahtilaskmise metoodika, aga põhilise töö tegid ikka naaritsad ise ära.

Mul oli 2007. aasta sügisel au olla naaritsate vabakslaskmise juures. Tollest unustamatust sündmusest on meeles, et selle tegevuse juures ei olnud midagi juhuslikku. Ajastusel, kohal ja ka lahtilaskmise viisil – kastides loomaaiast toodud loomad pääsesid kohe loodusesse – oli kindel põhjendus.

Katsetasime siis mitut võimalust. Kui alustasime, siis rakendasime nn karmi meetodit ehk hard release’i – see tähendab, et loomad toodi loomaaiast kandepuuris ja lasti lahti. See ei toiminud. Põhiline häda oli selles, et tehiskeskkonnast lahtilastav loom on naiivne – ta ei oska looduses elada. Pärast kaht-kolme aastat tehiskeskkonnas tuleb naaritsal ümber harjuda eluga täiesti teises keskkonnas, kus tuleb enda pärast kogu aeg vaeva näha ja liikuda. See on väga raske.

Pikkade katsetuste tulemusel jõudsime praeguse meetodini. Loomi lastakse lahti nende elupaika ehitatud aedikutest. Neisse toome tiined emased loomaaia laborist. Aedikutes sündinud pojad saavad loodusliku keskkonnaga kohaneda. Kui poegadel on aeg pesast lahkuda, siis avame neile väljapääsuteed, jätkates nädala-paari jooksul toidu andmist. See on osutunud parimaks meetodiks.

Levinud arvamise järgi peaks looma geneetiline kood talle teada andma, kus ta elama peab, mis on talle sobilikum elupaik. Naaritsate puhul selgus, et nn geenikood neile seda ette ei ütle, sest lahtilaskmiskohtadest hajusid nad kõikjale laiali. See viis aga loomade suremuse kõrgele.

Meie kogemus viitab, et naaritsa elukohavalik on kogemuslik, n-ö kultuuriline protsess, mille käigus annab ema oma käitumisega poegadele arusaama, et nad peavad elama just teatud elupaigas ja mitte mujal. Tundub, et see toimub siis, kui pojad on umbes kahekuused. Ema lahkub siis poegadega pesaurust ja hakkab koos nendega nagu nomaad mööda jõge edasi-tagasi liikuma. Ilmselt selline tegevus vermibki loomades arusaama, et see on nende elukoht ja nad ei lähe kuskile kaugele. See peaks näitama, et kaugeltki kõik ei ole geenidega määratud, vaid väga oluline osa on ka õppimisel ja keskkonnal. Seni pööratakse aktiivses loodushoius sellele väga vähe tähelepanu, ka uuringulisel tasemel.

See on küsimuste küsimus: kas geenid määravad kõik või siis on nende kõrval mõjutajana ruumi ka keskkonnafaktoril?

Ütleksin, et mõlemad on valed arusaamad, kuna need on ju lihtsalt ühe suure terviku kaks aspekti. Inimesega on täpselt sama lugu. See, et kõike saab geenide abil kindlaks teha, ei vasta ju tõele. Kui labori poolt vaadata, siis eemal tegelikust keskkonnast on selline illusioon kerge tekkima. Geenikeskne maailmavaade võib isegi ohtlik olla, kuna hägustab arusaama keskkonna tähtsusest.

Üks huvitav teema, mis on veel täiesti uurimata maa, tekitab küsimuse, mis on üldse ohustatud liik või liik üldse või organism. Inimese puhul räägitakse viimasel ajal üha rohkem, kuidas meie sisemine bakterifauna defineerib meie käitumist ja mõtlemist ning et nendeta me eriti hakkama ei saa. Meil pole aimugi, milline roll on selle sisemise bakterifauna alalhoidmisel teistel loomadel. Oletada võib, et sarnaselt linnainimesega on ka tehistingimustes peetavate loomade sisemine bakterifauna tugevalt vaesunud ning vahest seetõttu mitme vaeguse põhjustaja. Kas sel on mingit tähtsust ka loomade loodusesse laskmise puhul? Siin on väga palju küsimärke. Kuni selleni välja, et kui bakterifauna mõjutab loomade käitumist, siis kas see ei mängi kuidagi rolli ka isaste naaritsate agressiivsuse kujunemisel. Loomulikult on need kõik spekulatiivsed oletused.

Iga looduskaitselise projekti edu sõltub paljuski ka sellest, et kohalik rahvas mõistab, mida ja miks tehakse.

See on olnud minu üks põhiteese, et kohaliku kogukonnata ei oleks ettevõtmisel mõtet. Hiidlased selle ettevõtmise omaks võtnud. Euroopas, ja paraku ka Eestis, on loodushoius üha enam kanda kinnitamas eliidile panustamine, s.t et selline tegevus üha kaugeneb kohalikest elanikest ning muutub linna- ja seadusekesksemaks. Selles on omad sügavat muret tekitavad noodid.

Kui naarits mõne kana murrab, on see sulle hea näitaja, aga kanapidaja vaatab asjale teisiti.

Kindlasti, ja siin ei tohi kohalik elanik murega üksi jääda. Mängu tuleb riiklik kompenseerimise süsteem. Paraku on kompensatsiooni taotlemine keeruline ja võtab kole palju aega, mistõttu kiputakse käega lööma. See omakorda võõrandab riigisüsteemi kohalikust kogukonnast, mis on halb.

Kompenseerimine võiks toimuda palju tõhusamalt ja kiiresti. Igasuguseid kooskõlastusringe on liiga palju, usaldust inimeste vastu on meie ületsentraliseeritud süsteemides liiga vähe.

Kui tegime projekti algusaastatel avaliku arvamuse uuringu, siis naaritsate asustamisse suhtus positiivselt üle 80% hiidlastest. See on uskumatult kõrge toetusprotsent. Huvitava asjaoluna tuli uuringust välja, et kõige olulisem infoallikas on kohalikele oma inimene, kes teab asja ja keda usaldatakse. See on oluline märksõna kogu meie loodushoiusüsteemile, kus väheneb järjest kohapeal töötavate inimeste hulk ning suureneb kontoritöö maht. Me loodame IT-süsteemide abil asju paika panna, aga sellega aina võõrandame loodushoidu kohalikust elanikust. Võõrandumisega tekivad ka protestid ja muud probleemid. Kui tuleb mõni untsantsakas Tallinna loomaaiast, siis see pole kohalikele õige, ent kui nendega tegeleb oma inimene, on teine lugu ja nad saavad aru, et see on nende asi. See ei puuduta üksnes naaritsat, vaid kõiki valdkondi.

Mis muidu naaritsatega edasi saab? Kas loomaaeda jääb tehisasurkond alles?

Ikka alles, see on üleeuroopalise tähtsusega. Tehispopulatsioon kannab nn tagatise rolli, aga saame sellega ka teisi abistada. Näiteks Prantsusmaale ehitati naaritsate tarbeks keskus 60 loomale, aitame neid loomadega.

Loomaaiaringkondades räägitakse üha rohkem seda, et peame hakkama ära unustama piire in situ ja ex situ ehk loodus- ja tehiskeskkonnas tehtava loodushoiu vahel, sest need piirid muutuvad üha hägusamaks. Teatud mõttes võib ju ka Hiiumaad vaadata kui üht suurt aedikut. Või kuidas vaadata näiteks Aafri­kasse rajatud suuri rahvusparke, mis on tarastatud? Asja tuleb vaadata kui ühte tervikut.

Mis puudutab veel siinset keskust, siis meil on plaanis ehitada 1998. aastal rajatud aedikute asemele uued. Esialgu vaid viieks aastaks kasutamiseks mõeldud aedikud on kokku kukkumas, aga naaritsaid on vaja normaalsetes tingimustes edasi pidada. Looduslike populatsioonide puhul jääb alati alles risk, et nendega võib midagi juhtuda. Seepärast tuleb tehisasurkonda säilitada.

Ei tohi unustada, et selle projekti kaudu saame rääkida üht lugu, millega on võimalik selgitada olulisi keskkonnaga suhestumise teemasid.

Kui vaatame veel Eestis hääbuvaid liike, siis üks selline tegelane on lend­orav. Kas nendele koidab ka peagi tehisasurkonnas paljundamine?

See aeg pole ilmselt väga kaugel, see on täiesti reaalne võimalus. Loodetavasti ei jääda sellega liiga hiljaks. Praegu on loomaaia laboris tegemisel Eesti lendorava DNA-uuringud. Kui selgub, et meie oravad on võrreldes Soome populatsiooniga üsna eraldiseisvad, mis tundub Narva jõe kui barjääri tõttu igati loogiline, siis võib tekkida tõesti vajadus tuua loomi tehistingimustesse ja hakata neid paljundama. Praegu ei ole me selleks valmis.

Lendoravate tehistingimustes paljundamine ei tohiks raske olla. Riia loomaaia kogemused näitavad, et seda on lihtne teha – kaks korda aastas sigimine pole üldse mingi küsimus. Probleeme on sellega, kuidas neid loodusesse asustada. Soomlased on seda proovinud teha, aga on selgunud, et tehistingimustes sirgunud loom ei tule looduses enam selle peale, et ta peaks liuglema. Mis viitab, et see oskus pole neile geneetiliselt kaasa antud, vaid on samuti kogemuslik.

See tähendab, et põhimõtteliselt peaksime tehiskeskkonnas palju tähelepanu pöörama sellise lahtilaskmise meetodi loomisele, mille käigus saaksid lendoravad liuglemisoskuse selgeks.

Kui DNA-uuringud näitavad, et meie lendorava populatsioon ei erine geneetiliselt oluliselt Soome omast, siis oleks võimalik sealseid loomi siia ümber asustada, sest loodusest pärit loomade ümberasustamine on alati kõige parem variant.

Milliste ohustatud liikide paljundusprogrammidega on loomaaed peale naaritsate veel seotud?

Loomaaiad moodustavad võrgustiku. Meie regioonis on selleks Euroopa Loomaaedade ja Akvaariumide Assotsiatsioon (The European Association of Zoos and Aquaria, EAZA), millel on omad intensiivsed loodushoiuga seotud paljundusprogrammid. Olles selle organisatsiooni liige ja kui meil on loomi teatud paljundatavast liigist, siis osaleme automaatselt paljundamisprogrammis. Meil on selliseid liike üle 50, sh näiteks amuuri leopard (Panthera pardus orientalis) ja amuuri tiiger (Panthera tigris altaica). Otsused, keda on parajasti vaja võimalikult algse geneetilise materjali säilitamiseks paljundada, ei ole enam meie, vaid vastava EAZA koordinaatori pädevuses.

Tiit Maran: „Meie kogemuse kohaselt on naaritsa elukohavalik kogemuslik, n-ö kultuuriline protsess, mille käigus annab ema oma käitumisega poegadele arusaama, et nad peavad elama just teatud elupaigas ja mitte mujal.“

Karin Kaljuläte / Ekspress Meedia /Scanpix

Euroopa naarits. Erinevalt ameerika naaritsast on euroopa naaritsal valget karva nii ala- kui ülalõug. Ameerika suguvennal on valge vaid alalõug.

Tiit Maran

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht