Haarav lugu sellest, kuidas taevakivid maasse auke teevad

Jüri Plado raamatus müütidest juttu pole, aga teaduse enda lugu ongi sageli just see kõige haaravam ja põnevam.

KURMO KONSA

Argo kirjastuse „Elava teaduse“ sarjas on avaldatud juba hulk põnevaid ja harivaid aimeraamatuid. Käesolev, meteoriitikat käsitlev teos on juba üheksateistkümnes. Sari on pälvinud 2017. aastal riigilt tunnustuse – teaduse populariseerija tiitli ja seda igati asja eest. Aimeraamatud on üliolulised! Noortele võiksid need anda tugeva tõuke teadusega tegelemiseks. Ma küll ei tea, kuidas on olukord tänapäeval, aga mina sain teadlaseks just tänu põnevatele aimeraamatutele. Võrreldes „Noore kaardiväe“ või „Jutustusega tõelisest inimesest“ olid aime- ja ka reisiraamatud ikkagi väga asjalik lugemine.

Jagan aimeraamatud kahte liiki sõltuvalt sellest, kes on autor. Autoriks võib olla oma eriala käsitlev teadlane, nagu käesoleva teose puhul. Aimeraamatuid kirjutavad ka teaduskirjanikud ja teadusajakirjanikud. Üks variant ei ole teisest halvem, kõik sõltub loomulikult autori kirjutamisoskusest. Teen endast lähtuvalt veel sellise eristuse, et valdkonnast, kus mul alusteadmised olemas, eelistan sageli teaduskirjanikku ning täiesti uue teema puhul alustan ikka teadlase kirjutatud raamatust. Näitena võib siin tuua juba pikka aega väga menukad kvantfüüsika alased raamatud. Soovitan alustada raamatust „Quantum mechanics: the theoretical minimum“, autoriteks füüsikud Leonard Susskind ja Art Friedman, ning alles seejärel võtta ette näiteks Philip Balli „Beyond weird“.1 Teaduskirjanike teoste juures on eeliseks see, et sageli käsitlevad nad teemasid veidra nurga alt ja see võib anda väga häid ideid. Kui alusteadmised valdkonnast puuduvad, võib pop-aimeraamatute lugemine anda teemast isegi vildaka pildi.

Meteoorist kraatrini“ autor Jüri Plado kuulub kahtlemata esimest liiki autorite hulka. Ta kaitses 2000. aastal Tartu ülikoolis doktorikraadi geoloogia erialal ning tema doktoritöö teema oli „Meteoriitsete plahvatusstruktuuride gravi- ja magnetomeetria“.2 Plado töötab praegu geofüüsika ja petrofüüsika vanemteadurina Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis ning on ka Eesti Teaduste Akadeemia meteoriitika komitee esimees. Komitee on asutatud juba 1954. aastal ning tegeleb meteoriitikaalaste tööde koordineerimisega.3

Jüri Plado raamatut iseloomustab õpikusarnane loogiline ülesehitus ja materjali süsteemne esitus. Raamatu esimeses pooles antakse ülevaade meteoriitidest ja kraatritest, samuti meteoriitika ajaloost. Raamatu teine osa on juba spetsiifilisem ja seal käsitletakse täpsemalt meteoriitide liigitamist, meteoriidikraatrite tekkeprotsesse ja nende tunnuseid. Autor määratleb raamatu alguses põhimõisted, et kõik kohe selge oleks. Meteoor ehk meteoorkeha on asteroidi, komeedi või kosmoseprügi tükk teekonnal läbi planeedi atmosfääri. Ehk siis meteoor on see langev täht, mida me näeme ning vahel ka kuuleme. Kui sellest kehast midagi pärast atmosfääri läbimist järele jääb ja Maale kukub, siis ongi tegemist meteoriidiga. Esmalt saame ülevaate mitmesuguse tekkepõhjustega kraatritest. Peale tuntud meteoriidi- ja vulkaanikraatrite on veel langatuslehtrid ja näiteks ka laviinikraatrid. Mis need täpsemalt on, saab lugeda raamatu esimest peatükist.

Teises peatükis võetakse ette Päikesesüsteemi kujunemise lugu. Käsitletakse keskkonda, kust meteoorid pärinevad ja seda kuidas nad kosmosest Maale jõuavad. Enamik Maale jõudvatest meteooridest on pärit Marsi ja Jupiteri orbiidi vahel asuvast asteroidide vööst. Asteroidide vöö toob meelde ulmefilmid, kus kosmoselaevad navigeerivad äärmiselt pingelise muusika saatel tihedalt kivikamakaid täis ruumis. Autor seletab näitlikult, kui tühi on tegelikult asteroidide vöönd ja tõenäoliselt ei kohtu seda läbiv kosmoselaev ühegi asteroidiga.

Saame teada, mis juhtub, kui komeet, asteroid või mõni muu kosmiline külaline satub Maale nii lähedale, et läbib atmosfääri ja põrkub maapinnaga. Tegemist on igal juhul vägagi vägivaldse sündmusega. Osa meteoriite laguneb atmosfääris ja põleb ära. Ka selliste täielikult lagunevate kehade korral, kui need on piisavalt suured, võib maapinnale jõuda purustusi tekitav lööklaine. Tunguusi katastroofis oli maapinnale jõudnud lööklaine nii tugev, et langetas metsa paaril tuhandel ruutkilomeetril. Kui meteoorkeha tabab maapinda, tekib meteoriidikraater. Kindalt meteoriitide tekitatud kraatreid on Maal teada vaid 190. Kraatrite vähesusel võrreldes Maale kukkuvate meteoorkehadega on hulk põhjusi. Väikesed meteoriidid ei tekitagi kraatreid, osa neist kukub vette ja jääga kaetud aladele. Juhul kui kraater on tekkinud, asuvad geoloogilised jõud seda kohe „hävitama“. Eestis on kindalt tõestatud kaks meteoriidikraatrit (Neugrund, Kärdla) ja kaks kraatrivälja (Kaali, Ilumetsa). Pindala kohta on Eestis kraatreid maailmas kõige enam! Lätist on leitud üks (Dobele) ja Leedust kaks (Mizarai, Vepriai) kraatrit.4

Autor annab ka juhiseid, mida teha meteoriidi leidmise korral. Meteoriidi leidmine ei olegi nii võimatu, kui arvestada, et aastas jõuab Maale 5000–17 000 meteoorkeha. Kõige kavalam oleks neid otsida Antarktikast, kus aastas leitakse paar tuhat meteoriiti, kuid sinna reisimine ei ole niisama lihtne. Teiseks sobivaks otsimiskohaks on kõrbed, mis on juba märksa ligipääsetavamad. Mujalt maailmast meteoriitide otsimisel ja leidudega ringikäimisel tuleks kindlasti arvestada kohapealsete seadustega. Eesti seadused meteoriidileide ei käsitle ning nii ongi need leidja omad. Kuna kindlaks tehtud meteoriidikraatrid on looduskaitsealused objektid, siis seal muidugi kaevetöid teha ei tohi.

Viiendas peatükis on juttu meteoriitika enda arengust. Tegemist on ülevaatliku ja lühikese, aga väga põneva looga, millest oleks ehk rohkemgi tahtnud lugeda. Kuigi meteoorid ja meteoriidid on inimkonnale tuntud juba iidsetest aegadest, siis idee, et kosmosest võivad kivid Maale kukkuda ja pinnasesse auke tekitada, on üsna uus. Tänapäevase meteoriitika loojaks peetakse saksa füüsikut Ernst Florens Chladnit (1756–1827). Tema auks on nimetatud ka üks meteoriitides esinev mineraal.

Teise osa peatükkidest saame teda, millest siis meteoriidid täpsemalt koosnevad ja kuidas neid koostise alusel klassifitseeritakse. Keemilise ja mineraalse koostise alusel jagunevad meteoriidid kivi-, raud- ja kivi-raud- ehk segameteoriitideks. Need põhitüübid jagunevad veel omakorda kitsamateks klassideks. Selline meteoriitide klassifikatsioon pärineb juba XIX sajandi keskelt, kuid nagu autor märgib, ei jää ka see klassifikatsioon viimaseks ning areneb koos uute uurimismeetodite ja uute meteoriidileidudega edasi. Meteoriidikraatrite teket ja nende uurimist käsitlevad peatükid on raamatu maiuspalaks. Oma olemuselt keerukaid geoloogilisi protsesse on elavalt ja põnevalt selgitatud. Ilmselt on tegemist ka autorile endale meeldivate uurimisteemadega.

„Meteoorist kraatrini“ on kirjutatud ladusas ja selges keeles. Inimesele kujuteldamatuid aja- ja ruumiskaalasid aitavad selgemaks teha põnevad võrdlused. Näiteks järgmine: „Inimese eluea kõrval on üks miljon aastat hoomamatult pikk ajaperiood, kuid geoloogilisel ajaskaalal tähendab üks miljon suhteliselt lühikest hetke: selle vältel on tekkinud kõigest meetrijagu Põhja-Eesti klindil paljanduvat paekivi“ (lk 11). Või siis ka selline: „ Kuna Maa orbiit on ellipsikujuline, on astronoomilise ühiku puhul kasutatud keskmist kaugust, milleks on kokku lepitud 149 597 870,7 ehk ümmarguselt 150 miljonit kilomeetrit. See vahemaa on lausa nii pikk, et valgusel kulub selle läbimiseks ligikaudu 500 sekundit, autoga lubatud piirkiirusel sõites – kui see võimalik oleks – kuluks ühe astronoomilise ühiku läbimiseks aga 190 aastat“ (lk 26). Lustakad võrdlused teevad lugemise lõbusamaks: „Tõsi küll, osa neist käib vahetevahel komeetidena oma algset kodu külastamas, päikesele tolmusaba liputamas ja planeete kui suuremaid õdesid-vendi kokkupõrgetega hirmutamas“ (lk 21).

Väga tänuväärne on terminite joonealused märkused. Ühelt poolt on terminite kasutamine hädavajalik, kuna annab tekstile õige hõngu, samal ajal on need paratamatult erialaspetsiifilised ja mittespetsialistile arusaamatud. Mõni autor püüab neid üldse vältida ja kõike lihtinimesele arusaadavas keeles kirja panna, aga see on suuresti võimatu. Igale teadusalale omane mõisteaparatuur ongi ju see, mis teeb meile üldse võimalikuks antud valdkonnast rääkimise ja mõtlemise. Seega on terminite tutvustamine ka populaarses käsitluses hädavajalik. Raamat on rikkalikult illustreeritud jooniste ja fotodega, mille kvaliteet võrreldes varasemate eestikeelsete meteoriitikaalaste raamatutega on lausa suurepärane.

Meteoriitikateemaliste eestikeelsete kirjutiste hulk on tegelikult meeldivalt suur. Olulisemaid on autor sissejuhatuses ka maininud.5 See pole üllatav, kuna kosmos ja kõik sellega seotu on väga põnev ja kisub kaasa. Pealegi on meil veel eriline kultuuriline side Kaali meteoriidiga. Kaali meteoriidikatastroofi oleme ise suureks mõelnud ja teinud sellest hämmastavast loodusobjektist veelgi võimsama vaimukuju. Müüdile Kaali pühast järvest pani aluse juba Tartu ülikooli üldajaloo professor Friedrich Karl Hermann Kruse, kes külastas Kaali järve 1839. aastal. Menukaks sai kraater pärast Lennart Mere raamatute ilmumist 1970.-80. aastatel. Kirjanik Valdur Mikita seob oma raamatus „Metsik lingvistika“ elegantselt kokku Kaali meteoriidi ja Eesti vabariigi: „Kaali kraater sobiks üsna hästi Eesti Vabariigi taasloomise sümboliks, loodusväe kujundatud imposantseks monumendiks. Esiteks on see Eesti üks kõige kaunimaid loodusmälestisi. Nende väheste meteoriidikraatrite hulgas, mida on üldse võimalik vaadelda, on see üks kõige mõjusamaid maakeral: küllalt väike, et seda pilguga haarata, küllalt suur, et tajuda taevaste jõudude ees aukartust. Plahvatusest maa seest välja kistud kivimikihid jätavad mulje mingist üliinimlikust kosmilisest jõust. Suur osa Lennart Meri presidendikõnedest kas algas või lõppes Kaali kraatri müüdiga. Selline kirglik paigamütoloogia ja Eesti kujutamine Euroopa keskpunktina juba varasel rauaajal oli ühe presidendi kõne sisuna sedavõrd ebatavaline, et seda hullu juttu kuulati huviga kõikjal, kus Lennart Meri sõna võttis.“6 Levima hakanud müüdid kasvavad nagu lumepallid, sidudes üha uusi seiku ja luues üha suurejoonelisemaid seletusi. Müüti ei saa hinnata nagu ajalugu, müüt lähtub inimhinge sügavusest ja seob selle üheks maailma ja ajaga.

Jüri Plado raamatus müütidest juttu pole, aga minu arvates on teaduse enda lugu sageli just see kõige haaravam ja põnevam.

1 Leonard Susskind, Art Friedman, Quantum mechanics: the theoretical minimum. 2015. Penquin, 2005; Philip Ball, Beyond weird. Chicago: Chicago University Press, 2018.

2 Jüri Plado, Gravity and magnetic signatures of meteoriite impact structures. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000. https://pdfs.semanticscholar.org/9d78/27a4af897dbd66f62485166aa07d7b1174ba.pdf

3 Täpsemalt vt: Eesti Teaduste Akadeemia Meteoriitika Komisjon – Reet Tiirmaa. 2002. Meteoriidid ja meteoriidikraatrid. Tallinn: TTÜ Geoloogia instituut, 2002, lk 97–100.

4 Vt: Earth impact database: http://www.passc.net/EarthImpactDatabase/New%20website_05-2018/Europe.html

5 Varasema kirjanduse põhjalikuma loetelu leiab näiteks teosest: Eesti meteoriidikraatrid. Tallinn: MTÜ GEOGuide Baltoscandia, 2006. http://www.gi.ee/geoturism/CratersFINAL_EST_062011_100dpiS.pdf

6 Valdur Mikita, Lingvistiline mets. Tallinn: Grenader, 2013, lk 98.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht