Head maastikud

Roheline revolutsioon ja põllumajanduse intensiivistamine ei ole loodus­keskkonnale kaasa toonud märkimisväärselt rohkem ruumi, pigem vastupidi.

AVELIINA HELM

Jagaks selle maakera õige ära? Las loodus olla omaette, inimestel aga on oma piirkonnad, kus tegutsetakse ning kus teiste liikide säilimise või keskkonnakaitse peale eriti mõtlema ei pea. Tundub ehk radikaalne, aga tegu on arutamist väärt ideega, eriti kui seda loodusele jäävat maad oleks tõesti omajagu. Asjal oleks jumet, kui loodusele jääv osa oleks vähemalt pool kogu maakerast ning see kataks enam-vähem võrdselt kõiki alasid igas kliimavööndis ning igasuguste keskkonnatingimustega, mitte vaid kuivi, külmi, märgi ja väga mägiseid piirkondi. Ülejäänud poolel möllab siis inimene, püstitab linnu ja asfalteerib kogu pinna, kus toiduaineid või puitu ei toodeta.

Nali naljaks, aga debatt, kas loodus ja inimene peaksid maad jagama või peaks inimese kasutatava ning looduse tarbeks oleva maa omavahel põhimõtteliselt eraldama (land sharing vs. sparing), on olnud üks tulisemaid arutelusid looduskaitse ja maastikukasutuse põhimõtete kujundamisel.1 Globaalset skaalat vaadates ei olegi teab mis palju vaidlemist. Eraldamise kasuks räägivad väga paljud mõõdetavad tunnused, seda just erilisemates ökosüsteemides (näiteks evolutsioonilise aja jooksul pikalt isolatsioonis kujunenud saarelistes keskkondades) ja piirkondades, mille kokkupuude inimesega on olnud võrdlemisi hiljutine. Mida vähesem on olnud inimese toimetamine, seda paremini on sellistes kohtades käinud teiste liikide käsi. Sama eraldamise põhimõte on olnud ka looduskaitse alustalaks kuni 1970ndate aastateni – loodust ja inimest nähti toona eraldiseisvate nähtustena ning valdav oli veendumus, et loodust saab kaitsta vaid selleks eraldatud kaitsealadel ning muidu inimesteta kohtades.2

Kui liigume globaalsetest põhimõtetest maastiku skaalasse, kus loodus toimib ning kus ka inimene elada soovib, peame rinda pistma hoopis mitmetahulisemate küsimustega. Inimene nimelt ei ole loodud loodusest eraldi elama, vaid meie heaolu, tervis ja meie igapäevaste vajaduste rahuldamiseks vajalikud tooted, nt toit, on väga tihedalt seotud looduse ja elurikkuse seisundiga. Nii on maajagamise ning -eraldamise debatt keskendunud küsimusele, milline maakasutus on väiksemas skaalas, s.t maastiku tasemel, kõige otstarbekam, et hoida loodust ning samal ajal tagada toidutootmine ja kindlustada inimkonnale muu heaoluks vajalik, nt infrastruktuur, puit jm materjalid ning energia. Debati kese on põllumajandus- ja loodusmaastike suhete lahkamisel. Kas põllumajanduses tuleb saagikust maksimaalselt suurendada, et tootmisest vabanevat pinda saaks kasutada loodushoiuks või tuleks rakendada mahedamat ja elurikkusesõbralikumat põllumajandussaaduste tootmist, millega paratamatult kaasnevad praeguse tootmismahu säilitamiseks vajalikud suuremad pindalad?1 Põllumajandussaaduste tootmise ning looduskeskkonna eraldamise poolt olevatest argumentidest üks põhilisemaid on, et kui toidutootmine on selleks otstarbeks ette nähtud piirkondades maksimaalselt intensiivistatud, jääb loodusele rohkem ruumi. Juba rohelise revolutsiooni isa Norman Borlaug on väitnud, et kui toodame kultiveeritava pindala kohta rohkem toitu, „jääb rohkem maad järele muuks kasutuseks, näiteks rekreatsiooni ja looduse tarbeks“. Selle põhjenduse esitas ta 1972. aastal ilmunud artiklis „Mankind and Civilization at Another Crossroad: In Balance With Nature – A Biological Myth“3, kus kritiseerib Rachel Carsoni populaarset raamatut „Hääletu kevad“. Carson juhtis ühena esimestest üldsuse tähelepanu intensiivpõllumajanduse ja pestitsiidide kasutamisega seotud võimalikele ohtudele. 50 aastat hiljem oleme targemad ja võime teha kokkuvõtteid. Mis on siis teada? Tundub vastuoluline, kuid mitmed uuringud näitavad, et toodetud toidukilogrammi kohta on suure saagikusega intensiivne tootmine kliimasõbralikum ning nõuab vähem ressursse kui mahepõllumajandus, kus sama koguse tootmiseks vajatakse suuremaid pindalasid.4 Troopilistel aladel on näidatud, et eri liigirühmade liigirikkus säilib paremini juhul, kui intensiivselt majandatud alade vahel on säilitatud loodusliku ökosüsteemi osad, ning kehvemini, kui majandamine on loodussõbralikum, kuid ekstensiivne ja mõjutab rohkemat osa maastikust.5 Niisiis, kas kõik on selge? Veel siiski mitte. On mitu „aga“, mis ei luba arutelule punkti panna. Toon mõned tähelepanuväärsemad vastuväited.

Roheline revolutsioon ja põllumajanduse intensiivistamine ei ole looduskeskkonnale kaasa toonud märkimisväärselt rohkem ruumi, pigem vastupidi. Esmalt jäid kasutusest välja väheviljakad ja mitmekesised pärandkooslused, aastatuhandete jooksul liigirikkaks kujunenud iidsed ökosüsteemid, mille elustik vajab püsimiseks mõõdukat inimmõju. Viljakate piirkondade ja turbaalade kasutus aga kasvas, viies nendega seotud ökosüsteemide ja liikidele hävimisele. Viimasel paaril aastakümnel kordub sama protsess aina tempokamalt tundlikes ja liigirohketes troopilistes ökosüsteemides. Põllumajandusmaa alla kuulub ligi 40% planeedi maismaapinnast6 ning vältimaks inimese ja looduse vahelist konflikti, nt kiskjate või herbivooride kahju põllupidamisele, on senine eraldamis­strateegia viinud paljudes piirkondades looduse tarastamise ning en­klaavide loomiseni. See aga ei taga enamasti sinna jäänud liikide nõudlust. Kokkuvõttes on ajalugu meile selgelt näidanud, et väiksematelt pindadelt saadud suuremad saagid ei ole viinud põllumaa vähenemisele, vaid hoopis toiduainete tootmise ja tarbimise suure­nemisele. Muidugi on sellega kaasnenud inimkonna heaolu kasv, kuid ka tempokas rahvastiku kasv.

Toiduainete tootmine on hoolimata Borlaugi kunagisest vastuväitest toonud paraku kaasa suundumuse, mille eest hoiatas Rachel Carson: viimase 50 aastaga oleme kaotanud 50% elustikust ning seda suuresti intensiivsest põllumajandusest ja ebasobivast maastikukasutusest põhjustatud elupaikade kao ja killustumise tõttu7. Intensiivne põllumajandus on ulatusliku maakasutuse, süsteemist väljalekkivate toitainete ning pestitsiide tõttu kõikidest inimtekkelistest teguritest looduskeskkonnale suurima negatiivse mõjuga.8 ning ka üks suurematest kliimamuutusesse panustajatest.9 Kuigi looduskaitsealad on olemas (17% kogu maakera pinnast ja 18% Euroopa pindalast), ei paista neist ega nende kaitsestaatusest piisavat, et tagada looduskeskkond ja selle hüvede säilimine. Intensiivselt majandatud maastikus saarekestena paiknevad elurikkuse pelgupaigad ei võimalda kooslustel pikka aega iseseisvalt toimida, sest populatsioonid ei ole piisavalt suured ja elujõulised ning levimisvõimalused üle kogu maastiku on piiratud. Hiljutine töö hindab, et intensiivne maakasutus on kahjustanud ökosüsteemide terviklikkust ja elurikkust üle jätkusuutlikkuse piiri 58% maismaast piirkondades, kus elab 74% kogu inimkonnast. See tähendab, et pea kolmveerand inimkonnast elab piirkondades, kus ei ole tagatud ökosüsteemide funktsioneerimine tasemel, mis võimaldaks nende pakutavate ökosüsteemiteenuste ehk looduse hüvede säilimise.10 Kuna looduse hüved ja elurikkus on meile eluliselt vajalikud, ei õnnestu meil degradeeruva looduskeskkonnaga kliimamuutustele vastu minnes väga suure tõenäosusega oma heaolu ja samas mahus toidutootmist säilitada.8

Külluslik põllumajandussaaduste tootmine on kaasa toonud ka märkimisväärse raiskamise. Ikka ja jälle meenutatakse meile, et varsti elab maakeral 10 miljardit inimest ning nende toitmiseks on vaja põllumajandusmaad veelgi intensiivistada ja veelgi laiendada. Vähem on juttu sellest, et kolmandik toodetust läheb tootmisahelas raisku (ka Eestis), kolmandik kulub küllalt ressursimahukalt loomasöödaks ning vaid kolmandik jõuab otse meie toidulauale ning seegi on maailmas ebavõrdselt jaotunud.11 Kui lisada siia, et näiteks eestlase tarbitud üks banaanikalor ei ole looduskahjult sama mis üks kartulikalor, siis on arenguruumi toidu otstarbekamale kasutusele rohkesti.

Uuringutes, kus võrreldakse mahetootmise ja intensiivse tootmise ressursikulukust toidukilogrammi kohta, ei võeta sageli arvesse muldkapitali ja selle väärtust ning intensiivse maakasutusega seotud maa degradeerumise hinda. Suuresti ebasobivatest põllumajandusvõtetest põhjustatud maa kahjustumine mõjutab üle maailma juba rohkem kui 3,2 miljardit inimest. Igal aastal kaotab inimkond 24 miljardit tonni viljakat mulda, üks kolmandik kõigist muldadest ja üle poole põllumuldadest on kas mõõdukalt või tugevalt kahjustatud ning põllumajandusmaa viljakuse vähenemine ning süsihappegaasi sidumisvõimekuse kahanemine maksab igal aastal inimkonnale rohkem kui 10% globaalsest SKTst.12 Kui maa intensiivse kasutuse tõttu degradeerub, isegi kui annab lühema ajaperioodi peale arvestatuna rohkem toitu kui jätkusuutlikult majandatud põllupinnad, minnakse mullaressursi ammendumisel ikka kõrvalt „eraldatud“ loodusalasid näpistama, sest toitu on ju vaja.

Seega samamoodi nagu seni jätkata ei saa, sest intensiivne tootmine elurikkusele tähelepanu pööramata ei ole jätkusuutlik. Õnneks (või kahjuks) näitab suur toidu raiskamine, et ressurssi uuele üleminekuks siiski on. Missugune on siis lahendus? Siinkohal tuleb sisse tuua maa jagamise-eraldamise debati teise poole argumendid, mis keskenduvad elurikkuse hoidmise ja inimtegevuse ühendamisele ja elurikkust toetavate põllumajandusmaastike rajamisele. Nn ühendamise kasuks räägib mitu faktorit, neist olulisim on skaala, milles elurikkus ja looduskeskkond toimivad. Elustik nimelt „toimetab“ maastiku skaalal. Maastikku saab defineerida igat moodi, aga võime mõelda maastikust kui mõne kuni mõnekümne ruutkilomeetri suurusest piirkonnast meie kodumaal või kus tahes mujal. Kui välja arvata suured imetajad, rändlinnud või teised väga spetsiifilise elupaiganõudlusega liigid, on just sellises skaalas valitsevad tingimused suuremale osale elustikust esmajärjekorras olulised. Kimalase vaatenurgast on elu ja surma küsimus, kas paari kilomeetri raadiuses leidub piisavalt taimi ja pesitsuskohti, et püsida saaksid elujõulised populatsioonid. Hariliku käokanni vaatenurgast (kui tal see juhtuks olema) on ülioluline, kas kilomeetri raadiuses leidub mõni teine populatsioon kellega geneetilist materjali vahetada, sest õietolmu või seemnete kaugemale levimine on väga haruldane.13 Kui selles ruumiskaalas sobivaid tingimusi enam pole, siis need liigid ei säili. Veelgi enam piltlikustades: suur kaitseala Lääne-Eestis võib ju käokannile ja tolmeldajale sobivat maastikku pakkuda, kuid Tartumaa isenditele on sellest vähe abi, kui viimane eluks sobiv laiguke üles künti. Selleks et tolmeldajad säiliksid ka Tartumaal, peavad kimalasele ja liblikale sobima just nimelt Tartumaa maastikud, sealhulgas Tartumaa põllumajanduspiirkonnad.

Praeguseks on teaduslik diskussioon jõudmas arusaamale, et jagamise-eraldamise debati osalised peavad käed lööma ja tunnistama, et mõlemal on õigus. Jah, meil on vaja piirkondi-kaitsealasid, mille inimesed on vähem või rohkem rahule jätnud, et loodus säiliks. Samal ajal peavad põllumajandus- ja metsamaastikud ning ka linnad elurikkust toetama, sest teistmoodi ei ole meie elukeskkond jätkusuutlik. Kuni põllumajanduslikud maad võtavad enda alla suure osa maismaapinnast, peab tootma nii, et samadel maastikel oleks tagatud elurikkuse ja looduse hüvede toimimine. Kokkuvõttes on valem lihtne: meil peab olema tõhus kaitsealade võrgustik, mille vahel asetsevad põllud ja linnad, ning majandusmetsad toetavad elurikkust. Vaid nii suudame tagada inimkonnale talle vajalikud hüved ja elukeskkonna ka tulevastele põlvedele.

Oot-oot!, hüüatab tähelepanelik lugeja. Kas kõike head ikkagi korraga saab? Jah, kui oleme maastikukujunduses valmis põhimõttelisteks muudatusteks ja oleme valmis seadma elurikkuse ja looduskeskkonna säilimise väärilisele kohale meie otsusetegemistes, siis on see võimalik. Nimelt ei ole põllumajandus kunagi „valmis“. Rohelise revolutsiooni ajal sündinud meetodid saavad oma suure keskkonnakahju tõttu olla vaid üleminekulised. Siit on vaja astuda suur samm edasi ja selleks on meil kogunenud aina rohkem teadmisi. Ka intensiivselt saab toota mahedalt ja jätkusuutlikult. Kaotamata meile nii olulises saagikuses, saab teadusele tuginevate lahenduste abil tagada, et põllumaa pakub meile rohkem väärtusi kui toit (nii nagu mets saab meile tagada rohkem väärtusi kui ainult puit). Elurikkust soosivad lahendused ja tootmine ei pea vastanduma, vaid vastupidi, nad saavad üksteist aidata ja kohati võimendada. Oskusliku ja teadliku tegutsemise abil, rakendades ökoloogilisi võtteid õnnestub tagada nii saagikus kui ka jätkusuutlikkus. Teaduskirjanduses nimetatakse sellist käsitlust ökoloogiliseks võimestamiseks (ecological intensification). See on intensiivpõllundusele omase saagikuse säilitamine ökoloogilistele seostele tugineva maastikukujunduse, täpsema agrokemikaalide kasutamise ja nende väljaleostumise vältimise abil. Ökoloogiliste võtete alla kuuluvad näiteks tolmeldajatele ja põllukahjurite looduslikele vaenlastele elupaigaks kujundatud põlluservade ning vaheribadega liigendatud maastik, mullaelustikku ja tolmeldajaid hoidvate liigirikaste niidukoosluste integreerimine põldude vahele, teeservade rakendamine põllumehele vajaliku elustiku hüvanguks, oskuslik viljavaheldus ning talvised vahekultuurid mullaelustiku ja mullaviljakuse säilitamiseks ja umbrohtude vältimiseks, põõsaste ja puuderivide lisamine põllumassiividesse, põldude liigendamine, märgalade jm koosluste rajamine toitainete lekkimise pidurdumiseks ning kasvuhoonegaaside puhverdamiseks, GMOde rakendamine keskkonnasäästliku tootmise loomisel. Kõik need teemad on viimase kahe aastakümne jooksul kandnud koostöös põllumeestega tehtud teadusuuringute toel väga lootustandvaid vilju. Niisiis, ehk ei olegi enam kaugel aeg, mil tekivad täiesti uued elurikkust täis põllumajandusmaastikud, kus tootmine käib keskkonnasõbralikult. Põllumehed saavad olla maastike ja loodushüvede vardjad, seistes looduse hea käekäigu ja oma tootmise jätkusuutlikkuse eest. Pühade puhul ka väike fantaseering: võib-olla juba mõnekümne aasta pärast saavad reaalsuseks pidevalt monitooritavad maastikud. Näiteks andureid täis pikitud põllumajandusmaastikelt saab tagasisidet mullatingimuste, mullaelustiku seisundi, kasvuhoonegaaside emissiooni, toitainete ja agrokemikaalide optimaalse kasutuse ja võimaliku väljaleostumise kohta ning miks mitte ka putukate, lindude ja taimede seisundi kohta (siinkohal üleskutse keskkonnaseire anduri meisterdamiseks, mis registreeriks anduri kohal lendavad putukad ja hindaks nende biomassi). Kui andurid tuvastavad midagi ebasoodsat, tuleb vastavalt reageerida. Kõik see põimub kodanikuteadusega, sh vajadusega kasvatada juba maast madalast inimestes huvi ümbritsevate maastike toimimise kohta. Veelgi kaugemale tulevikku vaadates võime aga end leida maailmast, kus maksimaalselt intensiivne tootmine on viidud praeguste väljalekkivate põldude asemel hoopiski suletud korrussüsteemidesse, kus pannakse ringlusse nii kasvuhoonegaasid kui ka fosfor (praegune suur murelaps). Kõik muu maa on aga „rekreatsiooni ja looduse tarbeks“, nii nagu nägi ette rohelise revolutsiooni isa Borlaug. Seni kuni see ei ole sündinud, ärgem unustagem, et meil kõigil on maastike elurikkuse tagamisel väga tähtis osa – põõsatukk, hooldamata tagaaed, sööti jäänud põlluserv, harva niidetud muruplats, külluslik maitsetaimepeenar või isegi nektarirohkete õitega rõdukast on kellelegi oluline.

 

1 Green, R. E., Cornell, S. J., Scharlemann, J. P., & Balmford, A. (2005). Farming and the fate of wild nature. Science, 307(5709), 550–555.

2 Mace, G. M. (2014). Whose conservation?. Science, 345(6204), 1558–1560.

3 Borlaug, N. E. (1972). Mankind and Civilization at Another Crossroad: In Balance with Nature – A Biological Myth. BioScience, 22(1), 41–44. doi:10.2307/1296186

4 Balmford, A., Amano, T., Bartlett, H., Chadwick, D., Collins, A., Edwards, D., … & Waters, H. (2018). The environmental costs and benefits of high-yield farming. Nature sustainability, 1(9), 477.

5 Phalan, B., Onial, M., Balmford, A., & Green, R. E. (2011). Reconciling food production and biodiversity conservation: land sharing and land sparing compared. Science, 333(6047), 1289–1291.

6 FAOSTAT andmed maakasutuse kohta 2016. http://www.fao.org/faostat/en/#data/EL

7 Grooten, M., Almond, R. E. A. eds. (2018). WWF. Living planet report-2018: aiming higher. Living planet report-2018: aiming higher. https://s3.amazonaws.com/wwfassets/downloads/lpr2018_summary_report_spreads.pdf

8 IPBES 2018a. The regional assessment report on biodiversity and ecosystem services for Europe and Central Asia. https://www.ipbes.net/deliverables/2b-regional-assessments

9 IPCC (2014). Stocker, T. (Ed.). Climate change 2013: the physical science basis: Working Group I contribution to the Fifth assessment report of the Intergovernmental Panel on Climate Change. Cambridge University Press.

10 Newbold, T., Hudson, L. N., Arnell, A. P., Contu, S., De Palma, A., Ferrier, S., … & Burton, V. J. (2016). Has land use pushed terrestrial biodiversity beyond the planetary boundary? A global assessment. Science, 353(6296), 288–291.

11 FAO 2015. Food loss and waste facts. http://www.fao.org/save-food

12 IPBES 2018b. The assessment report on land degradation and restoration. Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services. https://www.ipbes.net/deliverables/3bi-land-degradation

13 Aavik, T., Holderegger, R., Edwards, P. J., & Billeter, R. (2013). Patterns of contemporary gene flow suggest low functional connectivity of grasslands in a fragmented agricultural landscape. Journal of Applied Ecology, 50(2), 395–403.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht