Identiteet ja internet

Propaganda eristamine tõelisest arutelust pole virtuaalsete identiteetide maailmas võimalik.

LIINA KAMM

Inimese identiteedi uurimine hoiab töös nii sotsiaalteadlaseid kui ka filosoofe. Võib öelda, et inimesel on mitu identiteeti, näiteks nimi, mille abil on teda võimalik tuvastada, või kultuuriline kuuluvus, mille määrab keskkond, milles inimene kasvab. Vähemalt Eestis on tänapäeval kõigil ka digitaalne identiteet, mis koosneb inimesi infosüsteemides kirjeldavatest andmetest.

Digitaalset identiteeti võib vaadelda kolmest küljest: arvutuslikust, juriidilisest ja sotsiaalsest. Arvutuslik on neist kolmest kõige konkreetsem, sisaldades endas identifikaatoreid, mis aitavad infosüsteemis isiku andmeid salvestada, liigitada ja hiljem kätte saada. Juriidiline identiteet on Eestis seotud ID-kaardi või mobiil-IDga, mis võimaldavad isikut tuvastada ning tehinguid kinnitada. Lisaks loome internetikeskkondades endale digitaalseid sotsiaalseid ehk virtuaalseid identiteete.

Arvutuslik identiteet on kõigil Eesti kodanikel, alates nende sünnist ja rahvastikuregistrisse kandmisest. Juriidiline on kõigil vähemalt 15-aastastel Eesti kodanikel, kes peavad kohustuslikus korras omama isikutunnistust (ID-kaarti). Arvutusliku identiteedi osad on näiteks inimese nimi, rahvuslik kuuluvus ja sissekirjutus. Riik kannab hoolt, et need andmed oleksid võimalikult täpsed, sest sellest sõltub tema võimekus kodanikele efektiivselt teenuseid pakkuda.

Arvutuslikust identiteedist on kasu ka väljaspool riigiga suhtlemist. Röntgenipilti tehes ulatab inimene oma ID-kaardi ja temast tehtav pilt seotakse tema identiteediga. Hiljem saab tema raviarst ülesvõtte pildipangast kätte. Nii muutuvad röntgenpilt ning selle põhjal tehtud otsused osaks digitaalsest identiteedist.

Loomulikult saab süsteemi vahel petta ning sisestada valeinformatsiooni. Näiteks on võimalik rahvaloenduse vormi kirjutada, et isik on jedi-usku või räägib klingonite keelt. Siin pole ka vahet, kas küsimust esitab veebivorm või kodu külastav rahvaloendaja. Selle informatsiooni õigsust on raske kontrollida, kui just rahvaloendaja ise ei valda klingonit või pole jedi. Ja ka siis on esitatud väidet raske kontrollida. Kui palju peab keegi jedi’de tõekspidamistega kursis olema, et teise kohta öelda, kas too seda usku on?

Elu jooksul jõuab meie kultuuriline identiteet mitu korda muutuda vastavalt sellele, millisesse keskkonda me satume ja kui palju laseme oma kaaslastel ennast mõjutada. Noorel on kodus vanemate juures üks identiteet, aga väljas sõprade juures hoopis teine. Väidetakse, et klassikokkutulekutel võtavad täiskasvanud endale automaatselt samad rollid, mis neil olid kooli ajal, hoolimata sellest, et nende identiteet võib olla aastatega oluliselt muutunud.

Kui juriidiline ja kultuuriline identiteet on tüüpiliselt püsivad, siis virtuaalne identiteet (täpsemini – nende hulk) muutub pidevalt. Enda ametliku nime muutmine on kas aeganõudev bürokraatlik protsess või siis spioonifilmide pärusmaa. Virtuaalseid identiteete võime luua ja kujundada iga päev. Nii tekkivat olukorda kirjeldab suurepäraselt Peter Steineri tuntud karikatuur „Internetis ei tea keegi, et sa oled koer“.

Tasakaalukad inimesed soovitavad suhtlemise käigus konflikti tekkimisel kõigepealt lugeda kümneni ja siis alles vastata. See annab aega järele mõelda, mida ja kas üldse on mõtet vastata. Vahetus suulises suhtluses nõuab selline kaalutlemine head enesekontrolli. Samas e-kirjale või sõnumile peab vastuse kirjutama ja kui see on vähegi pikem, siis klahvidel või ekraanil sõrmi väsitades emotsioonid vaibuvad ning järelemõtlemise võimalusi on rohkem.

Enda suhtlust nõnda filtreerides saame oma identiteeti kujundada. Võime olla lähemal oma ideaalsele minale ning varjata tegelikke omadusi. Kümneni lugemise asemel saame otsida internetist teavet, et targemana paista või isegi uurida, kui populaarne väljendatav arvamus ühiskonnas parajasti on. Digitaalse maailma virtuaalse identiteediga võivad meie vastused olla tõsiseltvõetavad ja sügavmõttelised, selle asemel et jääda sarkastilisteks tundepuhanguteks.

Lisaks saab digitaalseid identiteete olla korraga mitu. Näiteks saab inimene luua endale kahte sorti identiteedid: ühed, mille abil ta suhtleb oma sõprade ja lähedastega, ning teised, kus ta saab olla keegi teine või agressiivsust välja elada. Nii on lihtsam karistamatult tüliõunu pilduda või avaldada tagajärgedeta arvamusi, mis enda kultuurilise identiteediga kokku ei lähe. Selliste internetitrollide korrale kutsumisel varitseb oht langeda samale tasemele ning märatsemisele hoopiski kaasa aidata.

Veelgi salakavalam isik võib luua endale samas keskkonnas mitu virtuaalset identiteeti, kes kõik üht ja sama arvamust avaldavad, üksteisega nõus on ja takka kiidavad. Tulisemates digitaalsetes vestlustes on tihti selline tunne, et üks aktivist on kommenteerima saabunud ja kirjutab kümne nime alt samu mõtteid, nagu oleksid nad kõik kurjast vaimust vaevatud: „Leegion on mu nimi …“

Tänapäevases infosõjas pole enam harvad juhused, kui konkreetse eesmärgi nimel töötav ja ideoloogiliselt koordineeritud rühm tegeleb mõne seisukoha süsteemse edendamise või summutamisega. Sellise propaganda eristamine tõelisest arutelust pole virtuaalsete identiteetide maailmas aga kuidagi võimalik.

Paljudes foorumites on võimalik kommenteerida anonüümsena. See teeb ühel inimesel oma arvamuse mitmekordselt avaldamise lihtsaks. Üha enam palutakse kasutajal teha kommenteerimiseks konto, mis muudab protsessi veidi keerulisemaks, aga ajutiste meiliaadresside abil on väga lihtne ka sellest abinõust mööda pääseda. Võimalik on iga kord teha endale uus konto või hoida üht kasutaja jaoks ebaolulist kontot nii kaua kui võimalik. Sääraste kontode eelis on nende ajutine iseloom. Kui suhtluskeskkonna modereerija peaks konto keelama või teised kasutajad ära tabama, et tegemist on trolliga, on võimalik konto lihtsalt unustada ja endale uus luua.

Sotsiaalvõrkude laia levikuga on väga paljudele tekkinud virtuaalsed identiteedid, mis ei ole nii ühekordse iseloomuga. Inimene loob endale midagi väärtuslikku, ta investeerib aega ja vaimujõudu, et hoida oma konto isikupärase ja huvitavana. Tõsi, väga tihti on inimene Facebooki kontos kujutatust täiesti erinev, elab hoopis teistsugust elu, aga konto on tema jaoks sellest hoolimata väärtuslik. On tõenäoline, et sellist kontot ei soovi ta kergekäeliselt maha jätta. Kuna paljudes foorumites on võimalik luua konto olemasoleva Facebooki või Google+ konto abil, tundub see ühe võimaliku lahendusena, sest sellisel juhul seotakse kommentaarid inimese väärtusliku sotsiaalvõrgukontoga.

Paraku tõsisemate trollide puhul see lahendus ei tööta, sest neil on võimalik luua endale varikontod, mille alt anonüümselt kommenteerimas käia. Nimelt kontrollivad Facebook ja Twitter kasutajate identiteeti vaid avaliku elu tegelaste ja firmade puhul ning harva ka siis, kui on kahtlusi, kas inimese nimi on ehtne. Näiteks Toomas Hendrik Ilvese Facebooki ja Twitteri kontod on kontrollitud, aga tõenäoliselt tuli kontrollimise soov siin mitte sotsiaalvõrgu poolelt, vaid kasutajalt endalt. Kohustuslik identiteedi kontrollimine ei ole sotsiaalvõrkude huvides, sest paljud ei soovi seda tüütut protsessi läbi teha. Sotsiaalvõrk kaotaks liikmeid ning nende reklaamitulu kahaneks.

Kontrollitud identiteediteenuste, nagu ID-kaart ja mobiil-ID kasutamine on Eesti e-riigiga harjunud inimese jaoks ilmne lahendus. Identiteedid oleksid üheselt määratud ja iga kommentaator vastutaks oma sõnade eest. Internet aga ei salli piiranguid ning arutelud liiguksid praegustest keskkondadest uutesse, kus kontroll oleks väiksem ja saaks samamoodi jätkata.

Üks lahendus oleks võimalus luua ID-kaardiga anonüümsed kontod. Aruteludes kontrollitaks ennekõike seda, et konto on unikaalne, kuid soovi korral jääb omaniku nimi konfidentsiaalseks. Tehnilised lahendused selleks on arvutiteadlased välja töötanud. Puudu on veel vaid praktilised mudelid ning ID-kaardi otsene tugi. Mõlemad jäävad aga ootama ühiskonna tunnetatud vajadust praegusest tsiviliseerituma vestluse järele.