Argidialektika XVII. Ise- ja kasutusväärtus*

MARGUS OTT

Igal olendil on nii ise- kui ka kasutusväärtus. Ühest küljest on iga olend enesega suhestatud, olgu või väga rudimentaarselt. Selle varal ta ongi see mingi sidususega ehk mingil moel lõimitud olend, mis ta on. Ta püsib koos, hoiab end. See on ka võrratu väärtus, sest see enese-suhe on igasuguse muu väärtustamise alus ja eeldus.

Banksy. We’re all in the same boat. Lowestoft 2021.

banksy.co.uk

Sellest tulenevalt suhestub ta ümbrusega teatud moel, teatud sihis. See tähendab, et ta kasutab teisi mingil moel ja mingis sihis. Neil on tema jaoks mingi väärtus. Sellesamaga on ta aga avatatud ka ise teiste poolt kasutatud olemisele. Nemad omakorda kasutavad teda mingil omal moel ja omas sihis, on nonde teiste olendite poolt mingil moel väärtustatud (olgu positiivselt või negatiivselt).

Kui see üldine ontoloogia kanda ökoloogilisele tasandile, siis võib öelda, et praegune ökoloogiline kriis tuleb sellest, et inimene omistab iseväärtust ainult iseendale ning muud loodust käsitab üksnes kasutusväärtuse perspektiivist.

Ometi on need olendid, keda ma kasutan, ka iseväärtusega, mida ilmutab esiteks see, et nad ennast mingil moel lõimivad ja käituvad mõtestatult ja sihipäraselt. See tähendab, et nad on mingisuguse subjektiivsuse lähtekohaks ja seetõttu võrratu iseväärtusega, mille pinnalt nad väärtusi omistavad. Teiseks ilmutabki nende iseväärtust see, et nad meid, inimesi, oma sihis ära kasutavad –näiteks kõikvõimalikud patogeenid nii inimesel kui ka kultuurtaimedel ja koduloomadel. Me oleme pikalt pidanud nende patogeenidega üksildast kangelaslikku, aga üpris rohmakat ja rumalat võitlust: eeskätt nad lihtsalt mürgiga üle kallanud. Selgub aga, et nad ei allu üleni meie kontrollile ja muutuvad tihti resistentseks, nii et me peame kallama veel rohkem mürki – ning disainima taimi, mis oleksid nende mürkide suhtes resistentsemad, et me saaksime järjest suuremaid mürgikoguseid patogeenidele kaela kallata. Lisaks kahjulikuks peetud olendite hävitamisele oleme järjest kõrvale tõrjunud ka olendeid, kes ei tundu meile piisavalt kasulikud. Võtame metsa maha ja teeme asemele põllu. Või veel parem, kinnisvaraküla.

Ühepoolne kasutamine – nii et inimene ainult kasutab ja kõik ülejäänud olendid on kasutatavad – on vildakas filosoofiliselt ja hukatuslik ökoloogiliselt. Iseväärtusega olendite vastastikune kasutamine moodustab keeruka võrgustiku ning seda pimesi lõhkudes on inimene järjest enam hoopis suuremate jõudude taluja. Metsast saime jagu ja lõikasime sealt kasu; maavarasid kasutame järjest ulatuslikumalt –aga nüüd tulevad põuad, tulekahjud, üleujutused, mis panevad inimese taluma kuivamist, ärapõlemist, uppumist. Ka patogeenide vastast võitlust saaks pidada arukamalt ja jätkusuutlikumalt, kui teha koostööd teiste olenditega ning luua tingimused keerukate kasuvõrgustike püsimisele.

Seetõttu peame liikuma dialektiliselt rikkalikuma maailmamõistmise poole: kõik olendid on iseväärtusega ja nad astuvad vastastikuse kasutamise suhetesse. Minu olemasolu ei ole käsitatav ilma suure hulga teiste olenditeta. Minu enda iseväärtusse ongi juba kätketud teiste olendite iseväärtus. Ma ei saa teisi olendeid allutada ainult kasulikkusele minu jaoks, vaid ma pean möönma nende iseväärtust ning seda, et nad tahavad kasutada ümbrust omal moel, mida ma ei saa lõpuni kontrollida.

Minu huvid ja omakasu mõistagi ei kao, aga siit võiks võrsuda täiesti uus eetika. Kui kasupõhine maailmavaade põhineb kasvul ehk põhimõttel „mida rohkem, seda uhkem“, sest me saame rohkem kasu, siis kõigi olendite iseväärtust ja nende vastastikust kätketust mõistev arusaam esitab maksiimi „mida vähem, seda parem“. Näiteks mitte raiuda metsa nii palju kui võimalik, vaid nii vähe kui võimalik.

* Inspireeritud Tiit Marani ettekandest teoreetilise bioloogia kevadkoolis 29. aprillil k.a.