Jäine äratundmine

eˉlektroni etenduskeskkond, kus lava on kaamera(te) vahendatud ning vaatajad mööda ilma laiali, sobib lavastusele hästi, luues publikulegi ligipääsmatuse kogemuse.

OTT KARULIN

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ja eˉlektroni „Ligipääsmatuse poolus“, autorid Eva Maria Aru, Karl Jakob Bartels, Pamela Ebber, Madleen Maria Kirja, Kärt Kokkota, Getriin Kotsar, Isabel Laiapea, Maria Helena Seppik, Kristjan Taska, Ronja Marie Tepp, Robin Täpp, Aleks Mathias Viidik, Oskar Viirand, Jaagup Maidla, Deili Post, Sten Hendrik Killak, Robin Valge, Kris-Kervin Mölder, Laura Sinimäe, Heneliis Notton, Ruslan Stepanov, Jürgen Volmer, Taavet Jansen ja Siim Reispass. Esietendus 25. I eˉlektroni etenduskeskkonnas elektron.art.

Ligipääsmatuse poolus ehk maismaa- või merepunkt, kuhu on igast maailma otsast ühtviisi keeruline kohale jõuda, mõjub kujundina nukralt ajakohasena. Tundub, et praegust aega iseloomustab justkui kahetine peataolek: viimaste aastate sündmused, pandeemiaisolatsioon ja sõjad, aga tegelikult juba pikemat aega süvenenud ühiskonna maailmavaateline lõhestumine, on vist kõigil jalad alt löönud, pannud igatsevalt – ehk paaniliseltki – otsima keskendumispunkti, seda oma turvalist kohta maailmas, kuid seejuures ja eelneva tõttu muutnud üksinda olemise, ühiskondlikust suhtlusest eemale triivimise vaata et ainsaks mõistlikuks pelgupaigaks.

„Ligipääsmatuse poolus“ ehk TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna tudengite lavastus eˉlektroni etenduskeskkonnas pole küll nii ühemõtteliselt nukrutsev, kuid seesama üheaegne eemaloleku reaalsus ja igatsus, koos kohalolu võimalikkus ja võimetus kumab noorte kunstilistest valikutest läbi. Keegi on heitnud end lumivalgesse kitsikusse, vaadates meile, publikule otsa läbi kõrgusest piidleva kaamerasilma, kellegi maailm ongi juba pea peale pööratud, nii et polegi midagi mõistlikumat teha kui vilistada pea alaspidi rippudes viisijupikest, keegi istub – nagu publikki igaüks oma kodus – üksinda tühjas saalis. Kõik nad on kohal, kuid ei selgita eriti midagi: nende pilk on küll fikseeritud kaamera suunas, kuid kontaktisoov pole tingimata tõeline. Kuni lõpuks tõesti ka istutakse füüsiliselt koos, külg külje kõrval, lastes rahulikult näolt näole libiseval kaameral end vaadata, vaadates vastu – erilise entusiasmita, aga siiski lootust andes, et siis hetk hiljem loodud kontakt järsult katkestada hüsteerilise naeru, kunstliku lõbususega.

Üheaegne eemaloleku reaalsus ja igatsus, koos kohalolu võimalikkus ja võimetus kumab noorte kunstilistest valikutest läbi. Madleen Maria Kirja istub – nagu publikki igaüks oma kodus – üksinda tühjas saalis.

Alissa Šnaider

Need ja teisedki stseenid on kui lähtekujundi edasiarendused, mis ei moodusta otseselt selge järgnevusega jada, hulpides omaette kõrvuti nagu triivjääpangad, kuid ometigi piisavalt üksteisele lähedal, et vaatajal kindel pind jalge all püsiks. Sellist dramaturgiat polegi nii lihtne koos hoida (eks abi ole ka vahetekstidest), aga „Ligipääsmatuse pooluses“ see toimib ja kannab (ka teist korda vaadates). Eks on ka soolostseene, mille puhul tundub etendaja soov end või midagi järele proovida eesmärgina olulisem terviku teenimisest, aga needki ei aju ideekeskmest püüdmatult kaugele.

eˉlektroni etenduskeskkond, kus lava on kaamera(te) vahendatud ning vaatajad mööda ilma laiali, sobib lavastusele hästi, võimendades selle keskset kujundit ning luues publikulegi ligipääsmatuse kogemuse. Kangesti tahaks ju etendajatele füüsiliselt lähemal olla, kohandada oma hingamine nende ja kaaspubliku omaga, olla koos üksinda – kuid siiski koos! –, aga vot ei saa: ligipääsmatuse poolusele huvireise ei tehta (võib-olla päriselus tehakse ka, ma ei tea, pole oluline), sinna tuleb ise kohale jõuda, seal tuleb üksinda hakkama saada. Ja äratundmine, et kui lebotada niimoodi omaette kodus arvutiekraani ees, kus veedetud viimastel aastatel lugematuid tunde (aja kulg ununeb) ja läbi elatud kõige vasturääkivamaid tundeid ahastusest kergenduseni, oledki tegelikult oma ligipääsmatuse poolusel – see äratundmine on mõru ja kaasahaarav.

Tegelikult polekski saanud see lavastus üheski teistsuguses teatriruumis sündida ja see on piisav põhjus, et jätta siinkohal arutelu voogteatri õigustatusest või kuuluvusest segaduses jäämurdjatele, kes kangesti tahaksid midagi hävitada, aga pole veel isegi veeskamiseni jõudnud (kõigepealt koge korduvalt, seejärel virise). eˉlektron on nüüdseks piisavalt kaua tegutsenud ja katsetanud erisuguseid voogteatrile ainuomaseid lähenemisi, nii et mälestus tavapärasesse teatrisaali loodud lavastuste otseülekannete kammitsetusest on kuhtunud. Seetõttu on ka ootused aina suuremad.

„Ligipääsmatuse poolus“ jääb eˉlektroni etenduskeskkonna ühe osa, kõrval- või kaaslava ehk vestlusakna kasutamisel veidi hätta selles mõttes, et võimalus publikuga ja publikul suhelda jääb dramaturgiliselt hajali, suurel ekraanil toimuvaga kunstiliselt seostamata. Esietendusel toimis vestluslõim tavapärase anonüümse kommentaariumina, kus üksiolekuga kimpus vaataja saab kinnituse koos kohaloleku kohta ning mitmel ekraanil samaaegselt tegutsema harjunu kogeda argipäeva. Tehakse nalja, provotseeritakse ettevaatlikult lavalolijaid, kurdetakse aeglase internetiühenduse üle jne.

Teisel vaatamisel (kolmandal etendusel) oli lisandunud sissejuhatav tegijate vestlus, mis aktiveeris sihistatumalt ka vestluslõime: tegijate panus vestlusesse oli märgatavam ning see julgustas ka publikut mänguga kaasa minema. Võeti erilaadseid rolle (esineti mõne kaasetendaja või kriitiku nime all), kommenteeriti ise enda tehtut, provotseeriti, aga ohjad lasti käest. Selge, et vaatajate seas oli palju sõpru-tuttavaid, mistap jõuti üsna kärmelt siseringinaljadeni, mis lõhkusid lavastuse tervikut üksjagu. Julgen väita, et tahtmatult, sest ka etendusejärgne küsimuste ja vastuste voor ei lisanud ühtki tähenduskihti. Igatsen kogeda lavastust, kus vestluslõime kasutamine on lavastuse dramaturgia täieõiguslik osa, mitte selle kommentaar või vahva kõrvalliin (seda enam et eˉlektroni etenduskeskkonnas on veel üks ruum, mis avaneb vaid uudishimulikele, kuid on jäänud pärast esimesi katsetusi puhta unarusse). Küllap järgmine kord?

Aga noh, võib-olla olen minagi lihtsalt üks kaldale maha jäetud jäämurdja, kes näeb väikseimatki pragu siledal pinnal ohtliku, ehk ohustavanagi. Tõde on ju seegi, et Nemo ehk Eikellegi ligipääsmatuspunkt kuskil kaugel ookeanis on muu hulgas kosmoseprügi viimne puhkepaik, nii et pole seegi inimeste vallutusihast, olevikku aheldatud rumalusest ning ettenägematusest puhas. Nagu pole ka kunagi võimalik olla üksinda ainult enda tingimustel, sest maailm tungib alati sisse ning nõuab tähelepanu.