Joodikud

Alkohol ulatub meie ühiselu igasse soppi, see peaks olema üks olulisemaid ühiselu puudutavate arutelude teemasid.

MARGUS OTT

Ernst Ludwig Kirchner. Joodik (autoportree). Õli lõuendil, 1914/1915.

Ernst Ludwig Kirchner. Joodik (autoportree). Õli lõuendil, 1914/1915.

Wikimedia

Alkoholism on sõltuvus,1 korraga nii füüsiline, psüühiline kui ka sotsiaalne. Füüsilise küljega tegelevad narkodispanserid ja kainestusmajad. Kainestusmaja ei tegele probleemiga, vaid ainult selle teatud tagajärgedega, sunniviisiliselt ja lühiajaliselt. Narkodispanserisse võõrutusravile lähevad jällegi ainult need, kes seda ise tahavad (olgu omal algatusel või lähedaste veenmise peale), see maksab palju ja selle tulemuslikkus ilma alkohooliku psüühikat tõsiselt kaasamata on küsitav.

Füüsilises ehk meditsiinilises mõttes tähendab sõltuvus kompulsiivset mõnustiimulite hankimist, korduvat vahetu mõnu hankimist mingil teatud viisil, hoolimata negatiivsetest tagajärgedest pikemas perspektiivis. Mõned uuemad uuringud näivad osutavat sellele, et neurobioloogiliselt on sõltuvus tihedalt seotud transkriptsioonifaktoriga FosB ja selle lühenenud Δ-variandiga (Ruffle 2014).2 Selle teadmise abil saaks arendada biokeemilisi vahendeid sõltuvuste leevendamiseks, ent inimkatseteni ei ole siinkirjutajale teadaolevalt veel jõutud. Igal juhul, kuna alkoholism on kompleksne psühhofüüsiline ja ühiskondlik nähtus, siis selle ravi – või alkoholismi vähendamine laiemalt – ei saa muidugi piirduda üksnes ravimitega.

Probleemi psüühiline külg ulatub sügavale inimese subjektiivsusse ja see ilmutab inimese kui sellise kohta midagi väga üldist või üldlevinut: nimelt seda, kuidas me langeme ühel või teisel moel monotoonsetesse kordustesse ning ammutame sealt tillukest naudingut, mis on vaimu-vaene või vaimu-vastane, kuna selle eelduseks on suletus.3 Ilmselt peaaegu kõigil on selliseid väheintensiivseid tsükleid, millesse nad aeg-ajalt astuvad. Sedasorti korduse monotoonsuse toovad kõige karikatuursemalt välja esimese generatsiooni arvutimängud: „Tetris“, „Uss“, kaardimängud, „Minesweeper“ jm (sedasorti mänge mängitakse endistviisi). Alkoholism on arvutimängusarnane, ainult et puudutab rohkemaid eluavaldusi ja otseselt-tõsiselt kahjustab keha ja suhteid. Alkohoolik on ühe sellise tsükli võimuses, mis tõmbab teda destruktiivsesse monotoonsesse kordamisse. Ta võib jätta hooletusse söömise, riietumise ja hügieeni, lõhkuda suhted töökaaslaste ja sugulastega. Elamine hakkab teenima joomise huve.

Sotsiaalse külje pealt iseloomustab alkoholismi meie kultuuris hajusus ja silmatorkamatus. Või õigemini, kõigile torkab silma ja kõik on probleemist teadlikud, aga ometi ei formeeru see nii selgepiiriliseks probleemistikuks kui näiteks narkomaania. Alkoholi tarvitamine on nii paljude sotsiaalsete tseremooniate osa (kas või šampanja joomine vastuvõttudel või õllejoomine grilliõhtul!), seda kujutatakse nii paljudes kohtades (filmides, televisioonis, raamatutes), et see näib olevat elu loomulik osa. Muidugi on teada, et piir natuke võtmise ja sõltuvuse vahel on hägus – ja eeskätt esimese isiku perspektiivist. Narkomaania näib olevat selgemini piiritletud ning samuti on selle puhul selgelt teadvustatud põhjuslik seos sõltuvuse ja varavastase kuritegevuse vahel (röövis ja varastas, et hankida narkootikume), samal ajal kui alkoholi puhul tundub see kausaalseos olevat lõdvem (röövis ja varastas ning seejärel pidas pidu).

Ahendused ja hingepõhi

Psühhofüüsiliselt tähendab alkoholism kinnijäämist mingitesse premeerimissüsteemidesse (reward systems) ja kordustesse teatud laadi mõnustiimulite hankimisel. See kujutab endast teadvuse fikseerumist ja ahenemist. Siin on tegu millegi väga üldisega: teadvus ei saa mitte fokuseerida ühtedele või teistele asjadele, kõike ülejäänut kõrvale jättes keskenduda millelegi. Tal on alati mingid sisud, mis on talle tähtsad ja millele ta esmajoones tähelepanu pöörab. Selles mõttes on teadvus alati juba piiratud, ahenenud, fetišistlik. Iga harjumus oma kordumisega sarnaneb alkoholismiga (ja me oleme häiritud, kui meie harjumusi rikutakse). Alkoholism sõltuvusena on lihtsalt sedasorti kordus, mis õõnestab ja hävitab omaenese tingimusi, elujõudu, mille varal me ühest korrast teise liigume. Aga just sellesama enesehävituslikkuse tõttu toob ta selle korduse eriti hästi välja (samal ajal kui tavaliselt teenivad harjumused mingeid kasulikke eesmärke, on suunatud millelegi muule, teenivad mingeid edasisi huve, nii et neid endid me enamasti ei märka), nagu ka selle kordumise absurdsuse. Tõelikult on iga kordus, mis käib üle kujude, absurdne, aga kuna ta on iga kord uus, viib meid üha uutele kogemustele ja toob meile kasu, siis me ei märka seda absurdi, kujude tühjust.

Nii et teadvus on ühest küljest alati kriimu ja taklev, aga teisest küljest on ta alati puhas ja täielik. Kogu see taklemine ja monotoonne kordumine käib hingepõhjal, teadvusetaustal. Hingepõhi kui eneselepööratus ise on teatavas mõttes absoluutne: olgu tema sisu milline tahes, on ta enesekohasusena alati ühesugune, ühesuurune. Olgu tema horisont kui tahes avar või kitsas, on ta väluna alati täielik: sellena, et midagi seal ilmneb, selle ilmnemise võimaldajana või õigemini selle ilmnemiskoha enesena. Hingepõhjas ei saa olend tahta enda ja teiste hävingut: kuivõrd olend on, elab, eksisteerib, sedavõrd ta jaatab iseennast ja oma olemise jõudu. Selleks et ta saaks tahta enda hävitamist ja oma jõu nõrgenemist, on vaja mingeid teiseseid, sekundaarseid, tuletatud mehhanisme, mingisuguseid teadvuse ahenemisi.

Alkoholismis aheneb teadvus praegusele mõnule (psüühiline vaste neurokeemilistele protsessidele4), tõrjudes välja elutervikut (ent too jääb ometi kohalolevaks, kuna on eksistentsi alus, taust). Või ka nii, et isik võtab mingi jupi tulevikust või minevikust, võrdleb ennast teistega või mingi kujutluse või mälestusega ning selle peegelduse nimel (mida teatavas mõttes „ei ole“ või mis on irreaalne, imaginaarne) nüüd fiktiivselt, imaginaarselt pöördub oma olemise ja eksistentsi vastu, öeldes: just seda ma tahan hävitada, see mulle ei kõlba!

Igas enesehävituses on suur annus ülbust ja pretensioonikust. Selline enesehävitaja üldiselt ei jäta oma „kangelaslikku“ ja „reflektiivset“ suhet enesega teistele kuulutamata. Või kui ta mingil põhjusel ei saa seda teha, siis ta väga tahaks. Sellisena on see eputus, poos, ennasttäis teadvus, mis väidab end teadvat ja omavat omaenese olemasolu – tema, kes ta on vaid pinnavirvendus, aur, suures osas ekslik ja igal juhul tükatine konglomeraat.5 Sest „mina“ ei oma iseennast – mu sees on kuristik, mis sülitab välja „minasid“. Eneseteadvus pole rohkem kui teadvus, vaid vähem; teadvus pole rohkem kui teadvustamatu, vaid vähem.

Alkohol kui ilmuti

Alkoholisõltuvuses tuleb see kahetine ja ambivalentne struktuur eriti aredalt välja. Ühest küljest näeme, kuidas isiku teadvus on äärmiselt klammerdunud mingite olevate asjade külge, rippudes nende küljes, et hävitada ennast ja teisi. Tavaline, igapäevane oleva-fetišism ei tule nii hästi välja, sest see mahub n-ö normaalse eluvõnke sisse, aga alkohoolne oleva-fetišism torkab nii hästi silma seepärast, et see olev saab laiaulatusliku hävitustöö keskmeks. Ometi tasub meil seda tõsiselt võtta: oleva-fetišismina on see sama nagu nood ülejäänudki, mida väikekodanlane heaks kiidab või koguni ülimaks elusisuks peab (korter-auto-suvila-töö-lapsed). Ja kuna selline väikekodanlik eksistents suure osa ajast sujub tõrgeteta, siis me ei panegi tähele sellesse kätketud hävitust, mis on subtiilsem: elu kui kulg, kui lõiming ja eristumine on allutatud mingitele kujudele, vormidele, olemine on litsutud olevate alla. Alkoholism oma traagilises või tragikoomilises enese- ja teisehävitamises toob välja kujude hävituslikkuse. Mõõdukuses tiksuv väikekodanlane, just nimelt püüdes vältida kõike hävituslikku, üritab üleüldist muundumist taltsutada ja kodustada kujudesse, vormidesse, märkamata, kuidas sellega hävib või varjub midagi veelgi olulisemat – see, mis kõigele kujule elu annab, mis kõike olevat toodab, üleüldine muundumine, tekkimine ja hävimine.

Ja selline ilmne vastuolu, kus üks kuju (alkohol, alkoholimõnu) hävitab seda, millel ta püsib (joodiku isik, tema lähikondsed), toob seda ilmsemalt välja teadvuse teise aspekti, hinge- või südamepõhja, teadvuse kui enese- ja teisesuhte taandamatu täielikkuse, ilmnemiskoha ehk välu taandamatu puhtuse, mida ei saa rüvetada kui tahes jõle asi. Joodik võib küll ise, oma ahenenud teadvusega tahta juua, klammerduda joomise monotoonsesse kordumisse, ent kõige selle juures ta kehastab – võib-olla vaikivat – appihüüdu, teadvuse puhta põhja, „algvirgumuse“ kustutamatust. Ja just nimelt seetõttu, et joodiku maailm on nii ahtaks tõmbunud, et tal pole enam millelegi toetuda ega mingit õigustust, on ta teatavas mõttes sellele puhtale teadvusele lähemal kui normaalsuses tiksuv väikekodanlane. Lõpuks ongi joodikul ainult väike jõle asi, joomisekordus, ja selle puhas peegeldus teadvusepõhjas. Meeleheide on suurem, aga ka lunastus võib olla lähemal.

Dilemma. Autonoomia ja hoolitsus

Üks asi on alkoholism inimesele endale, aga kui räägime inimestest, kes alkohoolikuga kokku puutuvad6 (perekond, sugulased, tuttavad, kolleegid), siis lisandub veel uusi tahke. Igal suhtetüübil ja -laadil on omad iseärasused ja ma võtan siinkohal üles ainult ühe teema, mis ühel või teisel kujul kordub paljudes neist. See on dilemma autonoomia ja hoolitsuse vahel. Alkohooliku puhul tekib eetiline küsimus: kas ma pean respekteerima tema autonoomiat ja laskma tal juua või hoolitsuse nimel kohtlema teda mitteautonoomsena. See on ehtsalt eetiline küsimus ja paradoks selles mõttes, et seda ei saa ära lahendada. Ja ükskõik kumma lahenduse ma ka ei valiks, ei ole see meeldiv ega (lõpuni) õige. Pole meeldiv lasta lähedasel inimesel juua ja pole hea ka tema autonoomiat piirata. Lõpuni õige ei ole teisel juua laskmine ega ka tema autonoomia piiramine. See on üks olukord, kus eetika puhtal kujul välja tuleb. Filosoof Andres Luure ütles kord, et eetiline tegu on selline, mis pole meeldiv ega õige. Sellest ei tohi muidugi järeldada, et iga ebameeldiv ja ebaõige käitumine on eetiline. Küsimus on pigem selles, et eetilise teo puhul pole millelegi toetuda – ei sisetundele (meeldivus ega ka ebameeldivus) ega välistele, ühiskondlik-ratsionaalsetele kriteeriumitele (õige vs. ebaõige).

Millised on tüüpilised stsenaariumid? Üks on respekteerida joodiku autonoomiat: võib-olla manitseda teda, nõuda talt välja lubadusi, süüdistada teda, aga viimses instantsis jätta talle õigus ise oma elu ja tegemiste üle otsustada. See tähendab muidugi ohtraid ja korduvaid ebameeldivusi: kui suhe hoitakse alles, siis teeb alkohoolik lähikondlastele jätkuvalt sajal eri viisil haiget (füüsilisest vägivallast moraalseni); kui suhe katkestatakse, ka siis kestab ebameeldivuse vorm edasi ja võib püsida elu lõpuni (sest mõningaid suhteid ei saa katkestada, nt vanemate ja laste vahel). Kogu lootus on siin sellel, et teine inimene oma autonoomias ühel hetkel siiski parandab meelt ja terveneb oma sõltuvusest – nii palju kui sellest terveneda saab, sest mingis mõttes ei ole võimalik sõltuvusest lahti saada, vaid ainult viivitada taas tema lõksu langemisega (võib-olla on igavesti nii, et kui alkohoolik jälle pitsi võtab, siis algab kõik uuesti – aga tal on võimalik praegu mitte võtta toda pitsi, veel mitte … – seda „veel mitte’ t“ on võimalik pikendada põhimõtteliselt edasise elu lõpuni). Risk on aga see, et meeleparandust ei toimu ja et alkohoolik jätkuvalt kahjustab teisi ning hävitab lõpuks iseenda, tapab end joomisega (ja on keskmisest tõenäolisem, et ta tapab enne ka mõne teise7).

Mainitud dilemma teine stsenaarium on võtta enda peale ettehooldus alkohooliku eest ja mitte respekteerida tema autonoomiat. See tähendab füüsiliselt takistada alkohooliku ligipääsu alkoholile ning ka rahale, mille eest alkoholi ostetakse. Selle eelis on see, et kainusse sunnituna ei tee alkohoolik kõige hullemaid asju, mida ta joobnuna teeb, s.t ei vigasta teisi ja ennast ning hoitakse ära ka joodiku enda terviseline ja majanduslik laostumine alkoholi mõjul (vähe sellest, et alkohoolik võib raisata varanduse, mis tal on; tänapäeval ta saab ära kulutada ka vara, mida tal ei ole – sellega, et võtab laenu; pangad ja kiirlaenu­kontorid ka meeleldi annavad laenu, sest seadusega on neile garanteeritud, et nad saavad omastada alkohooliku sissetulekud ja varanduse, mida ometi võisid vajada tema lähikondlased). Muidugi tähendab see hooldajatele tülinat, kuna järelevalve nõuab teostamist, pingutust, panustamist. Aga kõige halvem on see, et teise autonoomia piiramist ei saa iial lõpuni õigustada, nii et hoolitsejate südametunnistus ei saa iial puhas olema. Halb on ka see, et kuna alkohoolik ei figureeri siin süsteemis täieõigusliku subjektina, s.t ta on kaine eeskätt välisel survel, siis ei anna see nii kindlat paranemislootust kui eelmine variant, kus keegi tõesti meelt muudab ja joomise maha jätab. Ühesõnaga, välditakse kõige hullemat, aga pole suuri lootusi ka kõige paremale.

Meil ei ole üht kindlat kriteeriumi, mille alusel kas hoida alkohooliku autonoomiat või püüda rakendada ettehooldust. Me tuleme selle juurde veel tagasi, kuid enne vaadakem praktilisi lahendusvariante.

John Warner Barber. Kuningas Alkohol ja tema peaminister. Gravüür, XIX sajand.

John Warner Barber. Kuningas Alkohol ja tema peaminister. Gravüür, XIX sajand.

Wikimedia

Alkohooliku võimalused

Kui vaatleme meetmeid, mida alkoholismi puhul rakendatakse, siis võib need paigutada autonoomia säilitamise ja ettehoolde rakendamise teljele.

Autonoomia-poolses otsas on esiteks mitmesugused ravivõtted ja teraapiad, mida alkohoolik ise vabatahtlikult vastu võtab, olgu omal algatusel või kellegi veenmisel. Nagu meie kultuuris kombeks, saab neid jagada vaimu- ja kehapõhisteks. Vaimust, subjektiivsusest lähtuvad mitmesugused psühhoteraapiad, olgu individuaalsed või grupiviisilised; viimastest on tuntuim Anonüümsed Alkohoolikud oma 12 sammu ja 12 traditsiooniga. Kehast lähtuvad võõrutusravid, kus raviprotseduuridega aidatakse üle saada võõrutusnähtudest. See puudutab eeskätt joodikuid, kellel on kõige suurem lootus sõltuvusest vabaneda.

Samavõrd autonoomsele poolele – ehkki hoopis kõige lootusetumate juhtumitega – paigutuvad nn märgmajad (wet houses),8 kus joodikutele antakse peavarju ja süüa ning pisut raha, millega nad võivad teha, mida tahavad – enamik ostab muidugi alkoholi. Nois asutustes nõudmisi ega olulisi piiranguid elanikele ei seata: nad ei pea osalema teraapiates ega võõrutusravis, nad võivad märgmajas alkoholi pruukida (tõsi küll, selleks ettenähtud ruumis). Pealtnäha tundub selline kontseptsioon kummaline või koguni taunimisväärt, kuna näib soodustavat alkoholismi. Samas on selle taga pragmaatilised kaalutlused. Esiteks valitakse märgmaja elanikud kõige paadunumate joodikute seast, kes on olnud korduvalt võõrutusravil, sattunud EMOsse ja politsei on pidanud nendega korduvalt tegelema. Paadunud joodikute ülalpidamine sellises majas, kus arstiabi on kohapeal või lähedalt võtta, tuleb omavalitsusele/riigile odavam kui nendesamade isikutega seotud kulutused (kiirabi väljakutsed, politseipatrullide tööaeg, kainestusmaja kulud jne). Seattle’is, kus esimene märgmaja 2006. aastal avati, vähenesid aastaga igakuised kulud inimese peale 4066 dollarilt 958 dollarile (Larimer jt 2009: 1349).9 Kusjuures asunike tarbitav alkoholi­kogus mitte ei suurenenud, vaid vähenes 15,7 joogilt 10,6-le (Larimer jt 2009: 1355). Nii et kõige suurema autonoomia poolele paigutuvad nii need, kellel on suur lootus alkoholismist vabaneda, kui ka need, kellel see on äärmiselt väike.

Autonoomia poolel on veel ka sellised asutused nagu kodutute öömajad (mis on tasuta, aga kust päevaks visatakse välja) ja kodutute varjupaigad (mille eest tuleb pisut maksta, aga kus saab pidevalt olla). Mitte kõik kodutud pole joodikud, kuid väga sageli siiski on. Samuti piiratakse joodikute autonoomiat sellega, et neis asutustes ei tohi alkoholi pruukida ega viibida ebakaines olekus (ehkki kerge joobe puhul pigistatakse silm kinni).

Veelgi suurema ettehooldega meetmed on kainestusmaja ja sundvõõrutusravi. Alkoholismi kui sellise eest kedagi vangi ega sunniviisiliselt võõrutusravile ei saadeta, selleks peab isik olema sooritanud kuriteo. Kõige levinum alkohooliku hooldamise süsteem on omaste- ja naabrihool, kus alkohooliku autonoomia võib ulatuda alkohoolikupoolsest omavolist ja türanniast kuni tema täieliku orjastamiseni hooldajate poolt.

Lävimisparadoksid

Mismoodi areneb ja laheneb alkohooliku vahekord teda ümbritsevate inimestega, sõltub väga paljudest asjaoludest ja nagu me ka eelnevast põgusast loetelust näeme, saab siin rakendada mitmesuguseid meetmeid. Just need dilemmad, mis kerkivad üles suhtumises alkohoolikusse, aitavad välja tuua olemuslikku ambivalentsust seoses ligimesega. Ühest küljest on iga teine igati teine, nagu ütleb Derrida (2011: 110),10 taandamatu autonoomiaga, iseseisev ja ises seisev. Ta on keegi, keda me ei saa iial taandada oma ettekujutustele ega ettekirjutustele, ihadele ega nõudmistele. Joodik oma jonnakusega kehastab eriti aredalt sellist teise teisesust. Joodikul on enda üle õigus, sealhulgas ennast hävitada või ka lihtsalt eemale hoida eestkostevahenditest, mitte tulla varjupaika, vaid jääda tänavale. Selle ignoreerimine võib viia paternalistliku vägivallani: me teame paremini, mis on joodikule hea, ning tema protestidest hoolimata pistame ta põhimõtteliselt vangimajja – tema enda „hüvanguks“.11

Teisalt aga pole kellegi autonoomia (ega ka autonoomsusetus) täielik. Individuaalsus pole kunagi 1 ega 0. Isikud on üksteisega põimunud – me oleme kõik oma suhted kõikide asjade ja olendite ja inimestega – ning eeskätt oma lähikondlastega. Selles mõttes võib jällegi öelda, et lähikondlase elu puutub täiesti otseselt minusse. Ma olen (muu hulgas ka) omaenda lähikondlane, ligimene. Vahemaa meie vahel pole väline, vaid samavõrd seesmine nagu see vahe, mis eristab mind minust endast (ehk hingepõhja meeleahendustest, nagu me eespool rääkisime). Sellelt küljelt mul jällegi on eestkosteõigus oma ligimese üle, vähemasti sellisel moel, nagu see on mul iseenda üle.

Muidugi saab konteksti ja asjaolude põhjal eelistada üht- või teistsugust arusaama, ent seda ei saa reeglistada. Viimases järgus olen silmitsi tundmatuga nii teiste kui ka iseenda puhul.

Harud, sopid

Alkohol ja alkoholism on hargnenud ja mitmesopiline teema, mis ulatub keemiast kuni ühiskonnakorralduseni välja. Siin on mängus biokeemia (kuidas alkohol mõjutab meie keha ja närvisüsteemi ning millised on sõltuvuse tekkimise mehhanismid); kehastumus (kuidas meie omailm on seotud viisidega, kuidas keha tegutseb, ning alkoholi mõju sellele); sakraalsus (joove kui uks teise, erilisse maailma, muutunud teadvuse seisundisse); perekonnasuhted (alkoholismi mõju lähisuhetele abikaasade ning laste ja vanemate vahel, koduvägivald); majanduslikud asjaolud (alkoholiaktsiis, alkoholitootjate huvid, mõju rahvatervisele ja alkoholist tingitud kahjud kuritegevuse, liiklusõnnetuste, vigastuste, haiguste ja surmade näol); tavandiküsimused (kuidas on kombeks veeta vaba aega, tähistada tähtpäevi) ning veel palju muud. Alkohol ulatub meie ühiselu igasse soppi. See peaks olema üks olulisemaid ühiselu puudutavate arutelude teemasid ja tarvis on kaasata paljude valdkondade asjatundjaid (meditsiinitöötajad, sotsiaaltöötajad, sotsioloogid, tegevusterapeudid, ajaloolased, majandusteadlased, korrakaitsetöötajad, hingehooldustöötajad, kunstnikud, filosoofid jt). Ühiskondlikul ja majanduspoliitilisel tasandil tuleks meil olla teadlikud sellest, kuidas paljud meie praegused alkoholiharjumused on kujundatud uue kapitalistliku ja tööstusliku alkoholitootmise poolt, ning ka sellest, kuidas karskusliikumine oli XIX sajandi Eesti ärkamisaja ning ka hilisema iseseisvuse üks alustalasid. Filosoofilisest küljest aitab alkoholism jällegi välja tuua olulisi intra- ja intersubjektiivseid struktuure. Alkohol on vägijook, sellega tuleb hoolikalt ja ettevaatlikult ümber käia.

1 Ingliskeelses Wikipedias loetletakse sõltuvuse all (avatud nimekirjana) järgmisi kategooriaid: sõltuvus alkoholist, narkootikumidest (amfetamiin, kokaiin, opiaadid), toidust, nikotiinist, mängurlusest ja seksist. Seda on huvitav kõrvutada Spinoza loetletud põhipahedega: õgardlus, joomarlus, sugukihu, rahaahnus ja auahnus, „mis pole muud kui armastuse või iha mõisted, mis seletavad mõlema afekti loomust objekti kaudu, millega nad on seotud. Sest õgardluse, joomarluse, sugukihu, rahaahnuse ja auahnuse all ei pea me silmas muud kui mõõdutundetut armastust või iha söömise, joomise, sugutamise, varanduse ja au järele“ (3.56sk, Spinoza 2015: 182). Mõlemas on joomine, õgardlus ja seks ning mängurlus võib-olla rahaahnuse vorme. Au ehk võimu mõõdutundetut armastamist aga moodsas versioonis ei mainita ja rahaahnus on sees ainult ühel spetsiifilisel kujul.

2 Ruffle, James K. 2014. „Molecular neurobiology of addiction: what’s all the (Δ)FosB about?“. – The American Journal of Drug and Alcohol Abuse. 40 (6): 428–37.

3 Ma räägin siin just alkoholismist, alkoholisõltuvusest, sest alkohol võib toimida ka avajana, argise ja profaanse katkestajana, sissejuhatusena hoopis uutesse maailmadesse ja olemisvõimalustesse. Aga see vajab eraldi käsitlust. Ilmselt joodiklikud sulgumised saavadki sageli alguse sellistest avangutest, mis ajapikku osutuvad suluks, lõksuks. Vahendist saab eesmärk.

4 Kui neid protsesse saaks ravimitega mõjutada, siis see muudaks juba väga palju.

5 Meeleheitlik tahtmine olla „ise“, vt Kierkegaardi teost „Surmatõbi“ (2006).

6 Kuna Eestis on 60 000 alkohoolikut, siis võib ilmselt julgesti väita, et lõviosa eestimaalastest on nendega rohkem või vähem lähedalt kokku puutunud.

7 Orro, Elmar; Martens, Kiira; Lepane, Lia; Josing, Marje; Reiman, Mati 2015. Alkoholi turg, tarbimine ja kahjud Eestis 2015. Tallinn: Eesti Konjunktuuriinstituudi aastaraamat.

2014. aastal oli alkoholijoobega seotud ligi veerand tapmistest ja viiendik liiklussurmadest, peale selle veel kaks kolmandikku tules hukkunutest, üle poole uppumistest, kolmandik kukkumise tagajärjel surmasaanuist ja pool alajahtumise tagajärjel surnuist, vt Orro jt 2015: 22, 82–88.

8 Vt http://www.wethouse.com/ ja Benoit Denizet-Lewise artiklit „The ‘Wet House’ Where Alcoholics Can Keep Drinking“, New York Times 26. IV 2011, http://www.nytimes.com/2011/05/01/magazine/mag-01YouAreHere-t.html

9 Larimer Mary E. jt. 2009. „Health care and public service use and costs before and after provision of housing for chronically homeless persons with severe alcohol problems“. – Journal of American Medical Association, 301 (13), lk 1349–1357.

10 Derrida, Jacques, Surma and. Tallinna Ülikooli kirjastus, Tallinn 2011.

11 Filosoof Jan Jõemets toob selle paradoksi välja filmis „Puhta mõtte ruum“ (rež Vahur-Paul Põldma), väljendades kartust, et sõbrad heast tahtest ja abivalmidusest pistavad ta hullumajja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht