Kas minu pärija saab koos mu varaga ka digivara?

Õigusteaduses leitakse, et digivara läheb inimese surma korral üle tema pärijatele täpselt samade reeglite alusel nagu mis tahes muu vara.

TIINA MIKK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Digitaalsus on tavapärane, elu lahutamatu osa. Märkamatult on kirjast saanud e-kiri, arvest e-arve, koolist e-kool, maksuametist e-maksuamet ja valitsusest e-valitsus; paberümbrikku asendab digikonteiner, lukuga päevikut öökapisahtlis salasõna ja kasutajatunnusega digikaust, silmast silma suhtlust pöidlatekst ja profiilipilt. Tehnoloogia areneb kiiresti edasi. Digitempo seisukohalt on elu reguleerivad seadused vastu võetud „väga ammu“. See viib küsimuseni, kas seadus reguleerib ka diginähtusi, mida toona olemas ei olnud. Täpsemalt, mis saab inimese surma korral tema digivarast.

Üht ja teist seadust on digipöörde käigus nn digisätetega täiendatud. Võlaõigusseadusse on kirja pandud, mida peab ettevõtja eriliselt silmas pidama, kui ta sõlmib kliendiga lepingu internetis. Olgu tegu internetipanganduse, rongipiletite ostmise või majutuskoha broneerimisega selleks ette nähtud veebilehel. Pärimisseadus, millega reguleeritakse isiku vara saatust tema surma korral, on üks nendest õigusaktidest, milles eraldi sätted digitaalse pärandi kohta puuduvad. Siis kui kehtiva pärimisseaduse eelnõu teksti kirjutati, olid justiitsministeeriumi kabinettides küll juba arvutid olemas, kuid raha, mida kaevandatakse ilma kirkata ja maalt, mida füüsiliselt ei ole olemas, kuulus toona rohkem muinasjutu kui õiguse valdkonda.

Põhimõtteliselt kõik läheb pärijale üle

Igaühel meist on midagi, mille ette võib panna „e“. E-kirjad, e-raha, e-raamat, e-pilet, e-konto pilvekogus, ühismeedias ja voogedastusportaalis. Tavapäraste asjadega on lihtne. Kellelgi ei teki küsimust, kellele kuulub pärast isiku surma tema maja, auto või suvila. Pisut keerulisem võib olla muu kui omandiõiguse pärimisega. Kuigi enamasti on tööandja valmis maksma pärijale pärandaja väljateenitud töötasu, võib tööandjale tulla üllatusena, et pärijale tuleb välja maksta ka pärandaja kasutamata puhkuse hüvitis. Puhkus on mõeldud puhkamiseks ja selleks, et koguda jõudu järgmiseks tööperioodiks, kas pole? Samamoodi on mõistetav pärija nõutus, kui pärandaja üürileandja nõuab temalt viimase kuu üüri ja veel kolm kuud ettegi – ega siis pärija korteris elanud! Pealegi, tal on juba oma elamispind olemas. Inimlikult võib aru saada ka sellest, et pärija hea meelega päriks küll need asjad, millel on mingi väärtus, aga need, millega tal midagi peale hakata pole, jätaks lahkelt kellelegi teisele. Ka vanasõna „võlg on võõra oma“ leiab sageli „tõlgendamise teel“ pärimisõiguses kiiresti uue tähenduse.

Seadus on aga armutu. Pärimisseadus ütleb üheselt: kõik, mis kuulus pärandajale, läheb üle pärijale, v.a üksikud erandid. Ei ole siin midagi valida ega tõlgendada. Kohtupraktikaski on osutunud vajalikuks selgitada, et laenu­lepingu võlgniku surm kohustusest ei vabasta. Pärijale läheb üle kõik, mis üle minna saab. Ühtviisi nii maja, auto ja raha pangas kui ka tööle unustatud pintsak ja sõbrale laenatud väärtuslik kirjandusteos. Kogu vara läheb üle tervikuna, olenemata sellest, kus pärandajale kuulunud asjad on, kas pärija neist midagi teab ja neid endale tahab või kas pärandaja on oma testamendis nimetanud. Kui järele mõelda, siis kuidas see saakski teisiti olla? Mis nendest asjadest siis saama peaks, kui keegi nende eest ei hoolitse? Pärandaja neid ju kaasa ei võta ja võõrastele jätta ka ei sobi. Just seepärast räägivadki juristid pärimisest kui üldõigusjärglusest. Sellel põhimõttel on kaks eesmärki. Esiteks tagada, et ükski asi ei jääks peremeheta ja teistele koormaks. Teiseks luua selgus selles, kes on iga üksiku asja uus omanik. Kui teame, et maja läks pojale, siis teame ka seda, kellele kuuluvad pehkinud küttepuud, mille pärandaja naaberkinnistule ladus. Selle järgi teame ka seda, kellelt saab naaberkinnistu omanik paluda need sealt ära viia ja kellele väärtuslik kirjandus­teos tagasi anda.

Digivara pärimine

Kuna üle läheb kõik, mis minna saab, läheb üle ka digivara. Teisisõnu, kuna pärandvara hulka kuulub niigi väga palju õigusi ja kohustusi, ei ole mingit põhjust öelda, et digivara pärijale üle ei lähe. Ainuüksi see, et tegu on digivaraga, päritavust ei välista. Ei ole ühtegi põhjust, miks öelda, et digivara pärimine peaks toimuma teistsuguste reeglite järgi kui eespool jutuks olnud tavapärased asjad. See viiks absurdse tulemuseni, kus pärandaja fotoalbumis olev paberkandjal foto on päritav, sama jäädvustus digitaalsel kujul aga mitte.

Pärimisseadus, olgugi et digiarengu taustal vana, reguleerib edukalt ka selliseid uusi nähtusi nagu digivara. Nii on ka e-kontod üldjuhul päritavad, v.a üksikud erandid.

LoboStudioHamburg / Pixaby

„Ma ei taha, et keegi minu kirju loeb!“ mõtlete. Aga mille poolest erineb e-kiri ümbrikus paberkirjast? Nii kiri kui ka e-kiri võib olla kas isikliku või mitte­isikliku sisuga. Mõeldamatu oleks see, et e-kirjakasti kasutaja surma korral hakkaks keegi – kes? – tema postkasti sisu analüüsima ja isikliku sisuga kirju välja sorteerima. Vastupidi, pärimisseaduses on hoopis eraldi säte selle kohta, kuidas erilise mälestusväärtusega asju tuleks pärijate vahel jagada. Saladuse suurust kirjade arvu järgi ei mõõda. Siiamaani pole veel keegi väitnud, et pööningult leitud vanad armastuskirjad või päevik öökapisahtlis ei ole päritav või et pärijale lähevad üle need paberfotod, mis ei ole isikliku sisuga, seevastu isikliku sisuga paberfotod … jah, mis nendega tuleks siis ette võtta?

Tõsi, pärimisseadus ei ütle, et eranditult kõik läheb üle. Teatud õigused ja kohustused ei ole päritavad. Seadus annab üldise suunise, et päritav ei ole see, mis on pärandaja isikuga nii tugevalt seotud, et see lihtsalt ei saa üle minna. Näite varal: üle läheb pintsak, aga mitte lubadus seda õmmelda. Nii­samuti ei lähe üle tööleping, kuigi lepingud üldiselt on päritavad.

Aga mille päritavuse üle me üldse vaidleme? Sellele küsimusele on ka paljudel juristidel raske vastata. Seadus digivara mõistet ei ava, aga asjad jagab vallasasjadeks ja kinnisasjadeks, s.t millekski, mida saab n-ö käega katsuda. Digivara ei saa käega katsuda. Kui tegu on digivaraga, millega kaasneb e-konto ja sageli ka kasutajatunnus ja salasõna, nagu näiteks Google Mail, Dropbox või Piletilevi, ei ole e-konto asi, mistõttu ei saa inimene olla seaduse silmis ka selle omanik. Sageli ei ole tegu üksnes õiguste pärimisega nagu on patent või autoriõigused. E-konto kasutajaks olek paneb kasutajale kohustusi – kontot ei tohi edasi anda, salasõna ei tohi avaldada kolmandatele isikutele, postitused peavad jääma seadusega lubatud piiresse jne. Mõelda tasub sellele, kuidas inimene endale e-konto saab. Ta läheb ühele veebilehele, täidab vajalikud lahtrid oma andmetega ja vajutab „Registreeri kasutajaks“. Sellega on ta sõlminud lepingu online-teenuse pakkujaga. Järelikult see, mis talle eluajal kuulub ja mille päritavust saab hinnata, on leping teenusepakkujaga. Kui leping oma olemuselt ei ole isikuga lahutamatult seotud, läheb see üle pärijale. See tähendab, et pärija astub – õigemini satub – lepingusse seaduse jõul. Pärijast saab ühtaegu nii lepingu võlausaldaja kui ka võlgnik ehk et tal on nii lepingust tulenevad õigused kui ka kohustused, täpselt nagu olid pärandajal. Leping läheb pärijale üle sekundi pealt ja muutumatul kujul, ilma et seda oleks vaja eraldi vormistada või milleski eraldi kokku leppida. Üks isik asendub teisega ja kogu lugu. Leping lõpeb üksnes siis, kui keegi teine peale pärandaja lepingut täita ei saa, näiteks ei ole tal vajalikke teadmisi, oskusi, kogemust jne. Leping lõpeb seaduse jõul ka siis, kui see, mida teine pool pidi tegema, on midagi sellist, mida saab teha ainult pärandajale. Nii saab rätsep pärandaja mõõtude järgi pintsaku õmmelda üksnes pärandajale. Kui ka pärija rätsepaga kokku lepib, et too pintsaku talle õmbleb, peab rätsep tegema juba uued lõiked ja teistsuguse pintsaku. Enamiku lepingute, sh e-kontode lepingute, puhul aga teenusepakkuja jaoks kasutaja surmaga midagi ei muutu. Facebookil on kolm miljardit kasutajat ja tema kohustused on kõikide suhtes ühesugused. Nii ei ole ka Facebookil mingit vahet, kas kasutaja on Mari või Jüri või ühe või teise pärija. Endiselt tuleb hoida platvorm töö­korras, võimaldada kontole juurdepääs, avalikustada postitused ja saata sõnum ühelt kontolt teisele. Seevastu ei ole päritav Tinderi konto, nagu ei ole päritav ka samasisulise teenuse kokkulepe ilma digitoeta. Niisiis, pärimisseadus, olgugi et digiarengu taustal vana, reguleerib edukalt ka selliseid uusi nähtusi nagu digivara. Nii on ka e-kontod üldjuhul päritavad, v.a üksikud erandid. Seda, kas on tegu erandiga, tuleb otsustada igal konkreetse e-„asja“ puhul eraldi.

Mis kontodest saab?

Paraku ei paista online-teenusepakkujad seda käsitlust jagavat. Paljud neist kasutavad ära diginähtuste näilist uudsust ja väidavad, et tegu on seadusega reguleerimata küsimusega. Osa teatab oma veebisaidil, et tegu on mittepäritava õigusega. Teised ei võta selget seisukohta, kuid teevad pärija juurdepääsu kontole kunstlikult keeruliseks. Mõni ütleb, et ta ei saa lubada pärijal pärandaja kontole sisse logida, sest tema ülesanne on kaitsta oma kliendi ja nende suhtluspartnerite eraelu. Isegi kui eraelu kaitse oleks vajalik, ei ole see otsus teenusepakkuja teha. Ükski rahvusvaheline ega Eesti teenusepakkuja ei otsusta üksi, kas midagi, mis kuulus pärandajale, on päritav või mitte. Nad isegi ei tunne oma klienti!

Kuid päritav ei ole Tinderi konto, nagu ei ole päritav ka samasisulise teenuse kokkulepe ilma digitoeta.

solenfeyissa / Pixabay

Inimesed on erinevad ja nii on erinevad ka nende eelistused konkreetse lepingu päritavuse küsimuses. Ühed ei soovi mingil juhul e-konto sisu pärijatele avaldada, teised usaldavad pärijat rohkem kui teenusepakkujat. Õigus peaks siinkohal lähtuma sotsiaalsest normist, mitte tegelikkusest.

Kui e-kirjakast või suhtlusvõrgustiku konto sisaldab sellist infot, mis peaks jääma üksnes tema ja tema suhtluspartneri teada, on kõige kindlam viis sõnumivahetus saladuses hoida, sõnum või e-kiri kohe pärast selle lugemist nii saaja kui saatja kontolt kustutada. Kui tahta määrata konto postuumset saatust, tasub uurida, milliseid võimalusi teenusepakkuja pakub. Mõni lubab teenuse­pakkujaga kokku leppida, et kasutaja surma korral konto pärijatele üle ei lähe ja nii konto kui ka selle sisu kustutatakse. Enne sellise otsuse tegemist tasub aga järele mõelda. Sageli sisaldab e-konto (näiteks e-kirja konto) pärijale olulist teavet, mis aitab päritud varast ülevaadet saada ja seda korraldada. Pildid, videod, romaani käsikiri, majaplaanid, teated pärandajale, pooleliolevad läbirääkimised ja vaidlused, lepingud, tasumata arved, sõbrad, tuttavad, kellele teade pärandaja surmast edasi anda jne. Suhtlusvõrgustiku konto võib muuta mälestuskontoks, kus leinas mälestusi jagatakse ja kaastunnet avaldatakse. Sellegi konto eest peaks keegi hoolt kandma. Ja kes võiks olla kontole parem peremees kui see, kellest pärandaja on teinud oma õigusjärglase ja kellele usaldanud kogu oma vara.

Pärimisõiguslikult on kõige olulisem määrata, kes on pärija. Siinjuures tuleb aga taas silmas pidada, et pärijale, mitme pärija korral pärijatele ühiselt, läheb üle kogu pärandvara tervikuna ja ühesuguste reeglite järgi. Teisisõnu, ei ole olemas eraldi pärandvara ja digipärandvara, pärijat ja digipärijat, testamenti ja digitestamenti. On üks pärandvara, mille hulka kuulub ka digivara. Testamendis võib küll teha korralduse, millega määratakse konkreetne e-konto konkreetsele isikule, kuid see ei taga veel seda, et pärija enne e-konto üleandmist kontole sisse ei logi. Lootma ei tasu jääda ka võimalusele määrata konto uus omaja teenusepakkuja veebisaidil. Tegu ei ole küll testamendiga, kuid needki ei pruugi välistada pärijate juurdepääsu.

Kui kasutaja ei soovi jätta kontot ja selle sisu teenusepakkuja meelevalda, vaid soovib, et pärija konto ise sulgeks, konto sisu alla laadiks, muudaks selle mälestuskontoks või kontot oma nime ja pildiga edasi peaks, ei ole Eesti õiguse kohaselt vaja oma soovi eraldi avaldada, s.t konto kuidagi eraldi päritavaks tunnistada. Mõnikord võib see siiski otstarbekas olla. Sageli on teenusepakkujal nii tugevam läbirääkimiste positsioon kui ka tehniline võimekus kontoga oma äranägemisel ringi käia. Harvad ei ole juhud, kus pärijalt nõutakse kinnitust, et konto sisu võib pärijale avaldada või dokumente, mida tavaliselt pärija staatuse tõendamisel vaja ei ole. Kui pärija läheks kohtusse, jääks talle küll õigus, kuid kas konto ja selle sisu on vaidlust väärt? Aja-, närvi- ja rahakulu vältimiseks tasub jätta pärijale iga konkreetse konto kasutajatunnus ja salasõna, turvaliselt ja ajakohasena. Ei pea kartma, et pärija „tungib sisse“ võõrale kontole. Pärija ei ole kolmas isik, vaid pärandaja õigusjärglane ja pärandaja ning teenusepakkuja vahel sõlmitud e-konto lepingu pool. Põhimõtteliselt saab pärija ka ise nõuda teenusepakkujalt uut salasõna ja kasutajatunnust, täpselt nagu sai seda teha pärandaja, kui ta veel elus oli. Kasulik on teada, et mõni teenusepakkuja võib kasutaja surma korral konto sulgeda. Kui Facebook saab teada kasutaja surmast, tähistatakse see märkega „mälestuskonto“ (memorialised). Teised kasutajad saavad küll postitusi teha, kuid kontole sisse logida ei saa keegi. Surmateatele ei seata ülemäära rangeid nõudeid ja nii võib heatahtlik leinaja tahtmatult tekitada olukorra, kus pärija ei saa kontole sisse logida ja andmeid alla laadida isegi mitte salasõna ja kasutaja­tunnusega.

Lõpetuseks võib öelda, et digivara pärimise küsimuses on õigus praktikast ees. Õigusteaduses leitakse, et digivara läheb inimese surma korral üle tema pärijatele täpselt samade reeglite alusel nagu mis tahes muu vara. Seni kuni see seisukoht ka vaidlusteta omaks võetakse, tasub pärijate elu lihtsamaks teha ja digivara saatus selge sõnaga juba eluajal kirja panna, soovitavalt notariaalses vormis.

Tiina Mikk, PhD on Tartu ülikooli õigusteaduskonna tsiviilõiguse lektor.

* Artikkel peegeldab Tiina Miku aasta alguses Tartu ülikooli õigusteaduskonnas kaitstud doktoriväitekirjas „Päritavuse kriteeriumid ja päritavuse välistamise võimalused digitaalse pärandi kontekstis e-konto näitel“ käsitletut.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht