Keskkonnahumanitaaria kohtumispunkt KAJAK

Keskkonnahumanitaaria vihmavarju all on kohtumispaik inimese ja keskkonna suhetest huvitatud humanitaaridele.

KADRI TÜÜR, ELLE-MARI TALIVEE

Oktoobrikuu viimasel päeval täitus kümme tegutsemisaastat Eesti Keskkonnaajaloo Keskusel (KAJAK), mille tähistamiseks peeti 1. ja 2. novembril teine Baltimaade keskkkonnahumanitaaria ja sotsiaalteaduste konverents BALTEHUMS. Sel puhul kogunesid väikeseks tagasi- ja edasivaateks KAJAKu endised ja praegused juhatuse liikmed, et mõelda üheskoos Eesti keskkonnahumanitaaria kujunemiskäigule ning sellele, kuidas edeneb keskkonnateemade uurimine humanitaarteadustes ajal, mil keskkonnakriisid üha nähtavamalt inimeste ellu tungivad.

Keskkonnahumanitaaria – kuidas seda mõista?

KAJAK loodi ametlikult 31. X 2011 toonase Tallinna ülikooli ajaloo instituudi juures.^[1] Asutajaliikmeiks olid ajaloolased Ulrike Plath, Priit Raudkivi ja Inna Põltsam-Jürjo, semiootik Kati Lindström, geograaf Andres Tarand ning arheoloogid Erki Russow ja Lembi Lõugas. Põhimääruse kohaselt on KAJAK teadusvõrgustik, mille ülesanne on ühendada keskkonnaajaloo uurijaid ning arendada, toetada ja koordineerda koostööd keskkonnaajaloo valdkonnas nii Eesti-siseselt kui koostöös rahvusvaheliste partneritega. Selle ülesande täitmiseks arendatakse teadus- ja õppetööd, korraldatakse teadusüritusi ja uurimistulemuste levitamist. Kuidas see kõik on õnnestunud, arutasid koos Kadri Tüüri ja Elle-Mari Taliveega Ulrike Plath (KAJAKu esimene juht), Kati Lindström (asutajaliige, kauaaegne juhatuse liige), Joonas Plaan (juhatuse liige) ja Liisi Jääts (KAJAKu aktiivne liige, ERMi püsinäituse kaaskuraator).

Kadri Tüür: 2021. aasta seisuga on KAJAKul täpselt 50 liiget. Tallinna ülikooli juures tegutsev KAJAK seob eri asutuste teadlasi üle Eesti: Tallinna ja Tartu ülikoolist, Eesti maaülikoolist, esindatud on Eesti Rahva Muuseum ja Eesti vabaõhumuuseum, Ca’Foscari Veneetsia ülikool, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskus. Erialade valik on niisama kirju: ajalugu, arheoloogia, klimatoloogia, kirjandus- ja kultuuriteadused, ökoloogia, geograafia, semiootika, filosoofia, metsandus, antropoloogia … Ehkki keskuse nimes kajastub kõigist humanitaardistsipliinidest vaid ajaloo nimi, on juba algusest peale olnud selge, et erialapõhise vahetegemise teed minna ei oleks kaugeltki õige. Pigem on vaja julgustada eri teadusalade uurijaid üheskoos tegutsema – see aga omakorda ei sünni naljalt ilma teaduskoostööle eelnevate inimlike kontaktideta.

 

Ehkki nimes kajastub kõigist humanitaardistsipliinidest vaid ajalugu, on algusest peale olnud selge, et erialapõhise vahetegemise teed minna ei oleks kaugeltki õige.

Kadri Tüür

Kati Lindström: Kui küsida, kas oleme keskkonnahumanitaaria või -ajaloo keskus, peab lisama, et 2011. aastal ei olnud keskkonnahumanitaaria mõistena veel nii levinud kui praegu. Lisaks on KAJAK asutatud ajaloo osakonnas ja ajalugu oli toona võrgustiku kese. Rahvusvaheliseltki on keskkonnahumanitaaria ja -ajaloo piir suhteliselt hägune, nii et siin me ei ole erilised. Keskkonnahumanitaaria on laiem, sisaldades mitut humanitaarteadust, mis tegelevad keskkonnaga vastavalt oma eriala metoodikale. Kui vaatame maailma mastaabis, siis on suur osa nendest, kes praegu peavad ennast keskkonnaajaloolasteks, välja kasvanud ökokriitikast, nii et keskkonnaajalugu kui uurimisvaldkond ei ole kunagi olnud väga kitsalt piiritletud. Eestis on suund keskkonnahumanitaariasse olnud tugev ka ökosemiootikute hulgas.

Ulrike Plath: Kui jälgida keskkonnahumanitaaria diskussiooni, selgub, et keskkonnaajaloo tingimuseks on, et aluseks on mingi teatud selge allikabaas, ükskõik kas ta on siis klassikaline arhiivimaterjal, arheoloogiline aines või on need kirjanduslikud tekstid. Praegu on institutsionaalselt välja kujunenud nii, et keskkonnaajalugu on professuuri kaudu seotud Tallinna ülikooliga, Tartu ülikoolis on aga nüüd loodud keskkonnahumanitaaria professuur – tervitame seda südamest.

Plath: Kuna keskkond on alati kultuuriülene fenomen, on äärmiselt vajalik olnud ka regionaalne ja rahvusvaheline koostöö. KAJAKu rajamist ja tegevust on algusest peale väga palju toetanud Rachel Carsoni keskus (RCC) [2] Münchenis. RCC on Deutsches Museumi ja Müncheni Ludwig Maximiliani ülikooliga assotsieerunud uurimisasutus, mis pakub teadlastele stažeerimisvõimalusi, annab välja teaduspublikatsioone ja arendab keskkonnahumanitaaria-alast kraadiõpet. Meil on olnud RCCga kokkulepe, et saame seal resideeruvaid uurijaid ise reisikulusid kandmata siia esinema kutsuda ning eriti keskuse algusaastatel kasutasime seda võimalust tõesti sageli ning tulemuslikult.

Elle-Mari Talivee: Rahvusvahelist mõõdet lisab KAJAKule ka nõuandev kogu, kes aitab hoida kontakti keskkonnahumanitaaria arengutega laias maailmas. Kümne aasta jooksul on nõuandvasse kogusse kuulunud RCC direktor Christof Mauch, Viinis tegutseva Zentrum für Umweltgeschichte juhataja Verena Winiwarter ning praeguseks meie seast kahjuks lahkunud Stockholmi ülikooli emeriitprofessor, eesti paleontoloog Urve Miller, kes oli teerajaja Läänemere piirkonna looduse ja inimajaloo seoste uurimisel, aga ka liikide väljasuremist uuriv Dolly Jørgensen Stavangeri ülikoolist, prantsuse keskkonnaajaloolane Gregory Quenet, Austraalia teadus- ja keskkonnaajaloolane Libby Robin, kliimaajaloolane Christian Rohr Berni ülikoolist, keskkonnaajaloolane Andrea Gaynor Lääne-Austraalia ülikoolist ja ökokriitik ning religiooniuurija Kate Rigby, kes on äsja asunud tööle Kölni ülikoolis.

Plath: Kokkukuuluvustunnet ei anna mitte ainult ainult teemad, vaid ka regioon – arvan, et see on tõesti väga tähtis. Eri inimesed tegelevad teatud regioonis sarnaste probleemidega. Muidu on keskkonnaga ikka võimalus, et kaotakse globaalsusesse, tehakse suuri analüüse, aga ei viida seda tagasi lokaaltasandile. Kohalikud teadmised ja kohalikud allikad on väga tähtsad. Ma arvan, et selle jaoks on KAJAK väga-väga vajalik, nagu ka BALTEHUMSi konverentside sari ja meie regiooni esindaja Euroopa keskkonnaajaloo ühingu (ESEH) juures. See, mis meid ühendab, on ennekõike – ehkki mitte ainult – huvi selle regiooni vastu.

Erialapõld ei ole ju staatiline, et kui üks kord sai küntud, on valmis.

Kati Lindström

Mida annab teadusürituste korraldamine?

Lindström: Selleks et tekiksid uued ideed ja oleks mõttevahetus, peab olema suurem vestlusring. Konverentsid nagu BALTEHUMS ei sünni lihtsalt sellepärast, et KAJAK tahtis seda korraldada – pigem oli inimestel vajadus kohale tulla, soov kuulata ja leida neid, kes mõtlevad millestki sarnasest, seda ka teise eriala pinnal.

Kui ei oleks KAJAKut kui võrgustikku, hajuksid need vestlused laiali. Erialapõld ei ole ju staatiline, et kui üks kord sai küntud, on valmis. Seda peab kogu aeg kündma, et ta püsiks, et oleks nähtav ja areneks, et suheldaks, et tuleks uusi inimesi peale. Eestis on alati inimesi vähe ja kui me tahame, et tuleks uusi uurijaid peale, peame olema kogu aeg nähtaval ja pidevalt midagi tegema, mis on huvitav – ja koos, mitte ainult ühe projekti pinnal.

Joonas Plaan: BALTEHUMS näitas väga hästi, kuidas keskkonnahumanitaaria vihmavarju all olid esindatud vägagi erinevad distsipliinid, dialoog oli äärmiselt põnev – teemad ja probleemid, mis eri valdkondade esindajaid seovad ja erutavad. Inspireeriv oli kas või see, et ilma sellise konverentsita ei pruugigi teada saada, et siinsamas nina all mõni teadlane tegeleb samalaadse teemaga, on oht jäädagi omaette nokitsema ja võib-olla kaotada ind.

Lindström: Sümbioos on alati olnud oluline. BALTEHUMSile oli võimalik kokku panna temaatilisi tervikpaneele – geograafid, ajaloolased, keskkonnaantropoloogid. Seekord oli rohkem filosoofilist ja teoreetilist arutelu ning puht ajaloosessioone vähem kui Riias toimunud esimesel BALTEHUMSil 2018.

Talivee: Mind paelus värskel BALTEHUMSil mitugi paneeli just oma terviklikkusega: tahaksin naljaga pooleks öelda, et domineerima jäid inimese ja vee suhted – näitena tooksin läti folkloristi Dace Bula ettekande Daugava üleujutustest Bolderājas ning nende peegeldumisest keskkonnanarratiivides ning Glasgow ülikooli teadlase Mike Loaderi plenaari, kus keskenduti Läti näitele, kus keskenduti veehoidla rajamisele Lätis, kuid kaude riivas see ka Leedu ja Eesti energiatööstusele rajatud veehoidlaid.

Plath: KAJAKu tegevuse algul oli vaja üldpopulariseerimise kõrval haarata kaasa doktorante, pakkuda neile traditsiooniliste uurimisviiside kõrval keskkonnaajaloo võimalusi. Tähtis oli Eestist kaugemale ulatuva võrgustiku loomine – selleks sai defineeritud ESEH Baltikumi regioon. Jätkuv tihe rahvusvaheline koostöö, doktorikoolid, rahvusvahelised konverentsid nagu ESEH ja BALTEHUMS – neid võime pidada KAJAKu kümne aasta töö suuremateks saavutusteks. Euroopa keskkonnaajaloo ühingu 2019. aasta konverentsil Tallinnas asutati keskkonnaajaloo teemaliste doktoritööde auhind ESEH Tallinn Dissertation Prize. Hea tulemus on ka keskkonnaajaloo õppesse juurdumine Tallinna ülikoolis alates 2013. aastast ning näitused, mis omakorda rajavad sildu avalikkusega.

Kokkukuuluvustunnet ei anna mitte ainult ainult teemad, vaid ka regioon.

Ulrike Plath

 

Kus selle töö tulemustega tutvuda saab?

Lindström: Kui KAJAKu algusaegade keskkonnaajalugu tutvustavate avatud seminaride faas läbi sai, algas „töö sektsioonides“. Hakkasime koostama Horisondi keskkonnaajaloo erinumbrit, mis ilmus 2015.^[3] Horisondis tõime lugejani keskkonnaajaloo teemade laia lehviku – esmakordselt eesti keeles ka termini antropotseen. Antropotseeni-artikkel sai tookord Horisondi lugejapreemia. Mitmed teemad kandusid edasi ERMi näitusele ja on huvide keskmes siiani: aiandus, kalandus, taudid.[4] Populariseerimine ja nähtavus on meie laia tegevusala juures alati esmased olnud. Meie nõuandva kogu liige, Austria keskkonnaajaloolane Verena Winivarter on kodumaal pärjatud meediasõbra tiitliga. Tema põhimõtteks on hoida kätt pulsil ja olla alati valmis kommentaari andma teemadel, millest oskab rääkida.

Plath: Võrgustiku liikmetega oleme teinud väljasõiduseminare, näiteks antropoloog Franz Krause eestvõttel käisime Soomaal, ühe suveseminari tegime Sillamäel sealse rakendusökoloogia keskusega. Ühtlasi tekkisid rühmad, mis hakkasid omaette koos tegutsema – teemad varieerusid kliimaajaloost kirjanduse suheteni keskkonnaajalooga, alguse said näiteks seminarid Balti loomaajaloost, mille tulemuseks on peatselt ilmuv ingliskeelne kogumik „Baltic human-animal histories: relations, trading, and representations from an entangled perspective“ („Inimeste ja loomade ajalood Baltimaades. Suhted, kaubandus ja representatsioon põimunud perspektiivist“). Kliimateemalistest kohalikest konverentsidest tuleks märkida „Tormid, põuad ja sabaga tähed: kliima ja erakordsed ilmastikunähtused Eesti ajaloos, kirjanduses ja kultuuris“ (2017) ning „Igal tuulel oma tuju – tormid ja tormisus. Ekstreemne kliima ja selle ühiskondlik mõju Eesti näitel“ (2020).

Talivee: Oleme aastate jooksul korraldanud terve rea keskkonnateemadega seotud kirjandusteaduslikke ettekandepäevi koostöös UTTKga. Need on omamoodi lisatõuke saanud Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumi iluaiast, mis kujutab endast läbilõiget XX sajandi linnaaia pidamise põhimõtetest. Muuseumi aias on pisike aiaekspositsioon, millega kaasneb lasteprogramm „Kirjandus ja loodus“. Kirjandusliku aia seminarile 2015. aastal on järgnenud hulk teisi: 2016 toimus Laelatu bioloogiajaamas ja Lihula mõisas seminar „Tekstid ja linnud“. Selle kava^[5] näitab, kuidas põimuvad omavahel luule, arheoloogia, kulinaaria, ökoloogia, kliimamuutus … 2018. aastal toimus seminar kirjandusest ja tööstusest Narvas, mis oli seotud ka kirjanduslike linnauuringutega ja leidis väljundi ajakirja Methis erinumbrina. 2020. aasta kevadsuvel korraldasime koos Ene-Reet Soovikuga küllap Eesti esimese koroonaaegse haigustele pühendatud seminari – taudiveebinari haiguste kujutamisest kirjanduses.

Kirjandusuurijana olen suure huviga keskkonnaajalooga haakunud.

Elle-Mari Talivee

Liisi Jääts: ERMi püsinäituse „Kohtumised“ alaosa „Inimene ja looduskeskkond“ (2016) on välja töötatud koos KAJAKuga, nõuandjana oli kaasatud ka Libby Robin. Sellest on sündinud haridusprogramm koolidele „Tants epideemia ümber“ ning ettekandepäev ERMis „Jumala viha ja juudasitt“ nakkushaigustest ning nende tõrjest Eesti ajaloos. Lisaks – mitte küll otseselt näitusest välja kasvanud, aga sisuliselt sellega seotud on avalikkusele pakutud ekskursioonid ERMi välialal Raadi militaarpärandi ja selle keskkonnamõjude teemal.

Talivee: Näitusetegevus jätkub – 2023. aastal avatakse Kumus suur antropotseenile pühendatud näitus, mida kureerivad KAJAKu võrgustikust Ulrike Plath ja Linda Kaljundi. Libby Robin küsis just oma ettekandes BALTEHUMSil, kuidas kujundame antropotseeni – inimese ajastu – kohalikuks, isiklikuks, emotsionaalselt siduvaks. Kunsti kaudu saab seda kindlasti teha.

Lindström: Klimatoloog ja poliitik Andres Tarand on KAJAKu kõige tuntum asutajaliige. Tema Jaak Jaaguse ning Ain Kallisega kahasse kirjutatud „Eesti kliima minevikus ja tänapäeval“ (2013) ja mitu teist põnevat publikatsiooni – näiteks Eesti tornaadodest – on kõik ilmunud KAJAKu-kümnendi jooksul. Keda huvitab toiduajalugu, siis see on ühel perioodil olnud üks meie võrgustiku tähtsamaid uurimisteemasid – Ester Bardone, Ulrike Plathi, Anu Kannikese ja Inna Põltsam-Jürjo „101 Eesti toitu ja toiduainet“ (2016) on KAJAKu tiiva all küpsenud, nagu ka asutajaliikme Põltsam-Jürjo „Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal“ (2020). Ajakirja Journal of Baltic Studies erinumber Baltikumi toidukultuurist ilmus juba 2015 ning järgmisel aastal avaldati see ka eraldi raamatuna.

Valdkondade vahelist sidusust võiks olla rohkem, see aitaks kaasa keskkonnakommunikatsiooni juures.

Joonas Plaan

 Kas institutsionaliseerumine on libe tee?

Lindström: Oleme alati üritanud tegutseda vahendajana ülikoolide vahel. Kui Eesti teadusrahastus tehti institutsioonipõhiseks, oli see muidugi tagasilöök, sest meie idee oli liita, olla võrgustik, mitte niivõrd struktuuriüksus. Sellele mõttele oleme jäänud siiski truuks, oleme alati eri asutustega koostööd teinud ja koostööd tiivustada üritanud. Ülikoolide ja teadusasutuste vaheline koostöö on ülioluline.

Tüür: Lisaksin, et hoolimata sellest, et tahame olla institutsioonidevaheline võrgustik, oleme Tallinna ülikoolile väga tänulikud, et meid oma tiiva alla võeti ja õnnestus saavutada positsioon ülikooli struktuuriüksusena, mis tagab ligipääsu ruumidele, ülikooliga seotud töölõikudele, kas või näiteks doktorantidele ja tudengitele, keda saab omakorda kaasata KAJAKu töösse alates konverentside korraldamisest kuni õppekava arenduseni. Muu hulgas on Tallinna ülikooli teadusfond rahastanud nüüdseks poolteist aastat väldanud projekti KAJAKu kompetentsi arendamiseks rakendusliku keskkonnahumanitaaria alal.

Plath: Ülikooli õppekavasse kuulumine annab palju juurde. Kui ollakse edukas suur keskus, aga ei olda sügavalt seotud ülikooliga muidu kui projektipõhiselt, siis ei ole see sageli jätkusuutlik. Me oleme valinud teise tee ja see on minu arvates õige. Rohepööre on Tallinna ülikoolis üks humanitaarteaduste eelisvaldkondadest. Hea, et meil on olemas keskus, mis koondab uurijaid. Kindlasti poleks see ilma ülikoolita võimalik olnud.

Talivee: Kirjandusuurijana olen küll suure huviga keskkonnaajalooga haakunud. Kaitsesin oma doktoritöö samal aastal kui semiootik Kadri Tüür ja arheoloog Raili Allmäe – kõik KAJAKu liikmed – ja töö kirjutamise lõpufaasis oli kas või arusaamisest, et kirjandust võib ka nii uurida, äärmiselt palju tuge.

Plaan: Kasutan oma töös Eestimaa Looduse Fondis neid teadmisi ja oskusi, mida akadeemilisest tööst olen saanud, püüan selle pinnalt tööd ELFis paremini teha. Mitte ainult Eesti-siseselt, vaid ka suuremates gruppides – Läänemere kolleegidega Maailma Looduse Fondis räägime või soovime kaasa lüüa projektides, mis on vägagi keskkonnaajalooga seotud: näiteks kuidas ette kujutada, uurida, kirjeldada tursa või üldse kalanduse ajalugu Läänemeres ja seeläbi paremini looduskaitsetööd teha, näitlikustada, mis on muutunud, kui palju kunagi kala oli ja kui tähtis see oli rahvastele. Valdkondade vahelist sidusust võiks olla rohkem ja see aitaks kaasa keskkonnakommunikatsiooni juures.

Tüür: Et algusse tagasi jõuda, küsin: mis see KAJAK ikkagi on? Kasutaksin saksa keelest laenatud sõna Treffpunkt: see on kohtumispaik inimese ja keskkonna suhetest huvitatud humanitaaridele. Sarnaselt mõtlevate inimestega koos tegutsemine on alati tulemuslikum kui üksipäini pusimine. KAJAKu aastakoosolek, kus võetakse võrgustikku vastu ka uusi liikmeid, toimub 20. XII 2021.

[1] Vt asutajaliikme Priit Raudkivi „Paari seletust KAJAKu asjus“ ajalookultuuri ajakirjas Tuna 2012, 15 (4), 141−143.

[2] Vaata lähemalt: https://www.carsoncenter.uni-muenchen.de/about_rcc/index.html

[3] Antropotseen. Maakera inimeste meelevallas. Keskkonnaajaloo eri. – Horisont 2015, 5.

[4] BALTEHUMSi aiandusteemaline peaettekanne oli Kate Brownilt, kellega ilmus Sirbis usutlus. Anni Müüripeal, Linnaaed kui maailma mudel. – Sirp 15. X 2021.

[5] https://www.utkk.ee/sundmused/seminar-tekstid-ja-linnud/