Komide laiali pudenevad kõnelused

Suvalisuse ja aususe vahel tuleb hoida tasakaalu. Komi maailmapilt on aga selline, nagu parajasti pähe tuleb.

ART LEETE

Komid jutustavad kogu aeg lugusid, mis on natuke seotud maailma hingestatusega. Nad räägivad nendest pisut pühadest asjadest, kui istume komi metsaonnis, tare seina ääres või kui nad helistavad mulle Eestisse. Komi sõbrad on harjunud helistama öösiti, kui neile tuleb pähe midagi edasilükkamatut. Need lood on alati enneolematud, isegi kui mõnda neist on jutustatud palju kordi.

Täpselt see, mis hajub

Osa jutte räägitakse harvemini, võib-olla ainult korra ja ilmselt need unustatakse kiiresti. Kirjutan sellised kõnelused alati üles, sest arvan, et need sõnumid kajastavad komi maailmapildi kõige tavalisemat tasandit. Süüvimata pikemalt nende teadete tausta, loetlen mõned teemad, mida komi sõbrad on mulle viimastel aastatel möödaminnes maininud.

„Mõned puud on kapriissed, suuski painutades väänduvad nad valele poole.“

„Kus on seeder, seal on viljakus, kõik loomad lähevad sinna, jänesest põdrani.“

„Kõndisin tänaval, lund sadas ja ma olin õnnelik, sest toomingad õitsesid. Kui toomingad õitsevad, läheb alati külmaks.“

„Rästad ei lennanud lõunasse. Ma ei tea, mis toimub. Selle kõrval on mul ükskõik, et see rubla kukub.“

„Istuda ja magada võib kas või kivi peal, aga mitte paljal maal.“

„Metsas ei tohi sõimata. Eriti vee peal ja kala püüdes.“

„Ükskord andis Pavel mulle metsas väiksekaliibrilise püssi ja ütles, et ärgu ma padrunisalve ära kaotagu. Hoidikud olid püssikaba küljes ja kassetid tulid sealt kergesti lahti. Need on küll väikesed, aga maksavad hulga raha. Käisin metsas, tulin tagasi – salv kadunud. Hakkasin kohe Pavelit süüdistama, et miks ta seda ütlema pidi, sest kui midagi on öeldud, siis on see nagu palve. Siis pole enam midagi parata.“

Niimoodi suvalises järjekorras ja juhuslikel hetkedel need teated mulle edastati. Ikka ja jälle toimus see tühja koha pealt. Tavaliselt ei jõua ma seepeale küsida midagi täpsemat, sest need sõnumid lipsavad jutust läbi ja alles pärast vaatan märkmetest, et võinuks täpsemalt uurida. Hiljem pole sel mõtet, sest see kõik ei tundu enammärkimisväärne. Aga see tuleb komidel südamest.

Esivanemad

Teine asi on teemadega, mis tulevad ette iga kord, kui Komimaale sõidan. Sellised lood puudutavad esivanemaid ja loomi, eriti koeri. Need on samuti igapäevased jutud, ent saadetud veel tugevamatest tunnetest ja sügavamast veendumusest.

Komi sõbrad arvavad näiteks, et kui kellelgi on surres kõik hambad alles, ei tohi teda matta. Inimene ei või teise ilma minna nii, et ükski hammas pole puudu. Siis ei saa ta tolles ilmas süüa, sest seal on kõik vastupidi. Sellisel lahkunul tuleb surivoodil üks hammas välja lüüa. Ka peab esivanemate mälestamisel alati kala laual olema, viina tuleb kallata üle käe ja klaase ei tohi kokku lüüa.

Kord sõitsid mu sõbrad paadiga mööda jõge. Kaldal itkes memm, kellel olid väimees ja poeg ära uppunud. Memm jättis itkemise, viis külalised tarre. Laud oli kaetud kalapirukate ja muude komi hõrgutistega. Naine valas pitsid täis, võttis samuti klõmaka, jättis rändurid sööma ja läks ise tagasi itkema.

Esivanematest räägivad mu komi sõbrad kogu aeg. Lahkunud hoiavad elavate tervise korras, elu rahuliku ja aitavad metsas loomi leida. Nad on igal pool – nii kodus, kirikus kui ka metsas.

Loomad

Loomad on mu komi sõpradele samuti väga tähtsad, aga sootuks teisiti kui esivanemad. Loomajutte räägitakse üldse kõige rohkem. Needki lood on argiselt juhtunust, ent animistliku maailmapildi esiletoomiseks kõnekad, kui nende üle natuke mõelda.

Ühele mu sõbrale rääkis vanaema, kuidas nad läksid vanaisaga läbi metsa Požegi külla: „Korraga põrkab ta vastu mehe selga. Aga mees riidleb kellegagi. Vanaisa räägib: „Mida kuradit?! Misasja sa, hulgus, mööda inimeste teed kõnnid? Kas muid teid pole?“ Aga vanaema oli lühikest kasvu. Räägib: „Piilun mehe kaenla alt, aga tema vaidleb karuga.“ Too seisab tagakäppadel ja mühatab. Nad olid umbes ühte kasvu. Vanaisa sülitab ja hurjutab karu: „Tfuu, hulgus, mis sa inimeste rajal käid? Kao mu teelt! Kas ei leidnud muud rada?“ Ja karul tuli kõrvale astuda, sest vanaisa sülitas esimesena.“

Mõnikord võib lugu seostuda ka esivanemate jahiteadmiste elushoidmisega: „Sõitsime paadiga, püüdsime sjomgat ja Sergei tulistas jõe peal kotkast. Ta ei tulistanud muidugi mitte päriselt kotkast, vaid temast mööda. Kotkas lasi sjomga lahti, see kukkus vette ja oli justkui surnud. Vot, siin on lõunasöök! Sellest saab uhhaa. Kotkas küttis sjomgasid. Tema püüdis, aga meie kasutasime tema töö vilju. Nii tehti ka vanasti.“

Komid räägivad mulle kogu aeg koertest. Nende juttude peakangelaseks on tihtipeale Tšip (Kiibi nime sai see laika selle eest, et tal oli must laik valgel seljal). Eriti on mu sõpradel hingel see, et kui Kiip vanaks jäi, rääkis Pavel tema kuuldes Sergeile, et näe, Kiip pole enam sama mis varem, on jäänud vanaks ega tööta sama hästi. Peaks ta äkki käpikuteks maha laskma? Kiip kuulis ja läks minema, et surra üksinduses.

See on kõige rohkem räägitud juhtum üldse viimase 15 aasta jooksul, pärast Kiibi koera kombe kohast lahkumist olematusse. Vahel viib Kiibi surmast rääkimine komide mõtisklused koertele ja loomadele üldisemalt. Koerad, eriti aga hobused, saavad väga hästi inimesest aru. Komi maailmas on nad samuti inimesed, lihtsalt teistsugused.

Selliseid komi jutte on väga palju. Need ei jää tavaliselt kuhugi mujale kui minu märkmetesse ja mälestustesse. Püüdsin esitada juhuslikke, ent lõpuks tuli ikkagi rangelt valida. Need on koodiks kõige muu mõistmisel. Ja nagu selgub, juhatavad komidele põhiliselt teed koerad ja esivanemad. Komi mõtlemise laadi iseloomustab aga ühe sõbra tähele­panek:

„Kui inimene ei saa millestki aru, siis öeldakse, et ta sündis hämaruses, kui aeg on ebamäärane. Näiteks võidakse öelda: sündisin hämaruse ajal, seepärast ma ei mäleta midagi.“

Kui sündisid ebamäärasel ajal, võid rääkida ükskõik mida. Teisalt peab inimene komide arust rääkima ausalt, südametunnistusega, sest see aitab hoida pühadust. Suvalisuse ja aususe vahel tuleb hoida tasakaalu. Komi maailmapilt on aga selline, nagu pähe parajasti tuleb.