Komplekssuse konksu otsas siplev kalake

Autorid rakendavad lihtsat ideed, et kõik siin maailmas on komplekssüsteemid, mille kirjeldamiseks on füüsikas väga head vahendid, järelikult saab neid rakendada ka teistele nähtustele.

KURMO KONSA

Mäletan, et lugesin kunagi ülikooli ajal raamatut sünergeetikast, arvan, et tegemist oli Hermann Hakeni „Kõrgema sünergeetikaga“.¹ Ega ma sellest suurt aru ei saanud, aga vägev mulje jäi mällu ning tuttavaks said sõnad nagu bifurkatsioon, fraktaal, mittelineaarsus. Mida need täpsemalt tähendavad, sai selgeks alles kümme aastat hiljem pärast raamatu „Mittelineaarne dünaamika ja kaos“² läbilugemist. Selle raamatu üks autor on samuti akadeemik, mehaanika- ja matemaatikateadlane Jüri Engel­brecht, kes ongi kujunenud selle teemavaldkonna käilakujuks Eestis. Ja nüüd siis Engelbrechtilt raamat pealkirjaga „Komplekssüsteemid ehk Tervik on suurem kui osade summa“, kaasautoriks majandusteadlane ja tippjuht Robert Kitt.

Raamat võtab osavalt konksu otsa juba esimese lausega. Nimelt algab eessõna järgmiselt: „Maailm on keeruline süsteem, ükskõik milline on meie vaatenurk“ (lk 9). Keerukate süsteemide ehk komplekssüsteemide uurimisega tegeleb vastav teadusharu – kompleksussteadus (complexity science), mida raamat käsitlebki. Kui vaadata raamatu teemasid, siis tuleb nentida, et komplekssusteadus käsitleb nii füüsikalisi süsteeme, keemiat, bioloogiat, majandust, juhtimist, haridust ja filosoofiat. Ehk siis peaaegu kõike! Komplekssüsteemide käsitlemine peaks aitama lahendada isegi suuri maailmaprobleeme. Ootused on igal juhul laes.

Keerukus on keeruline

Sarnaselt iga teise hea raamatuga tekitas ka käesolev hulga küsimusi ja ideid. Mõnele leidsin vastuse raamatust, mõnega tuleb ilmselt edasi tegeleda. Esimene probleem tekkis kohe sõnaga „keerukas“. Üks silmatorkav asjaolu on see, et me ei tea täpselt, mis see keerukus on. Iseenesest pole see teab mis probleem. Füüsikas on tavaline, et esmalt õpitakse mingit nähtust mõõtma ja võib-olla alles hiljem saadakse teada, mis see täpsemalt on. Esimese temperatuuri mõõtmiseks kasutatava seadme ehitas kas Galileo Galilei (1564–1642) või siis tema õpilased millalgi XVI sajandi lõpus. See, et temperatuur on seotud aineosakeste soojusliikumise keskmise kineetilise energiaga, selgus alles peaaegu 300 aastat hiljem. Mis on energia, ei tea me aga tänapäevani.

Küll võib määratluste erinevus takistada valdkonnavahelist arusaamist ja koostööd. Seda nendivad ka raamatu autorid kohe sissejuhatuses, tuginedes Charles Percy Snow kuulsale loengule „Kaks kultuuri“.³ Humanitaarne ja täppis­teaduslik ning hiljem lisatud sotsiaalteaduslik kultuur ei mõista üksteist ja see tekitab palju segadust. Sellest tulenevalt on autorid seadnud endale suurejoonelise ülesande: „Selle raamatu eesmärk on heita loodus- ja sotsiaalprotsessidele valgust komplekssüsteemide prisma läbi, et ühendada eri kultuurides elavaid inimesi, olgu nendeks teadlased, ettevõtjad, ametnikud, üliõpilased või täiesti tavalised Eesti inimesed“ (lk 14).

Arvan, et autorid on ülesandega väga hästi hakkama saanud. Raamat on kergesti loetav ja arusaadav, varustatud matemaatilisi aspekte selgitava lisaga ning viidetega lisakirjandusele.

Tulles tagasi „keerukuse“ tähenduse juurde tuleb tõdeda, et kui me täpselt ei tea, mis see on, siis vähemalt seda mõõta peaksime ometi oskama. Keerukuse mõõtmisest raamatus otseselt juttu ei tehta ja sellest on kahju. Füüsik Seth Lloyd on kirjutanud, et idee mõõta komplekssust on umbes samasugune nagu idee mõõta füüsikat.⁴ Füüsikas on palju mõõdetavaid suurusi, nagu eespool mainitud temperatuur ja energia, aga ka vahemaa, rõhk ja elektrilaeng, kuid „füüsika“ ise ei ole kuidagiviisi mõõdetav suurus. Kui me teeme kindlaks keerukust määratlevad seadused, siis peaksime sealt leidma terve hulga mõõdetavaid suurusi. Ja tõepoolest, Lloyd avaldaski 2001. aastal lühiartikli, kus ta loendab üle neljakümne suuruse, mis kõik on ühel või teisel viisil seotud komplekssuse mõõtmisega.⁵

Küll määratlevad autorid käsitletavad komplekssüsteemid, tuues ära neile omased tunnused. Tegemist on süsteemidega, mis koosnevad paljudest omavahel seotud osadest. Osade seosed on mittelineaarsed ning sellega omandab süsteem uue kvaliteedi (lk 9, 15). Seevastu on vähetõenäoline, et nii keerukas valdkond allub ühele konkreetsele määratlusele. Nii kasutataksegi enamikul juhtudest „keerukust“ ja „komplekssust“ ülimalt laialt mõistetuna. Kui me aga väidame, et kogu maailm on keerukas, siis: mida me sellega õigupoolest väidame? Komplekssusteadus käsitleb ülimalt erinevaid objekte ja protsesse, mille ühised nimetajad on mittelineaarsus, paljutasandilised hierarhiad, emergentsus, võrgustikud, tundlikkus häiritustele jms. Ausalt öeldes on kõiges selles raske orienteeruda. Selge, et keerukusest on kujunenud moetermin, mida kleebitakse igale poole, kuhu vähegi võimalik.

Raamatu autorid on teinud hiiglasliku jõupingutuse seda kõike kuidagi süstematiseerida ja jällegi on see suuresti õnnestunud. Minu arvates aga on probleem ikkagi alles jäänud, sest ega me täpselt aru ei saa, mis see keerukus siis õieti on. Kui maailm on keerukas, siis miski peab ju olema ka lihtne. Nii kummaline, kui see ka ei tundu, siis lihtne on ju igapäevaelu. Tegin just endale kohvi ja mul ei olnud vaja teada kohvi keemilist koostist, külmkapi termodünaamikat ega koore molekulaarset koostist. Ka ei pidanud ma pead vaevama sellega, millised neuronigrupid konkreetseid lihaseid juhivad. Loomulikult on kõik nimetatud nähtused ja objektid olemas, aga oma tegutsemises ei pea me neid arvestama. Ilmselt peitub selles argises kogemuses sügav tõdemus, et eri tasemetel on tähtsad kõikvõimalikud seaduspärasused ja seadused.

Teine, minu arvates väga määrav aspekt, mis on jäänud esile tõstmata, tuleb jällegi välja raamatu esimesest lausest: „Maailm on keeruline süsteem …“ Tegelikult käib jutt maailma kirjeldavatest mudelitest. Mudel, mitte otseselt maailm, on lineaarne või mitte­lineaarne, kompleksne või lihtne. Autoritele on see ilmselt iseenesestmõistetav, aga lugejale kohe kindlasti mitte. Raamatust võib jääda mulje, et kogu teadus tugineb nüüdsest peale ainult komplekssuse käsitlustele ja lihtsad mudelid on kasutusest väljas. Tegelikult sõltub see, millist mudelit kasutada, otseselt eesmärgist. Kosmoselaeva liikumine päikesesüsteemis on mõttekas välja arvutada tuginedes Newtoni seadustele, aga kui mingi objekti, kas või sellesama raketi asukoha kindlaksmääramiseks kasutatakse GPSi, tuleb kohe mängu Einsteini üldrelatiivsusteooria. Me teame väga hästi Newtoni seaduste piiranguid, kuid see ei tähenda sugugi, et neid ei kasutataks praktikas või et need on füüsika teoorias tähtsuse kaotanud.

Loodusliku ja sotsiaalse mudeldamine

Suurem osa raamatu sisust on pühendatud sotsiaalsetele komplekssüsteemidele ja mudelitele, mida saab selliste süsteemide uurimiseks kasutada. Tegemist on ülimalt olulise ja ka väga keeruka teemaringiga. Küsivad ju autorid isegi, kas looduslikel ja inimtekkelistel komplekssüsteemidel on midagi ühist (lk 18). Tegemist on kahtlemata keeruka küsimusega, millele täpset vastust me ei tea. Raamatu autorid rakendavad väga lihtsat ideed, mis kõlab umbes nii: kõik siin maailmas on komplekssüsteemid, nende kirjeldamiseks ja uurimiseks on füüsika välja töötanud väga head vahendid, järelikult tuleb neid rakendada ka kõikidele teistele nähtustele. Ja selline lähenemine ju töötabki! Mitte tingimata tänu sellele, et kõik käsitletavad süsteemid oleksid ühesugused, vaid ühesuguseid mudeleid saabki väga sageli kasutada eri nähtuste kirjeldamisel ja analüüsimisel. Kuna tegeliku maailma objektid ja nähtused on oma ilmingutes ammendamatud, siis saabki nende kirjeldamiseks kasutada väga erinevaid mudeleid. Muidugi peavad sellisel juhul olema nende süsteemidel mingid sarnased struktuursed omadused, näiteks teatud ühesugune matemaatiline struktuur.

Kompleksseid süsteeme leiame füüsikast (ilm, vedelike voolamine), keemiast (nn keemilised kellad), bioloogiast (ökoloogilised tsüklid) jm, nende kirjeldamiseks on viimasel poolsajandil välja töötatud sobivad matemaatilised mudelid. Sotsiaalsete süsteemidega on lugu märksa komplitseeritum, ning mitte seetõttu, et need süsteemid oleksid looduslikest komplekssemad, vaid seetõttu, et see komplekssus on teistsugune. Kuna sotsiaalsetel organisatsioonidel on kõigil oma eesmärgid, siis on meil võimatu saada nendest objektiivset välist pilti. See sisemine eesmärk ongi ju see, mille pärast need organisatsioonid eksisteerivad, nii et me peame selle kindlasti lisama mudelisse.⁶ Teine asjaolu peitub selles, et kui me saame sotsiaalsete organisatsioonide kohta teada mõne seaduspärasuse, siis see teadmine muudab olukorda ja organisatsiooni käitumist. Füüsikaliste ja bioloogiliste süsteemidega see enamjaolt nii ei ole.

Komplekssusteadust, samuti selle sõnavara rakendatakse väga paljudes sotsiaalteaduse ja -praktika valdkondades. Käesolevas raamatus on peatükid majandusest, haridusest, juhtimisest. Mulle meeldis neist kõige enam ülevaade majanduses rakendatavatest mudelitest. Autorid märgivadki: „Sotsiaalsete komplekssüsteemide kõige lihtsamini hoomatavaid valdkondi on kahtlemata majandus“ (lk 63). Põhjus on selge: matemaatilisi mudeleid on majanduses kasutatud juba alates XVII sajandist. Peatükist 4.1 saab väga hea ülevaate majanduskasvu mudelitest, aga samuti innovatsiooni käsitlustest.

Vastuolulisem on lugu juhtimisega, millele on pühendatud peatükk 4.3. Juhtimise valdkonnas on olukord selline, et tuginetakse küll teaduse autoriteedile, kuid sisulist seost komplekssusteadusega on raske tuvastada. Füüsikast ülevõetud terminite metafoorne kasutamine praktilises juhtimises võib mõnikord olla isegi õigustatud, kuid tuleb aru saada, et sellisel juhul ei ole tegemist teadusega.⁷ Mingil määral sarnaneb olukord mudelitega, millest oli eespool juttu. Juhtimises võivad olla meetodid, millel puudub teoreetiline alus, sellegipoolest väga edukate rakenduste aluseks. Sellisel juhul võib muidugi väita, et pole mingit vahet, millises teaduslikus kastmes me rooga serveerime, peaasi, et see oleks toitev. Teaduse poole pealt vaadates tekitab selline teaduse autoriteedi kattevarju kasutamine muret, kuna hägustab teaduslikkuse mõistet ja soodustab veelgi pseudoteaduste levikut.

Inimesed juhivad, maailm naerab

Unistus sellest, et inimühiskonda valitsevad samasugused seadused nagu loodustki ja et neile tuginedes peaks olema võimalik välja arvutada kõige ratsionaalsem ühiskonnakorraldus, ulatuvad tagasi vähemalt XVII sajandisse. Nimelt ilmus 1690. aastal Sir William Petty (1623–1687) raamat kõneka pealkirjaga „Poliitiline aritmeetika“.⁸ Petty oli Oxfordi ülikooli anatoomiaprofessor ja Iirimaal asuva Inglise sõjaväe ülemarst. Tema raamatu eesmärk oligi luua poliitikateadus, mis sarnaneks Newtoni füüsikaga ja tugineks „arvudele, kaaludele ja mõõtudele; kasutades ainult mõistuse argumente ja võttes arvesse ainult selliseid põhjusi, nagu on näha looduse alustes“. Selline teadus muudaks inimühiskonna mõõdetavaks ja seega arvudega väljendatavaks. Poliitiline aritmeetika aitaks vabaneda valedest ettekujutustest inimese loomuse kohta ja pakuks riigijuhtidele võimaluse kujundada kindlad ja tõestatavad valitsemispõhimõtted. Petty unistusel pole olnud võimalust tegelikkuseks saada. Ma loodan, et sellisel kujul need ka ei täitu, kuigi kompleksteadus püüab kõigest väest. Kirjutavad ju autoridki: „Põhiküsimus on riigi kui terviku sihtide (ühiskonna eesmärkide) seadmises ning arengusuundumuste selgitamises“ (lk 129). Siit kumab selgelt läbi lootus luua teadusel tuginev süsteem kogu ühiskonna, ka kogu maailma reguleerimiseks. Ometi teame, et see on võimatu isegi komplekssusteooriaid kasutades.

Füüsika tegeleb paljudest komponentidest koosnevate süsteemidega, kus kõik osised on ühel ajal kõikide teistega vastastiktoimes. Selle vastastiktoime tulemusena ilmneb süsteemis statistiliselt regulaarne ja ennustatav käitumine. Inimkollektiivide käitumine võiks alluda samale seaduspärale. Sõltumata sellest, mida mõeldakse ja milliseid tegutsemismotiive endile seatakse, peab tegutsema kollektiivselt. Inimene on kollektiivne olend ja ühiskonnas olemisest sõltub ka meie inimlikkus. Järelikult tegutsevad inimesed alati koos ja kollektiivne käitumine on ennemini reegel kui erand. Ükskõik kui individualistlikud me enese või teiste arvates oleme, moodustab meie käitumine ikkagi osa suuremast ühiskondlikust süsteemist. Vähemalt põhimõtteliselt võiks sellist tüüpi käitumise uurimiseks kasutada füüsikast pärit mudeleid, ilma et peaksime inimesi tundetuteks ja mõtlemisvõimetuteks aatomiteks.

Autorid pakuvad sellest olukorrast ka väljapääsu, aga ma ei tea, kui meeldiv see just on. Kardan, et see tulevikustsenaarium võibki realiseeruda. Sotsiaalsete süsteemide käsitlemisel rõhutavad autorid nimelt väärtusi. Minu arvates on see igati õigustatud ja väga perspektiivikas uurimissuund. Järjest keerukamas maailmas kerkivadki kõige tähtsamale kohale väärtused ja kultuur. Sageli ei osata teha muud kui ajada kultuuri kaela keerukad ja ebameeldivad asjaolud, millega rahvad kokku puutuvad. Seniste piiride küsitavaks seadmine ja kadumine, globaliseerumise kiirenemine ja samal ajal ka separatistlike ning piirkondlike liikumiste kasv, lääne demokraatia levitamine ja levimine, kuid teisalt ka selle nõrgenemine – pidevalt on tunne, et maailm muutub kiiremini, kui me jõuame sellega sammu pidada. Üheks lahenduseks pakutakse kogu selle arengu kiiruse vähendamist kuni nullkasvuni. Samuti oleks võimalus suunata areng mingitele teistele radadele. Kõikide nende iseenesest ju heade ja õigete kavade puudus on lihtne – seni puudub igasugune viis inimeste soove, väärtushinnanguid, tahtmisi ja vajadusi muuta. Ainsaks mingigi aja kestel töötavaks meetodiks on olnud vägivald. On aga selge, et inimesi vägisi muuta ei saa, nad peavad seda ise soovima.

Nii et maailma aitaks päästa kultuur. Kuidas seda täpsemalt teha, on iseküsimus. Kas inimestel on võimalik kultuuri tahtlikult muuta, jääb väga vaieldavaks küsimuseks. Eri teadusharud esitavad siinkohal vägagi erinevaid ja sageli ka üksteisele vastukäivaid arvamusi. Sotsiaalpsühholoogid väidavad traditsiooniliselt, et inimeste väärtusi on väga keerukas muuta, need on stabiilsed ja teisenevad aeglaselt vastavalt keskkonna muutumisele. Väärtussüsteem on harilikult seotud sotsiaal-ökoloogiliste, ühiskonna demograafilises ja rahvuslikus koosseisus ja indiviidi individuaalses arengus toimunud muutustega. Teisalt näitavad mõned uuringud, et väärtused võivad muutuda küllaltki kiiresti vastusena olukorra ja konteksti muutumisele.⁹ Eesmärgipäraste kultuurimuudatuste võimalikkuse pooldajaid paistab olevat enam organisatsiooniuuringute valdkonnas, mis ei ole ka üllatus, kuna seal ongi see väga sageli eesmärgiks. Väärtussüsteemi ja seega ka kultuuri muutmiseks on pakutud välja eri meetmeid, sealhulgas haridust, valitsuspoliitikat, organiseeritud aktivismi ja infovõrgustikke, eestvedajate tegevust ning isegi kunsti. Raamatu autorid rõhutavad hariduse tähtsust (lk 82), aga ka ülemaailmset valitsemist (lk 132), mis võivad mõjutada väärtuste ja mõttemaailma muutumist. Ükskõik millised meetodid selleks ka kasutusele võetakse, tähendab see isikuvabaduste ja võib-olla isegi meie inimliku loomuse (mis iganes see ka on) ohustamist.

Kalake sipleb konksu otsas, aga minema ei pääse. Tema jaoks on ilmselgelt tegemist kompleksse probleemiga.

1 Hermann Haken, Advanced Synergetics: Instability Hierarchies of Self-Organizing Systems and Devices. Springer-Verlag 1983.

2 Jüri Engelbrecht, Anu Uus, Mittelineaarne dünaamika ja kaos. Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituut, Tallinn 1993.

3 „Kaks kultuuri“ („The Two Cultures“) on esimene osa Briti teadlase ja romaanikirjaniku Charles P. Snow 1959. aasta mõjukast Rede-loengust, mis avaldati samal aastal raamatu kujul „Kaks kultuuri ja teaduslik revolutsioon“.

4 Seth Lloyd, Programming the universe: a quantum computer scientist takes on the cosmos. Vintage Books, London 2007, lk 188.

5 Seth Lloyd, Measures of Complexity a non-exhaustive list. – IEEE Control Systems Magazine 2001, 21(4), 7-8.

Teadusfilosoofilisema ülevaate keerukuse mõõtmiseks kasutavatest suurustest annab järgmine artikkel: James Ladyman, James Lamber, Karoline Wiesner, What is a Complex System? –

European Journal for Philosophy of Science 2013, 3, 33–67; https://doi.org/10.1007/s13194-012-0056-8

6 Vt nt Peter Checkland, Systems thinking, systems practice. Wiley, London 1999.

7 Haridimos Tsoukas, Don’t simplify, complexify: From disjunctive to conjunctive theorizing in organization and management studies. – Journal of Management Studies 2017, 54 (2), 132–153; https://doi.org/10.1111/joms.12219

8 William Petty, Political Arithmetick. Printed for Robert Clavel at the Peacock, and Hen. Mortlock at the Phoenix in St. Paul’s Church-yard, London 1690. http://www.marxists.org/reference/

subject/economics/petty/index.htm. Tsitaat sissejuhatusest.

9 Christopher M. Raymond, Jasper O. Kenter, Transcendental values and the valuation and management of ecosystem services. – Ecosystem Services 2016, Vol. 21, No. Part B, 10., p. 241–257.