Krüptodetektiiv transtsendentse organismi jahil – kabalistliku vitalismi teejuht

Oskar Goldbergi peamiseks teemaks on materialistliku tehnika võit metafüüsilise rituaali üle.

KURMO KONSA

Lugedes hiljuti Kalevi Kulli raamatut „Teoreetilisest bioloogiast: eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“, jäi mind sellest suurepärasest kogumikust kummitama fraas „organism kui ennastlugev tekst“.¹ Kuna tegemist on biosemiootika kogumikuga, siis ei ole selles ju midagi imelikku, et juttu on organismidest ja tekstidest. Siiski tundus mulle, et olen midagi sarnast näinud krüptodetektiivi paberite hulgas. Pärast mõningast tuhnimist jõudsingi õige failini, mis käsitles Oskar Goldbergi ja tema kabalistliku vitalismi teooriat. Toetudes ühelt poolt judaismist pärit kabalismile ja teisalt XIX sajandi lõpus tekkinud neovitalistlikule bioloogiakäsitlusele, lõi ta originaalse teooria transtsendentsest organismist, mis asub Jumala lõpmatu ja maise lõpliku reaalsuse vahelises maailmas. Nii et ühelt poolt pühakirja arvulise analüüsi kaudu avalduv jumalik olemus ja teisalt organismi kui terviku kaudu selle olemuse realiseerumine maailmas. Selge see, et selline käsitlus jäi krüptodetektiivi vaatevälja.

Lisaks meenus, et seoses selle juhtumiga kohtusin ma isiklikult krüptodetektiiviga. Me saime kokku Tartus ja teda huvitas Jakob von Üexküll. Nüüd järele mõeldes tundub mulle, et võibolla huvitas teda hoopis enam praeguste biosemiootikute tegevus.

Vitalistlik kabalism

Oskar Goldberg tugines oma teooria loomisel Hans Drieschi (1867–1941) vitalistlikule bioloogiale. Hans Driesch oli Saksa päritolu bioloog ja filosoof, kelle peamised eksperimentaalsed tööd olid embrüoloogia vallas. Uurides merisiilikute viljastatud mune, selgus, et kui pärast esimest jagunemist, mil oli tekkinud kaks rakku, need üksteisest eraldada, siis tekib kummastki rakust terviklik organism. Otsides sellele nähtusele seletust, võttis ta kasutusele Aristoteleselt pärit entelehhia mõiste. Tegemist on füüsikalistest jõududest erineva, vaid elusorganismidele omase printsiibiga, mis on organismide arengu suunajaks. Goldberg viis aga vitalistliku käsitluse hoopis kaugemale ajalukku. Tema sõnutsi: „Kas on õige, et me läheme tagasi jälle Aristotelese juurde? Ei, ei ole. Me peame minema palju-palju kaugemale tagasi. Me peame minema tagasi mitmeid tuhandeid aastaid Kabala iidse mõtte juurde … Drieschi eksperimendid on iidse kabalistliku mõtte suurepäraseks tõestuseks. Tundub, et kabalistlik väide, millele me viitame, on täiesti tundmatu. Seepärast tahame seda siinkohal tsiteerida: „Tervik ei ole oma osade summa. Ei ole üksinda tervikut ja ei ole üksinda osa. Tõesti, nii see on: tervik sisaldub igas oma osas.““²

Tegemist on XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses taastekkinud natuurfilosoofilise käsitlusega, mis vastandas masina kui organismi metafoori kasutamist. Oma filosoofilistes töödes püüdis Hans Driesch anda vastuseid XIX sajandi natuurfilosoofia klassikalistele probleemidele. Esiteks, luua kõikide eluvormide täielik taksonoomia ja teiseks, näidata, et elu kõrgeimaks eesmärgiks on surma ületamine. Oma teoses „Organismi filosoofia ja teadus“ esitab Driesch teooria iseorganiseeruvast jumalikust reaalsusest, mille lõplikuks väljenduseks on kogu elava lunastamine surelikkuse taagast.³

Hans Drieschi vaimus teoreetilise bioloogia arendajate hulka kuulub Eestiga tihedalt seotud ökoloog ja bioloogiateoreetik Jakob von Üexküll (1864–1944). Oma teoses „Loomade omailm ja siseilm“ („Umwelt und Innenwelt der Tiere“) väidab Üexküll, et kõikide elusoleste kogum Maal moodustab ühtse harmoonilise terviku, milles iga liik omakorda moodustab eneseküllase omailma.⁴ Evolutsioon on seotud üldise strukturaalse plaani (Bauplan) eristumisega üksikuteks liikideks. Tegemist on visiooniga elust kui strukturaalsete plaanide transtsendentse süsteemi reaalsest kehastusest. Transtsendentses maailmas asuvad orgaanilised ideed, mis on aluseks tegelikele organismidele maises maailmas. Kogu süsteemi areng toimub selles teises, transtsendentses reaalsuses.

Oskar Goldbergi enda elu peegeldab hästi nii ajastu keerukust kui ka selle mõju kõige teoreetilisematele mõtetele. Tema näol oli kindlasti tegemist saksa-juudi kultuuri ühe omapärasema mõtlejaga, kelle ideed ja teooriad on aga üldiselt unustuse hõlma vajunud.

Goldberg maailmas

Oskar Goldberg sündis Berliinis 5. novembril 1885. aastal.⁵ Oskari isa, kes õpetas gümnaasiumis klassikalisi keeli, suri, kui poiss oli kolmeaastane. Oskarit kasvatasid tema ema ja vanaisa. Tegemist oli küll ortodoksse, aga assimileerunud kodanliku juudiperekonnaga ning Oskarit kasvatati samuti selles vaimus, nii et ta omandas ühteaegu religioosse ja ilmaliku hariduse. Vanaisa võttis Oskari õpetamist väga tõsiselt ning nii sai Oskar juba varakult väga tugeva põhja piibli ja talmudi tundmises. Lisaks klassikalisele judaismile õpetas vanaisa Oskarile ka juudi müstilise õpetuse kabala aluseid. Judaismi kabalistlik käsitlus saigi tema maailmavaate põhjaks. Otseseid andmeid Oskari kujunemisloo kohta on vähevõitu, üheks haruldaseks erandiks on tema omakäeline avaldamata tekst, mille ta oli kirjutanud sõja-aastatel Ameerika Ühendriikides. Selles kirjeldab ta, kuidas temast sai kabala õpilane. Katkendis kasutab Goldberg endale viitamisel lühendit G. Kirjeldus algab järgmiselt: „Dr G, olles viieaastane poisike, otsis väga vanade inimeste seltsi. Juhuslikult sattus ta kokku vanade meestega, kes tegid kabalistikke eksperimente. Nendest kõige noorema vanuseks oli 76 aastat ning G võeti nende rühma vastu kõige noorema liikmena.“ Goldberg kirjutab, et lisaks kabalistika õpetamisele andsid need vanad mehed soovituse mitte jääda õpitu juurde, vaid arendada välja omaenda filosoofiline süsteem. Etteruttavalt võib juba öelda, et Goldberg täitis selle soovituse igati ning uue kabalismil põhineva filosoofia väljatöötamine saigi tema elueesmärgiks. Nagu näha, algasid Goldbergi õpingud judaismi ja kabalistika alal vägagi varakult ning ta oli neis ka ülimalt andekas.

Ta õppis Friedrichi gümnaasiumis, mille klassikalise haru lõpetas 1906. aastal. Seejärel siirdus Veitel-Heine-Ephraimi nimelisse talmudikooli (Beth ha-Midrasch) Berliinis, mille lõpetas 1908. aastal 21aastasena. Samal aastal avaldas ta oma esimese teose, milles käsitles pentateuhi ehk toora (esimese viie Moosese raamatu) numbrilist süsteemi. Raamat äratas mitmete nimekate teadlaste tähelepanu. Goldbergi enda sõnutsi oli ta selleks ajaks suuresti ka lõpetanud oma peateose „Heebrealaste reaalsus“ kirjutamise. Pärast talmudikooli lõpetamist õppis Goldberg Berliini ja Müncheni ülikoolis erinevaid aineid, mille hulka kuulusid ida religioonid, rahvalik psühhiaatria, meditsiin ja psühhofüüsika. Münchenis olles õppis ta ka naturopaatilist meditsiini, ilmselt juba 1888. aastal asutatud loodusliku tervenemise kliinikus (Krankenhaus für Naturheilweisen).⁶ 1915. aastal kaitses doktorikraadi ebanormaalsetest bioloogilistest nähtustest Aasia religioossetes sektides. Esimese maailmasõja aastatel õnnestus tal teha välitöid Nepalis, kus ta uuris kohalike rahvaste etnopsühhofüsioloogiat. Mingil ajal elas ka ühes kloostris koos dalai laamaga. Goldberg oli hea idamaade religioonide tundja ning need mõjutasid tema mõtlemist küllaltki olulisel määral. 1917. aastal andis ta folkloristika ja võrdleva religiooniloo alaseid loenguid Mün­cheni ülikooli Hommeli instituudis.

Gümnaasiumiaastatel kogus Gold­berg enda ümber kolmest veidi nooremast poisist koosneva grupi, kellele ta õpetas oma väljatöötatud kabalistlikku käsitlust toorast. Nad ise kutsusid oma gruppi Maailmajuure klubiks (Weltwurzel Club). Samuti osales ta koos oma sõpradega protoekspressionistlikus grupis, mida kutsuti Uueks klubiks (Der Neue Club), see oli üks esimesi ekspressionistlikus stiilis luulet, draamat ja fotograafiat viljelevatest gruppidest Saksamaal. 1921. aastal abiellus Goldberg Dora Hilleriga, kellega ta oli kohtunud 1917. aastal Berliini orientalistikainstituudis. Dora oli tolleaegses Berliini kultuurielus aktiivne ja tuntud osaline.

1927. kuni 1932. aastani oli Goldberg tegev Berliinis tegutsenud Filosoofilises grupis (Philosophische Gruppe). Tegemist oli Goldbergi õpilase ja sõbra Erich Ungeri (1887–1950) korraldatud iganädalaste kokkusaamistega, kus osalesid Berliini kultuurieliiti kuuluvad teadlased ja kunstnikud, näiteks Walter Benjamin, Bertold Brecht, Erich Engel. Terviseprobleemide tõttu kolis Goldberg 1932 Itaaliasse San Remosse, kus viibis kuni 1938. aastani. Natsliku tagakiusamise eest pääsemiseks läks ta Zürichisse ning seejärel Prantsusmaale Montpellier’sse. Pärast teise maailmasõja puhkemist paigutati ta Saksa kodanikuna interneeritute laagrisse. 1941. aasta märtsis õnnestus Goldbergil Ameerika Päästekomitee abiga saada Ühendriikide viisa ja sõita Ameerikasse. Ameerika Ühendriikides hakkas ta aktiivselt tegelema naturopaatilise meditsiiniga ja aitas luua vastavat meditsiinikooli. Sama aktiivselt tegeles Goldberg spiritualistlike uuringutega. Nimelt otsis ta ajalehekuulutuste abil maju, kus kummitaksid vaimud. Ta kavatses vaime pildistada ultraviolett- ja infrapunatundlikule filmile. Goldbergi lõppeesmärgiks oli vabastada Maal vangis olevad vaimud, kuna need on siinsel tasandil õnnetud.

Kohe pärast abikaasa surma 1948. aastal pöördus Goldberg tagasi Prantsusmaale. 1949. aastal esindas ta Ameerika naturopaatilisi arste Maailma Terviseorganisatsioonis Genfis. Goldberg suri Nice’is 1952. aastal. Ta on maetud Monaco juudi kalmistule.

Pöördugem nüüd tagasi transtsendentsete organismide juurde.

Transtsendentsed organismid

Uexkülli ja Drieschi ideedele tuginedes arendas Goldberg edasi oma kabalistlikku vitalismi. Lisaks toetus ta XIX sajandi lõpus Georg Cantori poolt väljatöötatud transfiniitsele ehk lõpmatuste matemaatikale.⁷ Milline oli siis tema õpetuse põhituum?

Jumaliku lõpmatuse ja lõpliku maise maailma vahel asub vahepealne tegelikkus, mida valitseb bioloogiat loov printsiip. See printsiip ületab lõpmatuse ja lõplikkuse vahelise vastuolu. Goldberg andis sellele nimeks transtsendentaalne organism, kuna tegemist on maiste organismide organiseeritust korraldava süsteemiga. Cantori järgi asub lõplike arvude ja Jumala absoluutse lõpmatuse vahel transfiniitne lõpmatus, mida on võimalik matemaatiliselt uurida ja kirjeldada. Cantor leidis, et transfiniitne matemaatika võimaldab looduse orgaanilist seletamist, kuid ta ei täpsustanud eriti, kuidas seda teha. Selle ülesande võttis endale Goldberg.

Jumal loob ja ilmutab ennast arvude kaudu. Tegemist on iidse kabalistliku ideega, mida Goldberg Cantori vaimus edasi arendab. Arvud vahendavad transtsendentaalset ja empiirilist reaalsust, loovad nende vahele seose. Arvud on see keel, mille abil vaim vormib aine korrastatud ja tähenduslikeks mustriteks, nii nagu need ilmnevad elusorganismides, kõnes ja kirjas. Goldberg identifitseerib transtsendentse organismi kabalast tuntud Adam Kadmoniga. Tegemist on esimese vaimse maailmaga, mis tekkis pärast jumaliku lõpmatu valguse tungimist vaakumisse. Adam Kadmoni iga osa – Goldberg kasutab siinkohal isegi terminit „organsüsteem“ – on ise samuti transtsendentne organism.

Kuidas sellest transtsendentsest elust saab maine, lõplik, meie endi ja meid ümbritsevate elusolendite elu? Igaüks sellest lõpmatust arvust trans­tsendentse organismi osadest on võimeline sisenema meie maailma erineval materiaalsel kujul. Lisaks sellele, et need transtsendentsed bioloogilised tsentrid kujundavad elusorganisme, mõjutavad need ka inimgruppe. Iga rahvagrupi keha (Volkskörper) pärib kindlad psühhofüüsilised jooned oma eponüümiliselt esivanemalt. Esivanema keha on omalaadseks energiakeskuseks, mis vahendab transtsendentse organismi struktuuri loovat alget kogu vastavale rahvagrupile. Vastav transtsendentne organism ongi selle rahvagrupi Jumal, kes kehastub rituaalide kaudu reaalselt meie maailmas. Sellest peaks juba olema ilmne, et Goldbergi eesmärgiks ei olnud mitte lihtsalt uue kabalistliku käsitluse loomine, vaid maailma uueks muutmine. Kuidas see pidi toimuma, vaatleme järgnevalt.

Maailma müütiline vabastus

Goldbergi kabalistlik vitalism pidi pakkuma pääseteed pärast seda, kui inimkonna usk masinaisse ja tehnikasse oli päädinud globaalse katastroofiga I maailmasõjas. Goldbergi arvates on juutidel missioon vabastada inimkond orgaaniliste seaduste alt, mis juhivad kogu loomalikku elu. Ta tõlgendas toorat kui jutustust Jumala metafüüsilisest võitlusest teiste biotsentriliste jumalatega. Jumal sõlmib lepingu Iisraeliga, et pidada metafüüsilist sõda paganlike jumalustega. Selle sõja pidamiseks tuli Jumal kehaliselt sellesse maailma. Teised jumalad (kellele piiblis viidatakse sõnaga elohim) kehastuvad samuti meie maailmas, kuid nemad kasutavad teisi rahvaid, et planeet koloniseerida.

Jumal avas empiirilist maailma luues selle ka võõrastele transtsendentsetele jõududele, kelle vastu ta hakkas koos iisraellastega sõda pidama. Jumal siseneb meie maailma tabernaaklis ehk kogudustelgis sooritatud rituaalide vahendusel. Goldberg kirjeldab seda väga elavalt: „Telk kujutab endast dünaamilist süsteemi, mille eesmärgiks on tagada Jumala kohalolu. Sellel eesmärgil sisaldab see mootorit, mis töötab päeval ja ööl – nimelt ohverdusi, mis tule, suitsu ja ohvriandidega ühendavad füüsika ja bioloogia, kosmoloogia ja antropoloogia.“⁸

Iisraellased kasutasid oma kollektiivset bioloogilist energiat, et säilitada seost Jumala transtsendentse reaalsuse ja meie maailma vahel. Nii nagu iisrael­laste Jumal, kasutasid teised jumalad teisi rahvaid, et luua endale sillapead meie planeedil. Kogu see „transtsendentse poliitika“ virvarr sai otsa, kui muistsed inimesed hakkasid müüte pidama vaid poeetilisteks lugudeks ja mitte reaalsuse otseseks kajastuseks. Siis kadus ka inimeste side transtsendentse reaalsusega. Goldbergi arvates on küll paganlike jumalate ja Iisraeli Jumala vaheliste lahingute aeg ammu möödas, aga Jumalal on jäänud lõpetamata Maa vabastamine paganlike jumalate küüsist. Vajalik on uus ilmutus, uus toora, et aidata inimkonnal taastada Jumala kohalolek maailmas.

Goldbergi arvates on juutidel säilinud latentsel kujul rituaalivõimelised metafüüsilised jõud. See võimaldab neil asuda mehhanitsistliku maailmavaate vastu peetava apokalüptilise sõja esirinda. Samas oma 1935. aastal ilmunud raamatus „Maimonides: juutide usudoktriini kriitika“ („Maimonides: Kritik der jüdischen Glaubenslehre“) kirjutab Goldberg, et teised rahvad võivad samuti ühineda selle võitlusega, kui neis on säilinud vastav psühhofüsioloogiline seisund. Sellisel juhul saavad nad ühendada oma bioloogilise energia juutide omaga. Tänapäeva metafüüsiline sõda on suunatud imperialistlike koloniseerivate rahvusriikide vastu, kes 1914. aastal alustasid maailmasõda, püüdes saavutada geopoliitilist ülekaalu. Kui iidsetel aegadel sidusid müütilised rituaalid jumalad neid kummardavate inimestega ühte, siis rahvusriigid toetuvad tehnikale. Moodsa maailma hädaks ongi tehnika domineerimine ühendatud inimeste vitaalsete jõudude üle. Goldbergi väitel on lääne imperialistlikud jõud asendanud rituaali tehnikaga ja loonud kunstlikud müüdid, mille eesmärgiks on tekitada rahvamassides „pseudobakhantlikku meeletust“.

Nagu näha, on Goldbergi peamiseks teemaks materialistliku tehnika võit metafüüsilise rituaali üle. Sellega asetas ta ennast ühte ritta omaaegsete vägagi radikaalsete mõtlejatega nagu George Sorel ja Arthur Rosenberg. Ta ise küll distantseeris ennast eespool nimetatud teoreetikute ideedest, nimetades neid ersatsmüütideks, mis tuginevad irratsionaalsele emotsionaalsusele ja rassilisele atavismile.

Oskar Goldbergi vaated olid noorte juudi intellektuaalide hulgas vägagi populaarsed ning teda peeti lausa prohvetiks.

Samas kritiseerisid teda jällegi mitmed tuntud mõtlejad. Nii näiteks ütles väga tunnustatud juudi müstitsismi uurija Gersholm Scholem (1897–1982), kui teda Goldbergiga kohtuma kutsuti: „Ma kaldun pidama teda saatana esindajaks meie põlvkonnas.“⁹

Tundub, et igal juhul ei jätnud Gold­berg kedagi, kes tema teostega tutvus, külmaks. Tema ideed olid nii grandioossed ja komplekssed, et neist võis samaaegselt lugeda välja nii juudi versiooni fašistlikust müüdimeisterdamisest kui ka juhendeid intuitsiooni abil uue utoopilise sotsiaalse korra kehtestamiseks.

1 Selle raamatu lugemisest sündis ka arvustus: Kurmo Konsa, Otsides maailma mõtet bioloogiast ja bioloogia kõrvalt. – Sirp 9. VIII 2019.

2 Bruce Rosenstock, Tarnsfinite life: Oskar Goldberg and the vitalist imagination. Indiana: Indiana University Press 2017, lk 1.

3 Hans Driesch, Die Philosophie des Organischen, 2. Aufl. Leipzig: Engelmann 1921.

4 Jakob von Üexküll, Umwelt und Innenwelt der Tiere. Berlin: J. Springer 1909. https://archive.org/details/umweltundinnenwe00uexk/page/n4

5 Oskar Goldbergi elu ja tegevuse kohta vt: Manfred Voigts, Oskar Goldberg: Ein Dossier. Carl Hanser, Munich 1989.

6 Naturopaatiline meditsiin on alternatiivne meditsiinikäsitlus, mis propageerib looduslikke mitteinvasiivseid meetodeid. Rõhutab organismi iseparanemisvõimet.

7 Georg Cantori kohta vt: Kurmo Konsa, Krüpto­detektiiv õpib Georg Cantorilt lõpmatuste keelt. – Sirp 12. X 2019.

8 Bruce Rosenstock, Tarnsfinite life: Oskar Goldberg and the vitalist imagination. Indiana: Indiana University Press 2017, lk xxiii.

9 Gersholm Scholem, From Berlin to Jerusalem: memories of my youth. Schocken Books, New York 1980, lk 147.