Kui Nietzsche olekski narval olnud

Justin Gregg väidab raamatus, et inimlik intellekt ei ole ilmtingimata hea, kuid pole kindel, kas raamatu reibas, hoogne ja tehtult lõbus toon tõsisele teemale kasuks tuleb.

KADRI TAPERSON

Justin Gregg on Kanada teaduskirjanik, delfiiniuurija ja St. Francis Xavieri ülikooli abiprofessor. Tema intrigeeriva pealkirjaga raamat ilmus eelmisel aastal ja on saanud meedias ning loomadest huvitatud lugejate hulgas palju tähelepanu. Nietzschest ja narvalitest raamatus küll eriti juttu ei tehta, pigem sellest, et inimesele omane intellekt ei ole loomariigis levinud ja sellel on evolutsiooniline põhjus.

Justin Gregg väidab raamatus, et inimlik intellekt ei ole ilmtingimata hea. „Me võrdleme teiste liikide intellekti inimese omaga, oletades, et inimene on kõige targem liik ja et meie intelligentsuses on midagi ainulaadset ja olulist,“ vastas Gregg Sirbi küsimusele, millest see raamat õieti on. „Aga arvestades meie kalduvust enesehävitusele, tundub, et teised liigid teevad paremaid kognitiivseid otsuseid selleks, et elada head ja edukat elu.“ Küsimusele, et miks just Nietzsche raamatus figureerib, viitab autor Nietzsche kurikuulsale kurtmisele, et ta kadestab loomi sellepärast, et nad ei muretse oma tuleviku pärast ja samas on tal loomadest kahju, et nad ei ole piisavalt intelligentsed, et tuleviku pärast muretseda. „Ja kuna Nietzsche oli üsna õnnetu kuju, kes mõtles tihtipeale üle, siis sobib ta väga hästi selleks, et näidata, kui vastuoluliselt inimesed loomade intellektist mõtlevad ja seda, kuidas meie endi intelligentsus meid õnnetuks teeb,“ räägib Gregg.

Raamatu peamine idee ongi kõige nõrgem – nimelt ei ole ju teada, mida narval teab või tunneb. Pildil narval, kelle külge teadlased paigaldavad temperatuuriandurit, mis võimaldab jälgida jää veealuse osa sulamist.

Kristin Laidre / NOAA / avalikus omandis

Näiteid toob Gregg läbi seitsme peatüki palju. Kui loomadel võib agressiivsus olla ellujäämisel normiks, siis inimeste agressiivse käitumise taga on tihtipeale väljamõeldud moraalinorm, mis ajas ja kultuuris muutub ja inimkonnale head ei too. Kui homoseksuaalsus on loomariigis täiesti tavaline nähtus, siis inimesed teevad sellest koletu probleemi. Näiteks on tavaline, et albatrossipoegi kasvatavad samasoolised vanemad või et 10% lammastest on tegelikult homoseksuaalsed. Kui üks põhimõttelisemaid (ja Nietzschest alguse saanud) mõttekäike on see, et loomad ei taju ajaloolisust, neil ei ole teadmist omaenda sünnist ja surmast, siis tuletab autor meelde, et 24tunnine ööpäev on oma rütmilisuses tähtis isegi neile loomadele, kes elavad ookeani põhjas. Huvitavad mõttekäigud on needki, millega Gregg seletab näiteks prokrastineerimise algpõhjuseid, mis tulenevat sellest, et inimesele on evolutsiooniliselt kaasa antud vajadus negatiivsete mõtete eest põgeneda. Samal põhjusel on inimesele omane ka lühinägelikkus kaugema tuleviku ettekujutamisel. Me ei taha teada, mis juhtub meie lastelastelastega, selle peale mõtlemine on liiga raske. Viimane mõttekäik küll ei seleta, miks siis ikkagi on järjest rohkem neid inimesi, kellele kaugem tulevik suurt muret ja ärevust tekitab.

Inimese rumalat ja oma liiki hävitavat käitumist ei tule kaugelt otsida. Kirjas on nii DDT loomise näide kui kasutu kinnismõte seoses muruväljakutega ja kolm peamist inimtekkelist põhjust, mis kogu Maad ähvardavad – kliimasoojenemine, tuumaoht ja elukeskkondade hävimine. Ega palju midagi uut teada ei saa. Gregg rõhutab, et on siiski lootust, sest inimesele on omane püüd olukorda parandada, kuid õnnestumise võimalikkuse protsent on väga madal.

Justin Gregg kirjutab ka sellest, et inimene ei ole oma intellekti teiste liikide heaks kasutanud, vaid hoopis nende elu võimalikult kannatusrohkeks proovinud teha. Suurfarmide kanad mainib ta küll ära, aga loomade olukorra otsesematest kirjeldustest hoidub. Ega polegi kindel, kas raamatu reibas, hoogne ja tehtult lõbus toon tõsisele teemale kasuks tuleb, ehkki see vist on eesmärgipärane –rääkida loomade intelligentsusest ja inimese tarkuse mõttetusest võimalikult rõõmsalt ja lihtsalt.

Ilmselt määrab valitud lihtne käsitluslaad ka lugeja. Hoolimata hoogsast turundamisest on raamat juba ka kõvasti kriitikat saanud. Peamiselt ikka sellepärast, et ega loomade tundja suurt midagi uut teada ei saa ja ega mõttekäik, et inimesele omane intellekt inimkonnale pikemas perspektiivis kasulik pole, ei ole ka eriti värske. On ju teada, et inimestele on omane abstraktne mõtlemine ja et Cambridgeʼi teadlased võtsid juba seitsmekümnendatel vastu loomade teadveloleku deklaratsiooni. Oma mõtete kinnituseks toob Gregg sisse kvaaliteooria¹, mis jääb põgusaks filosoofiliseks vahelepõikeks, kuigi õhutab kaasa mõlema, kas kvaalide kaudu saaks loomade ja inimeste emotsioone mõõta. Autor ütleb, et selleks, et narvalid samamoodi kokku variseksid nagu Nietzsche, peaks neil olema peenekoeline arusaam omaenda olemasolust, surelikkusest ja tulevikuvõimalustest. Aga kuna neil pole, siis see on hea. See raamatu peamine idee ongi kõige nõrgem – nimelt ei ole ju teada, mida narval teab või tunneb. Hoolimata sellest, et loomade intelligentsust uuritakse järjest rohkem, on see ikkagi nišiteema ja loomade ajust ning käitumisest teadasaamiseks peaks lugema ehk mõnd teist autorit, nt Franz de Waali.

Paistab, et Justin Gregg on oma mõtetega poolele teele jäänud. Sama lugu on vist ka eetilise enesemõtestamisega. Veganite kogukond, kes peaks olema osa raamatu sihtgrupist, armu ei anna. „Ta võiks end sisse soolata,“ kirjutab lugeja, kes kuulub nende hulka, kes usuvad, et tõsiselt võtta saab ainult neid kriitilisi mõtlejaid, kes oma elu vastavalt elavad. Gregg korjab küll igal hommikul autorataste vahelt tigusid (ema õpetas kunagi) enne kui lapse kooli viib, aga peab kanu ja mesilasi ja on kõigesööja. Kohtusin Justin Greggiga VINEʼi raamatuklubi² kaudu, kus leebed vintaažveganid tema käest küsisid, kuidas ta ometi suudab loomi süüa, kui ta on nii empaatiline ja teab nii palju. Autor vastas, et naudib alati head vestlust loomadesse suhtumisest eetilistest perspektiivist ja maadleb küllalt palju sellega, kuidas ta on loomadega suhestunud: „Minu käitumine on pidevas muutumises ja selliste vestluste võti on mõista, kus teine inimene oma eetiliste arusaamade poolest parajasti on, olgu see siis taimetoitlus või putukate tõrjumine vms. Meil kõigil oleks kasulik uurida oma käitumise põhjuseid.“

Mulle meeldib, et ta vabandab. Ma ei pea silmas mitte ainult seda seletust, vaid seda, et raamatus ongi niisugune koht, kus Justin Gregg ütleb, et tema, kes on sündinud 1970. aastatel, vabandab tulevaste põlvkondade ees, sest ta ei teadnud. Ehkki raamatus jääb kõlama, et me ikkagi sureme välja ja et bakterid, putukad ning krokodillid elavad meist kauem, siis just pinnapealsuse ja poolikuse pärast taban end ootamatult mõttelt, et tahaksin teada, mis sellest loost edasi saab. Milline võiks olla Greggi kümne aasta pärast kirjutatud raamat ja kuidas ta siis elab? Võib-olla just poolikuse poolest on raamat sobiv neile, kes on oma mõtetega poolel teel nagu autorgi.

1 Loe kvaalidest

2 VINE (Veganism is the Next Evolution, Inc.) Book Club

VINE Book Club