Kui paberi asemel hakati säilitama bitte

Läbi ajaloo võib täheldada korduva järjekindlusega ilmuvat tõsiasja: info loomisel ei mõelda selle säilitamisele.

KURMO KONSA

Ülemaailmset digiinfo säilitamise päeva tähistatakse igal aastal novembri viimasel neljapäeval ja see täidab eesmärki avardada inimeste ja ühiskonna teadmisi digitaalse teabe säilitamisest.1

Miks on digiteabe säilitamine tähtis?

Inimese üks suuremaid eripärasid seisneb selles, et me muundame aine infoks ja informatsiooni aineks. Seda teevad muidugi kõik elusorganismid, kuid inimene on osutunud selles kõige edukamaks. Nii ongi informatsioon see, mida me bioloogiliste ja kultuuriliste olenditena kõige enam toodame ja endast maha jätame. Infotehnoloogia võimaldab laialdast ligipääsu digitaalsele teabele, edendades sellega haridust ja teadustööd. Pea kõik institutsioonid kasutavad oma eesmärkide täitmiseks või sellele kaasaaitamiseks ühel või teisel kujul digitaalset infot. Mida enam ettevõtlusest, finantsvahendusest, meelelahutusest ja igapäevasest elust on seotud digiteabega, seda tähtsamale kohale tõuseb ka sellise teabe säilitamine. Ilma digitaalse teabe säilitamiseta ei ole infoühiskond jätkusuutlik.

Alates arvutite leiutamisest 1940.-50. aastatel oleme jõudnud olukorda, kus see tehnoloogia mõjutab kõiki arenenud maailma elanikke. Mida suuremasse sõltuvusse me infost langeme, seda tähtsam on säilitamine. Samal ajal läheb info säilitamine järjest keerukamaks. Nagu on näidanud ajalooline kogemus, ei tõrju uued infotehnoloogiad seniseid välja, vaid tulevad nende kõrvale, komplitseerides sellega säilitussüsteemi veelgi. Nii on digiinfo kasutuselevõtt elu küll lihtsustanud, ent teinud ka märksa keerulisemaks.

Koos infohulga kasvuga on loomulikult suurenenud ka ebaolulise info hulk. Samuti oleme kaotanud juba väga palju digiinfot ning paljuski leppinud tõsiasjaga, et see ei olegi püsiv. Läbi ajaloo võib täheldada korduva järjekindlusega ilmuvat tõsiasja: info loomisel ei mõelda selle säilitamisele. Uued tehnoloogilised saavutused võetakse info loomisel ja levitamisel kohe kasutusele, kuid kuidas seda uuel viisil esitatud teavet säilitada, ei huvita esialgu kedagi. See on muidugi nii ainult seni, kuni midagi olulist kaotsi läheb.

Digiinfo säilituspõhimõtete kujunemine

Alates XIX sajandi keskpaigast võeti kasutusele uut tüüpi tehnoloogiaid, mis parandasid kommunikatsioonisüsteeme. Töökindel elektriline telegraaf leiutati 1840. aastatel, 1876. aastal patenteeriti telefon ning 1877. aastal fonograaf, 1895. aastal võeti kasutusele kinofilm. Automaatse digitaalse andmetöötluse eelkäijaks võib aga pidada perfokaartidel põhinevat mehaanilist andmetöötlussüsteemi, mille lõi ameeriklane Hermann Hollerith 1880. aastatel. Andmete säilitamine ja töötlemine toimus perfokaartidega, mis kujutasid endast standardkujuga kartongkaarte. Teave kanti perfokaartidele kindlate positsioonide mulgustamise teel. Hollerithi väljatöötatud süsteemi kasutas USA rahvaloendusbüroo 1890. aastal USA 11. rahvaloenduse andmete töötlemiseks. Tehnoloogia kasutamine võimaldas lühendada andmete töötlemise aega. Kui eelmise, 1880. aasta rahvaloenduse andmete töötlemine kestis kaheksa aastat, siis seekord saadi hakkama vaid aastaga.2 Suurandmed (big data) on tänapäeva infotöötluse kuum sõna, aga tegelikult võib suurandmete ajalugu alustada XIX sajandi lõpu USA rahvaloenduse andmete töötlemisest. Esimest korda rakendati ideed andmete hulgalisest masintöötlemisest. See võimaldas riigil saada parema ülevaate rahvastiku eri aspektidest.

Eestis tootis perfokaarte eksperimentaalkombinaat Bit. Pildil valik eksperimentaalkombinaadi reklaamtrükiseid.

Arhiivinduslikust seisukohast loeti perfokaardid koos kinofilmide, helisalvestiste, kaartide, plaanide jms dokumentideks juba 1939. aastal Ameerika Ühendriikides vastu võetud arhiiviseadusega (Federal Records Act). Nende arhivaalideks (s.t dokumentideks, millel on arhiiviväärtus ning mida tuleb säilitada) tunnistamine oli märksa vastuolulisem. Ameerika Ühendriikide rahvusarhiivi nõuandva komisjoni otsusega samast aastast jäi otsustusõigus selle üle, kas perfokaartidel on ajalooline väärtus, miks need tuleb säilitada, riigiasutustele endile. Üldiselt otsustasid asutused perfokaardid pärast andmete töötlemist hävitada. Seejuures tugineti argumendile, et perfokaarte oli kasutatud peamiselt andmetöötluseks, säilitamisele kuuluvad aga algandmed ja nende töötlemise tulemused aruannete jms näol. Arhivaaride seas oli levinud arvamus, et perfokaardid on vaid andmetöötluse vahendid ja iseseisvana puudub neil arhiiviväärtus, seega ei ole ka põhjust neid säilitada.3

Elektronarvutite leiutamine 1930. aastate lõpul ja laiem kasutuselevõtt riigiasutustes, äriettevõtetes ja teadusasutustes 1950.-60. aastatel infokandjate säilitamise seisukohast muutusi kaasa ei toonud. Elektronarvutite juures kasutati info sisestamiseks ja programmide salvestamiseks endiselt perfokaarte ja perfolinte, perfolindid võisid olla nii paberist kui ka metallist. Arvutuste tulemused trükiti välja paberile või väljastati perfolintidel. Seega käsitleti perfolinte ja perfokaarte vahepealsete andmekandjatena ning töödeldud informatsiooni säilitati enamasti kirjalikult dokumendi kujul.

Digiandmete salvestamiseks kasutati esimest korda magnetlinti 1951. aastal Eckert-Mauchly loodud üldotstarbelise elektronarvuti UNIVAC 1 (lühend nimetusest Universal Automatic Computer I) juures. Sellest ajast alates hakkasid magnetlindid masinloetava info säilitamisel üha enam asendama perfokaarte ja perfolinte. Magnetlintide sobivus andmete pikaajaliseks säilitamiseks ei olnud aga selge. Magnetlintide endi säilitamist arhiivis ei peetud otstarbekaks. Magnetlinte soovitati lugeda „vahepealseks meediaks“ ja infot säilitada endiselt paberdokumentide kujul. See pidi tagama info säilimise juhul, kui lindiga midagi juhtub.

Ilmselt arvutite järjest ulatuslikuma kasutamise tõttu oli 1960. aastate keskpaigaks suhtumine masinloetavatesse dokumentidesse juba selgelt muutunud. Tuleb tõdeda, et info säilitamisega tegelevatel organisatsioonidel ja spetsialistidel ei olnud infotehnoloogiate kujundamisele mingit mõju. Nii tehnoloogilised lahendused kui ka organisatsioonides info kasutamine kujunesid nendest sõltumatult. 1960.-70. aastatel oli rõhuasetus endiselt masinloetavatel andmekandjatel kui füüsilistel objektidel ning digiinfosse suhtuti ikkagi lähtudes paberdokumentide säilitamisest. Digiandmete säilitusprobleemi lahendust nähti ennekõike võimalikult pikaealiste andmekandjate kasutuselevõtmises. Suurimaks probleemiks oli andmekandjate, peamiselt magnetlintide eluiga ja seda mõjutavaid tegurid. Palju tähelepanu pöörati magnetlintide seisundile, säilivusele ja hoiutingimustele.

1970. aastate alguses koostasid rahvusarhiivid (USA, Suurbritannia, Rootsi, Kanada) juhiseid masinloetavate infokandjate väärtuse määratlemiseks ja vastuvõtmiseks arhiividesse. Esimesed digitaalsed arhivaalid võeti Ameerika Ühendriikide rahvusarhiivi vastu 16. aprillil 1970. Tegemist oli NASA edastatud andmetega, mis olid salvestatud veealuse kosmosesimulatsiooni „Tektite I“ käigus. Digidokumentide korraldamise meetodid võeti seejuures üle pabermaterjalidelt ning kohandati uutele tehnilistele nõuetele.

Säilitusparadigma muutus

1980. aastate algupoolel hakkas selguma tõsiasi, et andmekandjate füüsiline eluiga on digitaalse informatsiooni säilitamise seisukohalt küllaltki ebaoluline tegur. Peamiseks probleemiks hakati pidama hoopiski andmekandjate kasutamiseks ette nähtud seadmete kättesaadavuse tagamist. Peale tehniliste seadmete vananemise rõhutati ka eri andmevormingute olemasolu ja küllaltki kiiret vaheldumist. Tõdeti, et infosüsteeme tuleb käsitleda terviklikena ja teha kindlaks, millistest süsteemi osadest tuleks digitaalset teavet koguda ja säilitada. Sellega seoses räägitakse isegi „meediumi türanniast vabanemisest“, s.t säilitamisel on keskseks informatsioon, mitte selle füüsilised kandjad. Elektrooniliste dokumentide pikaajaline säilimine tagatakse nende pideva kopeerimisega uutele andmekandjatele. Tegemist on märkimisväärse kontseptuaalse nihkega kogu säilitamisvaldkonnas. Tunnistatakse asjaolu, et informatsioon on seotud tervete infosüsteemide tööga, leidub tervetes süsteemides ja seda, et digitaalne info on oma konkreetse füüsilise kandjaga seotud märksa vähem võrreldes n-ö klassikaliste infokandjatega, nagu raamatud, dokumendid, fotod jms.

Jõuti arusaamisele, et oluline on säilitamise süsteemi loomine. Tuleb kindlaks määrata, millised institutsioonid hakkaksid vastutama digitaalse info säilitamise eest, luua vastav seadustega tagatud keskkond. Tehnilised probleemid on teisejärgulised. Informatsiooni terviklikkuse ja kasutatavuse tagamine on märksa tähtsamad küsimused võrreldes konkreetsete andmekandjate vastupidavuse ja elueaga. Just 1980. aastate teisest poolest hakati looma infotehnoloogilisi standardeid, mille laiem kasutuselevõtt oli aluseks digitaalse teabe kogumisele, säilitamisele ja kasutamisele. Juba digitaalsete objektide loomise ajal tuli võtta arvesse nende säilitamise vajadust.

Eestis jõuti digiinfo säilitamise probleemide tõsisema käsitlemiseni 2000. aastatel. Koostati hulk raporteid, mis kõik keskendusid digitaalsete dokumentide säilitamisele, lähtudes arhiivinduslikust vaatest (Eesti Äriarhiiv 2000; Eesti Äriarhiiv 2001). Eesmärk oli anda ülevaade digisäilitamise olukorrast ja teha soovitusi valdkonna arendamiseks.

Mida on jõutud teha?

Digitaalse info loomise, haldamise ja kasutamisega on ühiskonnas seotud rohkelt institutsioone – raamatukogud, arhiivid, muuseumid, riistavara ja tarkvaratootjad, teadusasutused, valitsusasutused jne. Kõikide huvid ja tegevusvaldkonnad on vägagi erinevad ning nende ühitamine ja koordineerimine ei ole lihtne. Alguses püüdsid institutsioonid reguleerida digisäilitamist oma valdkonnas. Hiljem hakati välja töötama riiklikke ja rahvusvahelisi kavasid. Kõik need institutsioonid tegutsevad väljakujunenud õiguslikus, kultuurilises ja sotsiaalses keskkonnas, mille kiire muutmine ei ole võimalik. Samal ajal sõltub ühiskonnale vajaliku digiteabe säilitamine institutsioonide ja üksikisikute koostöös kujunevast infosüsteemist.

Digitaalse teabe tähtsus on kõigile selge. Küll aga ei ole nii selge see, mida ette võtta, et digiinfo püsiks. Muidugi võib öelda, et enamikku kasutatavast informatsioonist vajame ainult lühikest aega. Tegemist on aktiivse infoga, mis säilibki kasutusprotsessi jooksul. Osa infost on aga selline, mida tuleb säilitada aastaid. Ka isikliku info hulgast võime avastada aastaid hiljem foto, dokumendi, väljalõike või eseme, mis on meile taasavastamise hetkel tähtis. Me näeme siin väärtust, mida aastaid tagasi ei olnud.

1 Vt lähemalt: https://dpconline.org/events/world-digital-preservation-day

2 Lars Heide, Punced-card systems and the early information explosion 1880-1945. Baltimore: The John Hopkins University Press, 2009.

3 Margaret O. Adams, Punch card records: precursors of electronic records. The American Archivist, 1995 58, 182–201.


„Kultuuripärandi digiteerimine 2018–2023“

Tegevuskava eesmärk on teha 2023. aastaks digitaalselt kättesaadavaks kolmandik mäluasutustes talletatavast kultuuripärandist ja uuendada mäluasutuste info hoidmise taristut.

Riigi hallatavates mäluasutustes on kokku üle 900 miljoni Eesti kultuurile olulise pärandi objekti.

Tegevuskavas on tähelepanu keskmes eelkõige pärand aastatest 1900–1940. Nüüdseks juba digiteeritud ja tegevuskava tulemusena kasvab digiteeritavate materjalide hulk mäluasutustes 2023. aastaks järgmiselt: dokumendid 3%, esemed 32%, filmid 60%, fotod 60%, kunst 55% ja trükipärand 28%.

Mäluasutustele luuakse digitaalse pärandi arhiveerimise lahendused ja e-teenused. Samuti tehakse masinloetavaks u 1,2 miljoni objekti avaandmed.

Projekti kogumaksumus on 9,16 miljonit eurot, millest 8,28 miljonit eurot on plaanitud Euroopa Liidu tõukerahast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht