Lehm akna taga

Kuidas seletada pilte lastefolkloori kaudu ehk Kujundliku mõtlemise arendamisest piltmõistatuste abil

PIRET VOOLAID

Inspiratsiooni võtta käsile siinne teema andis üks hiljuti meie meediasse sattunud poliitiku mõtisklus kunsti üle. Nimelt seadis see poliitik oma sõnavõtus kahtluse alla õige mitme nüüdiskunsti varasalve kuuluva teose väärtuse, puudutades teiste hulgas ka Hollandi kunstniku ja kunstiteoreetiku Theo van Doesburgi (1883–1931) tuntud tööd „Kompositsioon VIII (Lehm)“.

See sõnavõtt tekitas minus omalaadse äratundmise, sest tegu on ju tõepoolest olulise probleemiga. Kuidas „lugeda“ säärast kunsti, seesugust abstraktset joonistust, kui me esmapilgul ehk tõesti aru ei saa, mida autor sellega öelda on tahtnud. Nüüd taas selle küsimuse üle arutledes tulid mulle meelde 1980. aastatel ja hiljemgi Eesti koolilaste hulgas folkloorina võidukäiku teinud humoorikad ja samuti mõnigi kord näiliselt abstraktses vormis piltmõistatused. Õigupoolest püstitavad need just sellesama küsimuse: no mida sellel pildil ometi on kujutatud?

Piltmõistatus oli omas ajas vägagi populaarne žanr, mida on õnneks ka rohkesti talletatud. Meie rikkalikus rahvaluulekogus on neid arvel umbkaudu 8000 üksust, nii et soovi korral saab iga huviline kujutatu kallal vägagi põhjalikult pead murda. Nagu muudegi mõistatuste puhul moodustavad ka piltmõistatuse ehk reebuse küsimus ja vastus, ent küsimuse pooleks on siin paberile joonistatud ja enamasti raamitud minimalistlik pilt, isegi abstraktne pildielement, mille juurde esitataksegi ikka seesama põhimõtteline küsimus „Mis on pildil?“. Vastuseks oodatakse aga pildil kujutatud nähtuse, eseme, tegevuse vms selgitust, mida ei olegi alati nii lihtne välja mõelda.

Mis on pildil? Mees kikilipsu pidi lifti ukse vahel. 1 Rahvusvaheliselt väga tuntud piltmõistatuse vastuste hulgas leidub Eestis 2007. aastal aset leidnud koolipärimuse kogumisvõistluse saadusena mitu korda siinne versioon „President Toomas Hendrik Ilves lifti ukse vahel“.

Piltmõistatusi on esitatud sajandeid, kuid noortefolkloorina said need populaarseks 1950. aastatel Ameerikas. Inglise keeles märgitakse neid terminiga „droodles“, mille kombineeris 1953. aastal ameeriklane Roger Price2 sõnadest „drawing“ (joonistus) ja „doodle“ (kritseldus). Soome lapsed hakkasid neid 1970. aastatel nimetama toopeli’teks.3

Ühe varasema seda tüüpi piltmõistatuse autorsus omistatakse itaalia maalikunstnikule Agostino Carraccile (1557–1602), kelle alljärgnev piltmõistatus (indovinelli grafici) kujutab pimedat kerjust tänavanurga taga.

Kujundlikkus ja traditsioon/impro­visatsioon. Mis üldse teeb ühest pildist piltmõistatuse? Sellele küsimusele vastust otsides kerkib olulisima märksõnana esile „kujundlikkus“. Kõige üldisemas plaanis väljendub see piltmõistatuse puhul pildikritseldusele (selle paberile visandamisega saab hakkama ka kõige algajam joonistaja) antavas mitmetähenduslikus vastuses. Joonistate raami, tõmbate selle keskele horisontaalse joone ning küsite siis oma kaaslaselt: „Mis see on?“

Nüüd vallandub inimesele omane kujundlik mõtlemine ehk võime lasta ühel esemel esindada või tähistada mõnda teist. Selles peitubki piltmõistatuste mängu võlu. Nii saab ka esmapilgul tavaline kriips vastavasse loogikamehhanismi nihkudes hoopis teise tähenduse, sest tõepoolest, üks kriips võibki ju tähendada ükskõik mida.

Vastus „joon“ on muidugi õige, aga arhiivis on talletatud ka palju põnevamaid piltlikke vastuseid: „Perenaine läheb lehmaga, nöör paistab aknast“, „Mees veab kitse, pildile jäi ainult nöör“; „Postkaart“; „Raamat küliliasendis“ jne.

Kui aga joonistada pildiraami sisse luud ja küsida taas, mis see on, on aus vastus „luud“ arusaadavalt igavavõitu. Selline otsene vastus pildil kujutatu kohta poleks ka rahvaluuleteaduse uurimisobjekt.

Vastus „Baaba-Jagaa lendab turule“ ja vastupidises suunas joonistatud luud koos vastusega „Baaba-Jagaa lendab koju tagasi“ sisaldavad aga kujundlikus mõttes juba mõndagi.

See mõndagi – piltmõistatuse kujund – on püüd näha primitiivses joonistuses üksühesest käsitlusest enamat ning näidata, et üht asja on võimalik mõista mitmeti. Just kujundlikkuse tabamine on abiks ka eelmainitud teose „Lehm“ mõistmisel. Kujundlikkuse tingib ka piltmõistatuse loomise põhimõte: joonistatakse üksnes osa tervikust, ülejäänu pole nähtav, ning graafiline kujutis on väga napp ja lihtne, nii et vastust on peaaegu võimatu ära arvata. Välja arvatud muidugi juhul, kui vastaja seda juba varem kuulnud pole. Niisiis tuleb sõna otseses mõttes raamist väljapoole mõelda, sest raam jääb põneva vastuse leidmisel liiga kitsaks.

Seetõttu saab nii mõnelegi piltmõistatusele vastata mitut moodi. Arhiivimaterjali hulgas on kõige rohkem vastusevariante tühja ristküliku ehk valge lehe kohta. Kui lasete oma kujutlusvõimel lennata, jääb üle üksnes nõustuda, et kõik versioonid on võimalikud: „Lehm sõi rohtu ning läks koju“, „London udus“, „Siil udus“, „Valged jänesed lumisel taustal“, „Valge vaala selg“, „Talv aknast vaadatuna“. Küllap suudate seda rida vaevata jätkata.

Võib julgelt väita, et erinevalt unne vajunud täiskasvanute mõistatustest, mis kandsid talupojafolklooris lausa maagilist funktsiooni (näiteks tõi talvine mõistatamine enne talvistepühi ja enne jõuluaega karjaõnne), on täna­päeval mõistatuste, sh piltmõistatuste näol tegemist just meelelahutusliku laste- ja noortefolklooriga, millega kaasneb huumor. Lastele meeldib väga kõik, mis on naljakas, nii elurõõmu tõttu kui ka vajadusest olla asjaoludest üle. Ka täiskasvanud tunnevad ja harrastavad piltmõistatusi ikkagi paljuski laste pärast, sest need arendavad mängulist mõtlemist, loovust ja fantaasiat, mis kulub edaspidi päris maailmas päris otsuseid tehes marjaks ära.

Niisiis poleks paha ka suurtel inimestel oma tähtsate askelduste kõrval end vabaks lasta, asju teisiti näha ja seda teistmoodi nägemist soosida. Küllap mäletate prantsuse kirjaniku Antoine de Saint-Exupéry raamatus „Väike prints“ kirjeldatud peategelase kurbust, kui täiskasvanud ei mõistnud tema joonistatud piltide tähendust. Need pildid on jõudnud ka meie laste piltmõistatusepärimusse ja moodustavad kaks rohkearvulist tüüpi.

Siin pole kujutatud kübarat, nagu arvaks täiskasvanu, vaid hoopis boamadu, kes elevanti seedib.

Ja teine:

Uskuge, see on just lammas, ainult et kasti sees! Kuid kui keegi pakuks vastuseks lehma, ei saa sedagi pidada vääraks.

Traditsiooniliste piltmõistatuste alusel luuakse pidevalt uusi, mille hulgast jäävad sõelale vaimult-sisult parimad, mis omakorda rahva hulgas ringlema lähevad ja traditsioonis kinnistuvad. Traditsioon loob improvisatsiooni toel uusi piltmõistatusi ning rikkalik variatiivsus näitab inimese abstraktse ja kujundliku mõtlemise piiritust.

Pealtnäha lihtsa sümboli mitme­tähenduslikult mõistmist läheb tarvis, et aru saada maailma mitmekihilisusest ja sellega leppida, olgu siis kunstisaalis või kusagil mujal. Peale piltidest arusaamise põrkame sellega aga veelgi rohkem kokku argisuhtluses, kus piltlik keelekasutus ja mitmetähenduslikkus võib olla võti, et sõnum vestluskaaslasele just sellisena pärale jõuaks, nagu me seda tahame. Mitmetähenduslike kultuurimetafooride tundmine sillutab teed üksteisest arusaamiseni, kusjuures asju ei pea kõik üldsegi ühtemoodi mõistma. Maitse üle ei vaielda ja ilu on vaataja silmades, ent kujundlikkus ja piltlikkus, mis on suuresti olemas juba meie rahvaluules, sealhulgas lastefolklooris, lasevad kogeda tähendusvarjundeid ja annavad elule värvi.

Eesti koolilaste hulgas levinumad piltmõistatused.

Karu ronib puu otsa.

Kaelkirjak akna taga.

Kauboi sõidab jalgrattaga.

Neli elevanti nuusutavad apelsini.

Mehed mängisid kaarte, üks kaart kukkus laua alla, nüüd nad otsivad seda.

Kauboi sõidab paadiga.

Hauakaevajad suitsetavad.

Sääsk näitab oma kallimale viimast töökohta.

Improvisatsioonilisemaid (mõne tekstivariandiga) piltmõistatusi

Kolm musketäri ja d’Artagnan.

Šiškini maal „Kolm karu“ (Ivan Šiškini ja Konstantin Savitski õlimaal „Hommik männimetsas“).

Kellarihm karbis.

Jänes hüppab kitse.

Päevitusriietes muna.

Isakass teeb emakassile silma.

Lehm akna taga.

1 Näited on võetud Piret Voolaiu koostatud andmebaasist „Eesti piltmõistatused“ www.folklore.ee/Reebus, mille põhjal on ilmunud 2003. aastal kogumik „Kaelkirjak akna taga“ (Koolibri).

2 Roger Price, Droodles. Simon and Schuster, New York 1953.

3 Annikki Kaivola-Bregenhøj, Riddles: Perspectives on the use, function and change in a folklore genre. – Studia Fennica Folkloristica 2001, nr 10, Finnish Literature Society, Helsinki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht