Liberaal, järelikult vegan

Floris van den Berg: „Mul on unistus, et lapselapsed küsivad minult ühel päeval õudusega: „Vanaisa, kas on tõsi, et kui sa noor olid, siis inimesed sõid loomi!?““

MATTIAS TUROVSKI

Mai alguses kutsus MTÜ Loomus viiendat korda kokku Eestis ainulaadse loomaõiguste konverentsi. Salme kultuurikeskuses aset leidnud ettevõtmine, ametliku nimetusega „Loomaõigused akadeemias ja aktivismis“, keskendus seekord muutuste temaatikale. Kaheksa esinejat kaalutlesid küsimusi, kuidas ühiskonnas esile kutsuda loomade parem kohtlemine, millised on loomaõigusliikumise viimase aja suundumused, kuidas levitada sõnumit veganiühiskonnast väljapoole jms. Loomuse konverents on aastast aastasse püüdnud leida tasakaalu loomaõiguste akadeemilise ning aktivistliku poole vahel, koondades nii teadurite ja filosoofide kui ka tänavaaktivistide ja loomade eestkosteorganisatsioonide esindajate seisukohti maalimaks võimalikult lai pilt selles valdkonnas toimuvast. Kõige kaugemalt oli seekord kohale tulnud Hollandi filosoof, autor ja õppejõud Floris van den Berg, kes oma energilise esitusviisi ja omalaadse ettekandega laveeris oskuslikult sügavate filosoofiliste printsiipide ja terve mõistuse vahel, väites, et filosoofilisi mõttemõlgutusi võimaldabki tihtipeale just terve mõistus.

Florise sõnul ei ole filosoofiast, igatahes moraalifilosoofiast erilist kasu, kui seda ei mõisteta ja see ei sisalda praktilist infot. Loomaõigused, laiemalt ka keskkonnaeetika, on filosoofia ühed uusimad, mõlemad kindlalt rakendusliku eetika pärusmaale kuuluvad harud. Sestap on Utrechti ülikooli Kopernikuse jätkusuutliku arengu instituudi professor oma õppemetoodikas ja filosoofiliste teadmiste edasiandmises kasutusele võtnud väga omalaadseid võtteid. Ta korraldab üliõpilastele hulgaliselt seminare ja n-ö filosoofiamatku ehk walkshop’e, ärgitades noori oma hoiakut kujundama ning suhtumist loodusesse ja loomadesse läbi eetilise prisma omal nahal harjutama. Ka oma ettekande viis Floris konverentsil läbi omalaadsel moel, pigem filosoofilise rock-jutluse kui akadeemilise loenguna. Näiteks tuli kõigil konverentsi külastajail enne tema esinemist läbi teha virgutusvõimlemine ning powerpoint-esitluse asemel ilmestas ta oma mõtteid käte, jalgade ja, muuseas, ka toolidega.

Florise ja teiste konverentsil üles astunud esinejate ettekandeid on võimalik järele vaadata Loomuse Youtube’i kanalist. Pärast konverentsil ülesastumist õnnestus meil kutsuda Floris külaliseks ka Loomuse igakuise podcast’i salvestusele. Floris van den Bergile esitasid küsimusi Mattias Turovski ja Loomuse liige Sven Paulus. Podcast’i on võimalik järelkuulata Loomuse Soundcloud-kanalist.

Mattias Turovski: Oled öelnud, et sa oled liberaal, järelikult vegan. Kuidas nii?

Liberaal väidab, et kõik, mis ei too teistele kaasa kannatusi, on lubatud. Nii on liberalismi defineerinud John Stuart Mill oma raamatus „On Liberty“ juba 1859. aastal. Tavaliselt peetakse selle all silmas ainult inimkannatusi. Minu ja paljude teiste filosoofide meelest tuleks seda põhimõtet laiendada kõikidele kannatusvõimelistele olevustele. Sellest järeldub, et järjepidevalt liberaalse hoiakuga inimene peaks olema vegan.

Floris van den Berg: „Looma- ja keskkonnaeetika on uusimad rakendusliku eetika voolud on olemuselt väga suure rõhuga muutuste esilekutsumiseks. Me oleme uppuval laeval, aga ikka veel istuvad filosoofid tolmustes raamatukogudes ja lahendavad abstraktseid probleeme.“

Erakogu

Turovski: Kas oled seda vaadet jaganud avameelsete liberaalidega ja kuidas nad reageerisid?

Hollandis on nii vasak- kui ka parempoolseid liberaale ja mind kutsutakse tihti liberalismist kõnelema. Olenevalt nende alushoiakutest alustan siis tavaliselt klassikalise liberalismiga, arutledes selle kehtivuse üle geiõiguste, eutanaasia, abordi jms küsimustes. Seejärel tulen loomade kannatuste juurde ja seal ei ole sugugi kõik minuga eriarvamusel.

Turovski: Oled rääkinud ka rohelisest liberalismist. Kas selle mõte on sarnaselt eelnevaga liberalismi mõtteline laiendamine?

Rohelise liberalismi all pean silmas selle põhimõtte laiendamist kõikidele tundlikele olevustele, nagu mitteinimloomad, aga samuti ka tulevased põlved. Meil on nende ees moraalne kohustus lahendada ökoloogiline kriis. Klassikaline liberalism on jätnud tulevaste põlvede heaolu hooletusse, seadnud ohtu nende tuleviku. Klassikaline liberalism on niisiis tegelikult ebajärjekindel liberalism ja roheline liberalism on lihtsalt tänapäevases moraalifilosoofias algupärasele tähendusele kindlaksjäämine. Termini „liberaal“ kasutamine klassikalises mõttes, arvestamata eelmainitud gruppide huve, on vasturääkiv. Kas sa nimetaksid rassisti liberaaliks?

Turovski: Kas arvad, et see inimeses olev kognitiivne dissonants on paratamatu? Kuidas selline hoiakute ebajärjekindlus lahendada?

Inimestel on psühholoogiline võime kognitiivne dissonants ületada, ilma et see neid häiriks. Filosoofid saavad inimeste arusaamade juures aidata nende vasturääkivuste väljatoomisega. Teine küsimus on, mida sellega peale hakata. Väljatoomisest ei piisa. Peame aitama muuta inimeste vaateid ja käitumisviisi. Kuidas seda teha, on väga keeruline ülesanne. Mina töötan Utrechti ülikoolis, kus kõik on kraadiga teadlased. Võin välja tuua meie argumente ja minu pikaajaline eesmärk on teha Utrechti ülikoolist maailma esimene vegan­ülikool. Tahetakse olla progressiivne, roheline ja eetiline, aga kui välja tuua, et ei saa olla eetiline, samal ajal kui ülikooli kohvikutes surnud loomade kehasid pakutakse, ei taha nad kuulda võtta. Seda seetõttu, et uus normaalsus tähendab üleminekut uuele paradigmale ja paradigma nihkeid on väga keeruline sisse seada.

Turovski: Kas on siis õige väita, et loomaõigusliikumine on täies mahus meie aja emantsipatsiooniliikumine? Et ajend on sama, aga subjektid teised?

See on minu meelest üks peamisi vabastusliikumisi, teine väga tähtis selline liikumine on tulevaste põlvede heaks. Tavaliselt liiguvad need käsikäes, taimedieedi poole liikumine on hea mitte ainult loomadele, vaid arvestatakse ka tulevaste põlvede huve. Loomaõiguste liikumine on emantsipatsiooniliikumine, aga me ei tea, kui hästi see meil välja tuleb. Mul on unistus, et lapselapsed küsivad minult ühel päeval õudusega: „Vanaisa, kas on tõsi, et kui sa noor olid, siis inimesed sõid loomi!?“ Sellesarnaselt, kuidas praegu on häbiväärne tunnistada, et meie esivanemad on orje pidanud või et homoseksuaalsus oli kriminaalne.

Turovski: Kas sinu õpetamise meetod erineb põhimõtteliselt klassikalisest filosoofia õpetamisest? Kas kasutad ekstsentrilisi õppemeetodeid?

Minu arusaam filosoofiast üldiselt on ehk pisut teistsugune peavoolu omast. Mind mõjutab väga palju mõte, et filosoofia peab olema praktiline, eriti eetika. Ma näen filosoofiat parema maailma loomise vahendina ja õppejõuna soovin panustada sellesse missiooni. Mulle meeldib eksperimenteerida ja üliõpilasi inspireerida.

Turovski: Keskkonnaeetika on väga uus õppesuund, püütakse saavutada paremat mõistmist inimese ja looduse vahel. Näen sinu jõupingutusi üha parema metoodika leidmiseks justkui evolutsioonina vanast akadeemilisest meelelaadist väljamurdmiseks. Näiteks kõrgema matemaatika õppemetoodika on väga hästi välja kujunenud ega vajata uusi metoodikaid selle õpetamiseks. Keskkonnaeetika õpetamise metoodika areneb praktilisemaks, kuna valdkonnal on üha suurem rakenduslik külg ja vajadus.

Filosoofia on traditsioonilises mõttes väga abstraktne. Alates 1970ndatest on teerajajate, nagu Peter Singer, toel hakatud eetikat rakenduslikumaks vormima. Looma- ja keskkonnaeetika on uusimad rakendusliku eetika voolud ja väga suure rõhuasetusega muutuste esilekutsumiseks. Me oleme uppuval laeval, aga ikka veel istuvad filosoofid tolmustes raamatukogudes ja lahendavad mingeid abstraktseid probleeme. Need on ehk tähtsad probleemid küll, aga ainult juhul, kui laev ei upu. Kui ökoloogilist kriisi ei oleks, tegeleksin minagi teiste probleemide lahendamisega. Olen pisut pettunud, et keskkonnaeetika – valdkond, mis tegeleb meie aja kõige tähtsama probleemiga –, on saanud akadeemilistes ringkondades nii vähe tähelepanu. Teisalt on samuti problemaatiline, kuidas keskkonnaeetikat tänapäeval tihtipeale õpetatakse.

Sven Paulus: Kuidas liikuda vegan­ühiskonna poole?

Saame kasutada oma sotsioloogilisi teadmisi teiste emantsipatsiooniliikumiste ajaloost. Ja sealt johtub, et iseenesest ei olnud ükski tegevus määrav. Vägivallatu otsetegevusega (non-violent direct action) tehti ära suur töö, aga ka selleks oli eelnevalt vaja luua õige õhkkond. Peame koos liikuma ühe eesmärgi poole, igaüks suunab oma potentsiaali tegevusse, milles ta on kõige tugevam. Lõppeesmärgiks on täielikult veganühiskond selles mõttes, et näiteks naisõiguste liikumise lõppeesmärk on naiste õiguste täielik, mitte osaline saavutamine.

Turovski: Euroopas näeme praegu parempoolset vastureaktsiooni viimaste aastate liberaalsete väärtuste võidukäigule. Kas koos vegan liikumise hoogustumisega on sinu meelest mõeldav ka karnistlik vastureaktsioon?

Poliitikas seostatakse keskkonnahoidu ja püüdlusi kestliku arengu poole vasakpoolsena, aga see ei pea nii olema. Poliitilise spektri paremal poolel vajatakse samuti planeeti, neil on samuti oma väärtused, paljudel ka liberaalsed väärtused, kuigi rohkem vasturääkivad. Nii keskkonnaeetilised kui ka loomaõiguslikud probleemid peaksid välja murdma vasak- või parempoolsusest, need peaksid olema kollektiivselt tähtsad küsimused. Võib-olla ei ole parempoolsed sellest nii teadlikud, ent neid kõnetavad need probleemid samamoodi kui kõiki teisi.

Turovski: Seega roheline liikumine või mõtlemine on üleskutse välja astuda traditsioonilisest vasak-parem süsteemist ja keskenduda kõiki kollektiivselt kõnetavate probleemide üheskoos lahendamisele. See seletab ka, miks enamik rohelisi erakondi ei nimeta end ei vasak- ega parempoolseks, vaid kõrgemal asuvaks, tõmmates nii vasak- kui parempoolseid samade väärtuste poole.

Palun tutvusta oma universaalse subjektivismi moraalset teooriat.

Mul on kaks eetilist teooriat, üks on roheline liberalism – kannatuste vältimise põhimõtte laiendamine ka mitteinimloomadele. Aga teine teooria, teist teed kaudu samade järeldusteni jõudmiseks on sotsiaalse lepingu teooria. See põhineb John Rawlsi õigluse teoorial ja on lihtne mõtteeksperiment. Kujutle, et oled mõeldavalt kõige halvemas ühiskondlikus positsioonis ja sul on võimalik muuta ühiskonna ülesehitust ja tingimusi nii, et halvimast positsioonist saaks nii hea kui võimalik. Kujutle, et oled maailma sündinud ratastooli aheldatuna, aga elad ühiskonnas, kus asutustes ratastooliga ligipääs puudub. Siis võib ju kujutleda sellist maailma, kus ratastoolidega oleks arvestatud – see oleks liikumispuudega inimestele palju parem ühiskond.

Universaalne subjektivism ei nõua empaatiat teiste inimgruppidega, näiteks ratastoolis inimestega, vaid asetab su enda sinna ratastooli – millise maailma looksid, kui sinu heaolu sõltub otseselt ühiskonnakorraldusest? Edasi vaatleb universaalne subjektivism kõikvõimalikke halvimaid situatsioone. Näiteks, kui oled homoseksuaal, kes elab homoseksuaalsust diskrimineerivas ühiskonnas? Kui oled naine misogüünses ühiskonnas? See on John Rawlsi teooria. Aga võime selle viia sammu võrra kaugemale. Kuidas sulle meeldiks olla siga, kes on sündinud intensiivtootmissigalasse? Kuidas meeldiks, kui sind ilma tuimastuseta kastreeritaks? Jne. Siis on võimalik mõelda, kuidas sa tahad, et sind koheldaks – ilmselt mitte nii, nagu meie ühiskonnas sigu koheldakse. See viiks täiesti uutmoodi ühiskonnani.

Mõtteeksperiment ei kannusta hoolima enam loomadest, vaid iseendast kelle iganes teise situatsioonis, soosides seeläbi empaatia arengut. Viimaks võib kaalutleda, mis siis, kui sünniksid saja aasta pärast? Praeguse status quo jätkudes näeks planeet sajandi pärast metsaraide, kõrbestumise, kliimamuutuste jms tagajärjel täiesti teistsugune välja. Kui tahad, et sinu lapsed elaksid sama heal planeedil kui meie oma, on vaja põhjalikke muudatusi. Universaalne subjektivism asetab su ühiskonna ohvri kingadesse.

Turovski: Oled kirjutanud mitu raamatut. Need on silmapaistvate nimedega, näiteks „Õnnelik vegan“, „Õnnelik feminist“ ja „Õnnelik ateist“, ja loodetavasti tõlgitakse varsti ka inglise keelde. Mis ajendas sind sõna „õnnelik“ kasutama?

Alustasin õnneliku veganiga. Mitteveganid mõtlevad, et veganid on tusased ja vihased. Kui ma ise veganiks hakkasin ja tutvusin teiste veganitega, tõi see mu ellu suurt rõõmu, sest mul ei olnud oma toiduga kunagi nii head suhet olnud. Loomade ja planeedi seisukohast toob veganism samuti palju rohkem õnnetunnet. Veganism on rõõmusõnum – see ei võta inimeselt midagi ära, aga annab hea perspektiivi. Sama lugu on feminismiga. Igapäeva kõnepruugis kasutatakse seda tihti halvustava alatooniga, aga kui arvad, et meestel ja naistel peavad olema samad õigused ja neile peaksid kehtima ühesugused moraalsed standardid, siis oledki feminist. Feministlik maailm on palju õnnelikum maailm. Mis puutub ateismi, siis usun, et kui irduksime rahumeelselt ajaloolistest religioonidest, mis üldjuhul kipuvad olema väga paternaalsed ja sekkuvad isikuvabadustesse, oleks maailm palju õnnelikum koht. Ämm on öelnud, et triloogiad on parimad, seepärast kirjutasin „Õnneliku triloogia“.

Mattias: Käisime sinuga walkshop’il ehk filosoofiamatkal. See oli väga põnev kogemus, ka väga uudne, aga tundus mulle kohe tuttavlik – miks ma ei ole ise selle peale tulnud? Kuidas sa selle formaadi peale sattusid ja kuidas see sinu tööd õppejõuna on kujundanud?

Mulle meeldib looduses viibida, meeldib ka konstruktiivselt suhelda. Kui ma auditooriumis filosoofiat õpetasin, tekitas see minus tõrget, kuna selline õppeviis on ühepoolne – mina sisestan tudengitesse tarkusi. See ei ole muidugi üdini halb viis, aga kui hakkasin üliõpilastega õuesõpet harrastama, mõtlesin, et mida seal veel teha saaks. Siis siginesid juurde eneserefleksiooni ja loodusega lävimise harjutused. Kui kursuse tüvitekstidega tutvumiseks sunnitakse Kanti lugema, siis ei ole see iseenesest halb, aga vahetu lävimine loodusega võimaldab palju otsesemalt end ümbritsevaga samastada ja kujundada keskkonna suhtes filosoofilist mõttelaadi. See äratab filosoofia ellu. Vahel tehakse eristus: nüüd oleme ülikoolis ja õpime, aga samal ajal käib elu väljaspool auditooriumi edasi. Minu meelest on haridus osa elust. Haridus ei peaks olema elu ooteruum, vaid osa sellest. Paljud üliõpilased ütlevad, et neil ülikooli kõrval ka oma elu. Walkshop’id võimaldavad filosoofia ellu integreerida ja aitavad mõista, et see ongi osa elust. Näen, et inimesed on entusiastlikud ja rõõmsad, astutakse ühendusse looduse ja üksteisega ning see avab uusi võimalusi ja ärgitab muudatusi tegema rohkem kui loengupidamine. Mitte, et loengute pidamine mulle ei meeldiks – lihtsalt üks ühendab meid ja teine mitte nii väga.

Turovski: Tõsi, olen isegi kolm aastat keskkonnaeetika loenguid lugenud ja tõepoolest, sellise klassikalise ühepoolse formaadi puhul tunnen end pärast 90minutilist loengut eraldatuna, olen enda ise ära isoleerinud või on seda teinud formaat. Ma ei suhtle üliõpilastega ja nemad ei saa minuga suhelda. Mis ühes walkshop’is toimub? Mida te seal teete?

Walkshop on filosoofia harrastamine looduses. On võimalik reflekteerida, kes sa tahad olla, mis sulle elus raskusi valmistab vms. See on instrueeritud õues olemine. Näiteks kõnnitakse koos ja arendatakse teadlikku paariti vestlust – üks osaline räägib näiteks, milline inimene ta tahaks olla, ja teine kuulab, siis osad vahetatakse. Rääkides aga ei panda tavaliselt loodust tähele. Edasi kõnnitakse vaikides ja nii saab üheskoos loodust kogeda.

Olen eksperimenteerinud ka poolel rühmast silmade kinnisidumist ja teised juhivad neid. See on maailma uutmoodi kogemise viis, tekitatakse usaldus, harjutatakse teistsugust suhet teise inimese ja loodusega. Vahel ollakse küüniline – inimesed on kohutavad ja maailm õudne paik –, aga walkshop’is saadakse täiesti uus perspektiiv ja usaldus muidu võõraste inimeste vastu. Walkshop annab võimaluse aduda, et üht ja sama maailma on võimalik näha kas kohutava paiga või rahu kohana, sõltub vaatenurgast.

Turovski: Oled Hollandis loomade nimel tegutseva erakonna (Erakond Loomade Nimel, Partij voor de Dieren) liige, erakonnal on ka parlamendikohad. Eestis on kuulda sosinaid, et meilgi tuleks luua veganite partei või loomade nimel tegutsev erakond, ent kuna isegi rohelised on väga väikese toetajaskonnaga, oleme ilmselt sellistest eesmärkidest veel aastate kaugusel. Milline see loomade eest seisev partei on ja kui edukas on oldud?

Erakondadel on kindlad huvid: kristlikel erakondadel on kristlikust ideoloogiast tulenevad huvid, parempoolsed toimivad ettevõtluse ja jõukuse kasvatamise huvides, tööliserakonnad edendavad tööliste huve jne. Hollandis on meil isegi vanurite partei. Kuidas aga esindada nende huve, keda poliitilised otsused küll mõjutavad, aga kellel pole oma häält? Meil on näiteks imikute huvid hästi esindatud ja kaitstud, aga imikutel pole võimalik oma huvide eest seista. Teised seisavad nende eest. Loomadega samamoodi. Neile on võimalik hääl anda ja erakond tegelebki loomade nimel loomakasvatusohvrite eestkostega. Vahel öeldakse, et see on väga kitsas eesmärk, aga loomade küsimus on tohutu lai teema, mis on ühendatud paljude ühiskonnaküsimuste ja ühiskonna empaatiaga. Nii saadetakse signaal ka teistele erakondadele. Nüüdseks on parlamendis oldud üle kümne aasta ja kui algul nende üle naerdi, siis nüüd võetakse palju tõsisemalt, kuigi see on endiselt väga väike erakond. Aga see on ka osa nende strateegiast. Nad teavad, et nad ei saa kunagi enamust, aga soovivad, et suuremad erakonnad võtaksid üle nende hoiakuid ja väärtusi. Loomade parteil on täiesti ükskõik, kes saab au ja kiituse. Et Erakond Loomade Nimel on väga aktiivne, on nad teiste erakondade programmidesse sisse pressinud – küll lahjendatult, ent siiski –, loomade heaolu punkte. Seega on nad oma väikese osalusega suutnud parlamendi poliitikat aastatega väga palju mõjutada. Loomade eestkoste on nüüd Hollandi valitsuses palju aktsepteeritum ning ka naaberriikides toimub sama. Küsisid ka, kuidas on meil selles küsimuses lood roheliste erakondadega. Usun, et loomadele keskendumine ei pea olema kõrvalteema. Intensiivne loomakasvatus tuleb lõpetada, aga rohelised ei tegele sellega piisavalt, kuigi peaksid. Nad alahindavad mitteinimloomade küsimuse tõsidust.

Turovski: Tõepoolest, paljud rohelised innovatsioonid seisavad tulevikulootuste taga. Ollakse ootel, et millal kord saame tehnoloogia, millega ühiskond rohelisemaks teha. Aga veganismiga saab juba praegu midagi ära teha. Tehnoloogiad on olemas ja säästaksime planeeti palju rohkem. Ka mulle tundub see mõistmatu.

Paulus: Millised on sinu elu peamised põhimõtted?

Ma nimetan end ohvrifilosoofiks, püüan leida viise, kuidas ohvreid paremini aidata. Filosoofina olen teoreetik, s.t töötan välja teooriaid, mis minimeeriksid ohvrite kannatusi. Selle kõrval olen ka aktivist. Kuigi pürin õnne poole, huvitab mind rohkem kannatuste küsimus. Kujutle, et sul on üliõnnelik elu ja kõik, mida oled ihaldanud. Siis hakkab hammas valutama, aga hambaarsti juurde minnes selgub, et tuimastusaine on otsa saanud. Õnn ei kaalu sel hetkel enam midagi, ainsana mõtled sellest, kuidas kannatusest vabaneda. Seega esmalt peame kannatustest vabanema, õnnelikkuse küsimus on teisejärguline. Mul on väga privilegeeritud elu, aga ma püüan endale selgeks teha, mida saaksin teha vähem privilegeeritute huvides.

Turovski: Lõpetuseks, oled rääkinud ka naturalismist ja nudismist. Kuidas need su maailmapilti mahuvad? Kas need kuuluvad su olemusse või on pigem juhuslik eelistus?

Olen nudist, mulle meeldib paljas olla. Minu arvates võimaldab nudism mõõta ühiskonna avatust ja vabadust. Kui nudism ja vastav subkultuur saavad eksisteerida, on tegemist seksuaalselt vaba, meeste ja naiste õigusi arvestava ühiskonnaga. Ei kujuta ettegi, et näiteks Saudi Araabias võiks nudistide rand olla. Ma ei väida, et kõik peaksid nudistid olema, aga kui selline subkultuur on olemas, on see hea märk. Mul on roomakatoliku kasvatus, kus nudismi peetakse üldiselt tabuks. Kui kogesin saunakultuuri, kus mehed ja naised koos paljalt saunas käivad, tundsin ennast tõeliselt vabastatuna – et see on võimalik. Mul võttis tükk aega, et saada lahti oma keha pärast häbi tundmisest, aga see oli tohutult vabastav tunne. Aga jah, ka poliitilise filosoofia seisukohast on see tähtis punkt. Filosoofia tegeleb keeruliste ja raskete teemadega, aga see ei pea tingimata nii olema, ka nudismi filosoofia võib ellu tuua suurt õnne ja rahulolu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht