Lokaalne keskkonnaprobleem globaalse võrgustiku ahelais

LENNART LENNUK

Ükskõik millist keskkonnaprobleemi harutama asudes leiame end tihti mingi suurema võrgustiku ahelaist. Isiklikud kogemused eri maailmajagudest on maailma mõistmisel ja keskkonnateemadega tegelemiseks olulised ajendid. Kui maailmas ringi liikuda, hakkame nägema seoseid, mida me Eestis igapäevaseid otsuseid langetades ei kipu märkama. Kas koostöö, teadmiste vahetamine ja suure pildi avamine aitab lahendada keskkonnaprobleeme?

10.–11. septembril kultuuriklubis BAAS viiendat korda toimunud kultuurifestivali SÄRIN raames leidis aset keskkonnavestlus, milles osalesid Sander Loite, Kristo Elias ja Lennart Lennuk.

Lennart Lennuk: Tooge palun mõni isiklik kokkupuude keskkonnaprobleemiga kusagil mujal maailmas.

Sander Loite: Käisin Nicaraguas tegemas filmi „Läbilõikamine“, mis räägib laevakanali rajamisest läbi metsiku looduse ja inimasulate. Sümboolses mõttes lõikab inimtegevus looduse mitmes plaanis läbi, toimub eraldamine, piiride loomine. Võtame kasvõi millegi eemaldamise loodusest, näiteks metsa raadamise. See, mis seal enne oli, sai katkestatud, läbi lõigatud. Läbilõikamise sümbol annab looduskeskkonnas võimaluse tagajärgede mõistmiseks. Kui palju peab loodusesse sekkuma? Kui juba on olemas laevakanal, mis ühendab Vaikse ja Atlandi ookeani, siis kas on vaja ühte veel? Eriti kui peamiseks argumendiks on, et see looks turul konkurentsi ja võib-olla madaldaks laevaettevõtete jaoks mereteekonna läbimise keskmist hinda. Mis on ühe tee rajamise päris hind läbi metsiku looduse, läbi inimasulate ja põliskultuuri?

Lennuk: Peaksime kõiksugu arenduste puhul mõtlema, milline on nende hind keskkonna mõttes, peaksime mõtlema laiemalt ja mitte ainult rahas. Meil on olemas keskkonnamõju hindamise seadus, kuid see ei rakendu väiksemate tegevuste puhul. Nicaragua näite puhul on mõtet rääkida ka hinnast kohalikule kultuurile.

Kristo Elias: Kui Sander tegi filmi Nicaraguast, siis sama projekti raames käis kaksteist ajakirjanikku erinevates maades vaatamas, kuidas seal kohalik olukord on ja tehti väga erinevatel teemadel filme. Mina käisin Etioopias ja sealt tuleb üks keskkonna teema, mis Eestit puudutab. Kui arvame, et meile tulevad tulbid ja roosid Hollandist, siis tegelikult tuleb suurem osa lilledest läbi Hollandi firmade lennukitega  Etioopiast, kus lilli kasvatatakse soodsas kliimas järveäärsetes kasvuhoonetes kasutades odavat tööjõudu. Kuidas Etioopias kasutatakse kohalikku keskkonda, mis on kohaliku inimese jaoks väga suure tähtsusega, ei oska me siin heaoluühiskonnas tegelikult näha.

Lennuk: Kas odavus võib olla tingitud sellest, et keskkonnatasud puuduvad või ei ole piisavalt tugevat looduskaitsesüsteemi?

Loite: Võib tõesti olla, et mõni arengumaa on just sellepärast teatud ettevõtmisteks soodsam, et puuduvad näiteks Euroopale omased regulatsioonid ja maksud, mis kuidagimoodi kompenseeriks keskkonnakahju, näiteks siis saastumist või keskkonnaressursside piiritut kasutamist.

Lennuk: Jõuamegi sinna, et Eestis ostame poest igasuguseid tooteid, aga ei näe nende toodete tegelikku keskkonnamõju. Näiteks angerjad, mis on küll kirjade järgi kasvandusest pärit – aga nende maimud on loodusest püütud ja lennukiga toodud, sest angerjat ei saa kunstlikus keskkonnas paljundada. Samuti mobiilid ja muu tehnika, mille tootmiseks on kusagil suur tükk maad üles kaevatud. Kuidas teha seda nähtavamaks inimesele, kes igapäevaselt keskkonnateemadega ei tegele?

Elias: Näiteks – mis toimub Eestis kaevandamise vallas, kuidas geoloogiateenistus uurib tuleviku tarbeks Eesti maapõue. Maailmas on väga suur akude tootmiseks vajalike metallide ja haruldaste muldmetallide põud, kusjuures suur osa maavaradest asub Hiinas. Kuid Hiina ei ole väga paljude riikidega sõbralik. On võimalik, et tulevikus hakatakse neid maavarasid Eestis kaevandama, selleks tehakse uuringuid. See paneb mõtlema, sest kuigi räägitakse, et tuleviku kaevandamine on keskkonnasõbralik, ei ole keskkonnasõbralikku kaevandamist ja üldse majandustegevust olemas.

Lennuk: Eks keskkonnasõbralikkus kõlab üldse natukene reklaamina. Igal juhul, kui midagi teeme või tarbime, siis ei ole see läbinisti keskkonnasõbralik. Kindlasti on võimalik leida sobiv alternatiiv, mis loodust natuke vähem kahjustab, aga iga meie tegu avaldab kahjuks siiski keskkonnale mingit mõju. Samas on ka kohti, kus me inimetsena saame loodust toetada. Näiteks puisniit on midagi sellist, mis näitab, et inimene ja loodus saavad koos eksisteerida ja võivad luua koos midagi väga erilist. Euroopa liigirikkaim taimekooslus asub Eestis Laelatu puisniidul, kust 2001. aastal loendati ühel ruutmeetril seitsekümmend kuus liiki. Kahjuks on tänaseks sealne liigirikkus vähenenud ja see on märk, et peame neid erilisi kohti veelgi suurema hoolega hoidma ja taastama.

Loite: Õnneks on veel Eestimaa pinnal selliseid kohti, kus taimede liigirikkus ühel ruutmeetril on maailma mastaabis konkurentsivõimeline. Kuid kurb on tõdeda, et sellised erilised looduslikud paigad kuivavad maakeral kokku. Hiljutise info kohaselt saab veel kõigest 2–3 % maismaast pidada inimmõjust puutumatuks. Liikide, elupaikade ja koosluste taastamisel on seega üha määravam roll meie kõigi elukeskkonna parandamisel.

Elias: Tooks siia kõrvale näitena ka meie rannaniidud, mis paistavad Euroopas oma ulatuse poolest silma ja kus maheveise kasvatatamine ei ole loodusvaenulik tegu. Kui öeldakse, et liha söömine on ökosüsteemidele kahjulik, siis rannaniitudel kasvatatud maheveis on sealsetele kooslustele kasulik ja seda liha süües saab rannaniite toetada. Põllumajandus liigub üha intensiivsema maakasutuse suunas, seda toetatakse suurte toetustega, kuid need inimesed, kes kasvatavad loodussõbralikumal viisil vähem tootlikku maheveist, saavad vähem toetusi. Pidev ja suur kasumiahnus on probleem.

Loite: Lääne edumeelne ühiskond elab mõistetavalt majanduskasvust. Kas mingisugune kasv on võimalik vähema tarbimisega või oleks võimalik niiöelda tasanduv tarbimine? Ilmselt tõstavad siinkohal paljud käed üles ja nendivad, et kasv tõesti muudmoodi toimuda ei saa, kui kogu aeg peab tegema rohkem ja rohkem. Aga tundub, et see „rohkem“ tähendab ka lõivu pidevat kasvu.

Lennuk: Kõik tuleb millegi arvelt ja lahendust leida on siin pea võimatu. Tihti kui me räägime keskkonnaprobleemidest, siis jõuamegi majanduseni välja. Ometi räägitakse ringmajandusest ja taaskasutusalternatiividest. Kas me liigume õiget rada pidi, kui vaadata, millised muutused praegu Euroopas toimuvad? Näiteks Euroopa Liit püüab plasti kasutust piirata.

Elias: See on põnev teema. Euroopas on juba päris mitmeid aastaid nende teemadega tegelenud. Näiteks Taani hakkas juba 1970. aastatel väga suures mahus tuuleenergeetikaga tegelema, praegu on neil see süsteem päris võimas ja tänaseks juba kogu teekond läbi käidud, mida meie siin praegu tuuleparke rajades alustame. Taanis on väikesed saared oma energiaühistuid rajanud, olles ise omanikuks.

Loite: On põnev on näha, kuidas suur tööstusmaa, Saksamaa, väljub lähiajal söekaevandamisest ja sealt pärinevast energiast. Kas ja kuidas nad on seda suutelised tegema? Kui sa, Lennart, enne küsisid, et kas oleme Euroopas õigel teel, siis tegelikult pole keegi paremaid variante ju välja mõelnud. Usun, et just teadlikkuse kasv ja mõtete jagamine aitavad meid sellel teel. Et mõeldaks sellele, mis on asjade hind suuremas plaanis, mitte ainult rahas. Millist lõivu oleme valmis maksma, kui teame, et puhas ja puutumatu looduses tagab otseselt meie heaolu?  Võib-olla aitab see, kui me ei keera tarbimise kraane päris kinni, aga proovime leida rohkem mitmekesisust inimtegevuses ja seeläbi ka säästvamaid, puhtamaid alternatiive. Kindlasti on siin see koht, kus tuleb olla ettevaatlik, et näppu ei lõikaks. See, millega me senise, harjumuspärase asendame, ei tohiks olla ainult sõnakõlksu poolest rohelisem, vaid peab olema ikkagi päriselt säästvam ja tõhusam.

Elias: Selline tasaarenemine peaks suunama mõtlema, kuidas inimtegevus mõjutab teisi liike meie ümber. Inimestena oleme hästi egoistlikud. Kui inimene on mõelnud välja mõiste „ringmajandus“, siis looduses on ringlus ju pidev ja seal ei jää midagi üle, kõik läheb kasutusse. Inimesed on suure tööstusrevolutsiooni käigus kõvasti raisanud, ära visanud ja kuidagi on see talupojatarkus, mida oleme kunagi harrastanud, kadunud. Kui tööstus kasvas, siis tekkis tunne nagu poleks sellist käitumist enam vaja. Nüüd on ringmajandus saanud suureks teemaks. Taani Kalundborgis on tööstussümbioos kasutusel juba seitsmekümnendatest. Enne kui ringmajanduse mõiste üldse välja mõeldi, hakkasid nad oma ressursse nii jagama, et  ühe ettevõtte kõrvalprodukt oli teise tooraine. Selles vahetuses osalevad umbes kakskümmend erinevat ettevõtet Näiteks ühe firma tootmistsüklis tekkinud gaas, soe õhk või must vesi läheb teisele firmale kasutamiseks. See hoiab kokku nii keskkonnaressursse kui annab rahalist säästu. Enamjaolt mõtlevad kõik iseenesele, aga hea oleks mõelda, kuidas üheskoos hakkama saada. Sellist koosmõtlemist võiks olla rohkem.

Loite: Ringmajanduse ekvivalent maailmas ongi küllap aineringed looduses endas. Kui vaadata mereökosüsteemi või metsaökosüsteemi, siis seal ei jää niisama midagi üle – kui puu kukub maha, siis see ei jää lebama aastasadadeks, vaid võetakse aineringes kasutusele. Aga kui toodame mingi keerulisema materjali, mille puhul pole mõeldud, kuidas selle materjali aineressurss järgmise elu saaks, siis see on jäätme tekitamine. Loodan, et valdav osa maailmast on nüüd aru saanud ja näeb, et kõik tuleb ringlusse panna ja veel parem, järgida ökosüsteemidest pärit lahendusi, võtta need ringluse ideed loodusest. Teadmisi juba on ja arvan, et on väga häid teadlasi, kes on valmis ökosüsteemi aineringeid veelgi põhjalikumalt uurima, et meie vajadused saaksid palju loomulikumal teel kaetud.

Elias: Kuid ei tohiks mõelda, et tehnoloogia lahendab kõik. Näiteks, et kliimasoojenemise lahendame nii, et mõtleme välja mingi jubina, mis CO₂ kinni püüab.

Lennuk: See on suur kahe koolkonna debatt, kus üks pool näeb tehnoloogiat maailmapäästjana ja teine pool arvab, et asju peaks tegema ikkagi vanamoodi ja tarbimist tagasi tõmbama. Ma ei taha siin jagada inimesi kahte rühma, aga iga inimene paigutub ilmselt sel skaalal kas rohkem ühte või teise otsa. Kuidas leida nende kahe poole vahel koostöö?

Elias: Mulle tundub, et uus põlvkond, kes peale kasvab,  ongi seda usku, et tuleb vähem tarbida ja tagasi tõmmata. Kuigi vanakool ütleb ikkagi, et „Kasva suureks, osta auto.“

Lennuk: Heaolu kasv toob kaasa ka rohkem tarbimist. Näiteks nahkhiiri uurides olen sattunud sageli Tallinna äärealadele ja  ma imestan, et igal pool ehitatakse maju, samas meie rahvastik ei kasva väga. Aga me saamegi rikkamaks ja elame vähem põlvkonniti koos. Me eraldume ja otsime aina suuremaid elupindu. Mu 91aastane vanaema rääkis, kuidas ta elas vaid paariteistkümne ruutmeetrises toas terve perega koos ja see oli täiesti normaalne.

Elias: Rühime Lääne-Euroopale ja Kesk-Euroopale järele ja mitte ainult heaolu mõttes, vaid ka elurikkuse vähenemise osas. Kui mõtleme, et oh, meil on mõnus loodus ja hea olla, siis tegelikult ju märgid näitavad, et liiigume täpselt sinna, kus on Lääne- ja Kesk-Euroopa.

Loite: See oht on küll, kui ei mõelda süvitsi läbi otsuseid nii ühiskondlikul tasandil kui riigina. Püsib risk, et astume sama reha otsa, kuhu meie eeskujud, kes justkui on paremal järjel, on juba kord astunud. Praegu saame veel rääkida Eestimaa rikkusest näiteks niidukoosluste ja üldise elurikkuse puhul. Kuid veelgi arenenumat heaoluühiskonda taga ajades võime jõuda lõpuks punkti, kus meil neid loodusväärtusi ja hüvesid enam ei ole.

Lennuk: Näiteks Islandi rahvas kasvatab praegu endale kasvuhoones metsa. Nad on jõudnud sellisesse punkti, kus mets on maha võetud ja pinnas on hakanud erosiooni tõttu ära kaduma. Probleemi on püütud lahendada lupiini külvamisega, mis on seal võõrliik ja tekitanud uusi probleeme juurde. Võiksime ju teiste vigadest õppida, aga kas me ikka oskame? Tundub, et niikaua, kuni ressurssi näib jaguvat ja on näidatud, et majandus ka sellest kasu saab, vist ikkagi midagi täiesti pöördelist ei sünni.

Elias: Ka meie peame „Osooni“ tehes tasakaalus olema, et mõlemad, nii majandusinimesed kui ka looduskaitsjad, jätkuvalt meid usuksid ja saadet vaataks. Seetõttu ei saa me võtta ühte äärmust ja teisi tasalülitada, näiteks on olemas selline seltskond nagu süvakohandujad, kes viivad oma mõju keskkonnale täiesti miinimumi.

Lennuk: Lahendus ei tule debati kaudu, vaid leitakse koostöös, tuleb ühiskonda tervikuna näha. Kui me ei ole nõus kellegagi, siis selle asemel, et teda vältida, võiks just minna ja leida üksteisemõistmine.

Elias: Kui me räägime näiteks metsast, mis on raske teema, siis õnneks võtavad „Osooni“ kõne võtavad vastu mõlemad pooled, kes on praegu paraku eri kaevikutes. Tegelikult on väga raske hoida, et püsiks suhtlus mõlema osapoolega, sest peame mõistagi arvestama mõlema poolega. Mõlemal on oma huvid ja mõnes mõttes on mõlemal poolel ka õigus.

Loite: Kõik ajavad ju tegelikult oma asja ja ma arvan, et selles suhtes õigesti teevad.

Lennuk: Usun, et ühtegi üdini halba inimest ei ole. Lihtsalt see, kuidas nad on kasvanud ja kujunenud, ongi nende maailmapildi loonud. Üks asi, millega vast kõik saavad nõustuda, on see, et looduse püsimajäämine on vajalik. Mida rohkem me loodust ja selle protsesse tundma õpime, seda paremini oskame ka elada.

Lennart Lennuk on Eesti loodusmuuseumi bioloog ja kogude osakonna juhataja ning Eesti looduseuurijate seltsi asepresident.

Kristo Elias ja Sander Loite on Eesti rahvusringhäälingu keskkonna- ja loodusteemadega töötavad ajakirjanikud, kes juhivad ETV keskkonna- ja loodussaadet „Osoon“ saatejuhtide-autoritena.