Loodushoid antropotseenis

Antropotseenis tulebki õppida kohanema muutuva keskkonnaga, õppida üheskoos teiste liikidega, kes samuti kohanevad ja kujundavad ümber oma elu.

TIMO MARAN, NELLY MÄEKIVI, RIIN MAGNUS

Loodushoiu teema on pakilisem kui kunagi varem. Poliitilised vastasseisud täidavad küll suure osa meediaruumist, aga kõik toimub siiski eeldusel, et meil jätkub puhast vett, õhku ja süüa. See keskkonna stabiilsus, mis on võimaldanud ühiskonna arengut, ei ole enam enesest­mõistetav. Suurimad inimkonna ees seisvad katsumused on ülemaailmne kliima soojenemine ja liikide massväljasuremine. Alates 1901. aastast on Maa pinnatemperatuur tõusnud 0,7–0,9 °C ja alates 1975. aastast on temperatuuri tõus peaaegu kahekordistunud – 1,5–1,8 °C sajandi kohta.² Liigilise mitmekesisuse kadu on raskemini mõõdetav, kuid näiteks selgroogsete loomaliikide väljasuremise kiirus viimasel sajandil on hinnanguliselt 114 korda suurem kui oleks väljasuremise loomulik taustafoon³ ning Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (International Union for the Conservation of Nature and Natural Recources, IUCN) hinnangul on 20–25% loomaliikidest väljasuremisriskiga.⁴ Hiljuti Pariisis avaldatud ÜRO aruande järgi ohustab väljasuremine miljonit taime- ja loomaliiki ning liikide väljasuremise kiirus kasvab.⁵ Mõlemad muutused toovad kaasa mitmesuguseid kumulatiivseid ja kaudseid mõjusid, kuid kindlasti halveneb inimkonna varustatus toiduga, väheneb eluks kõlblike alade pind ning kasvab äärmuslike ilmastikunähtuste sagedus. Keskkonnaprobleemidele reageerimise teeb keerulisemaks see, et maailma rahvaarv ületab sajandi lõpuks 11 miljardi piiri ja sellega käib kaasas kasvav ressursivajadus.⁶ Seega toimub mis tahes looduskaitseliste eesmärkide saavutamine suureneva tarbimissurve ja vähenevate ressursside tingimustes. Püüame käesolevas kirjatöös semiootikast lähtuvalt arutleda, milline on globaalsete muutuste mõju Eesti loodushoiule ja kuidas looduskaitse aitaks teisenenud tingimustes keskkonda paremini hoida.

Looduskaitse muutuvad põhimõtted

Traditsiooniliselt on looduskaitse keskmes olnud inimtegevuse piiramine regulatiivsete meetmete abil (õigusaktid, järelevalve) väärtustatud loodusaladel või teatud liikide suhtes. Sellise põhimõtte eelduseks on olnud arusaam, et inimtegevust on võimalik hoida ökoloogilistest aine- ja energiaringetest piisavas ulatuses eraldi ning kui see õnnestub, siis püsib loodus enam-vähem stabiilse ja eneseküllasena. Inimtegevusest puutumatute alade laiendamist on kaitsemeetmena propageerinud näiteks tuntud evolutsioonibioloog Edward O. Wilson, kes soovitab kaitstavate alade mahtu suurendada pooleni kogu maismaast ja merealadest.⁷ Samal ajal näib, et globaalne keskkonnamuutus oma paljude kaudsete ja vahendatud mõjudega asetab looduskaitse uude olukorda. Kliima soojenemisega läheb järjest keerulisemaks piiri tõmbamine inimühiskonna ja looduskeskkonna protsesside vahele, samuti ka see, kuidas tuvastada kindlad keskkonnamõju eest vastutavad subjektid (kuigi riikide ja sotsiaalsete rühmade erinev panus keskkonnamuutusesse on hoomatav⁸). Toimuv muutus on sedavõrd laialdane, et ökoloogilised kooslused – ehk see harjumuspärane loodus, mida kaitsta tahame – ei püsi, vaid teisenevad suures ulatuses.⁹ Looduskaitse regulatsioonidel ja piirangutel on kindlasti kindel koht majandustegevuse ohjeldamisel, ürgsemate loodusalade kaitsmisel ning pelgupaikade tagamisel hävimisohus liikidele, kuid ainult sellest ei näi piisavat, et uut tüüpi raskustest üle saada.

Inimühiskonna ja looduse suhete praegust ajajärku on nimetatud antropotseeniks, mis tähendab, et inimese kui liigi mõju planeedile on ulatuslik ja kõikehõlmav. Inimtegevus muudab keskkonda, milles leiab aset teiste liikide kohanemine, evolutsioon ja liikidevaheliste suhete areng. Muutuvad liikide levilad, toiduahelad, elupaigavaliku põhimõtted ja kommunikatsiooniviisid. Näiteks nihkuvad Euroopas lõunast põhja poole kimalastele ja teistele tolmeldajatele klimaatiliselt eluks sobivad alad, süsteemseid muutusi on kirjeldatud paljude linnuliikide rändeaegades, rändeteede pikkuses ja sihtkohtades.¹⁰ Sellised protsessid annavad alust rääkida uuest loodusest (new nature¹¹), kus tehnoloogiliste protsesside mõju, poollooduslikud keskkonnad ja teiste liikide elurütmid on seostunud, moodustades keerukaid hübriidseid põiminguid.

Antropotseenis on inimmõju selle komplekssuse tõttu keeruline ohjeldada, pigem saab edasiminek tekkida kultuuri ja ühiskonna sisemise teisenemise tulemusena, mis senisest enam hõlmaks teisi liike ja arvestaks nende eluvajadustega. Sel teel tuleb võimalikult laialdaselt arvestada keskkonnakaitse nõuete, põhimõtete ja võimalustega kõigis inimtegevuse valdkondades, nagu haridus, arhitektuur ja planeeringud, majandus ja seadusandlus. Sinnapoole aitavad samme seada süsinikuringepõhine majandus, teiste liikide hõlmamine seadustesse ja ökosüsteemi teenuste arvestamine. Kuna inimese hõivatud maa-alad ja ressursid on antropotseenis märkimisväärselt kasvanud, tuleb aina enam pakkuda teistele liikidele eluvõimalusi inimmõjuga keskkondade sees. Juba praegu katavad haritavad põllumajandusalad rohkem kui kolmandiku (37,7%) planeedi kogu ligipääsetavast maast ja see ala suureneb pidevalt metsade ja teiste loodusalade arvelt.¹² Seega omandavad reservaatide ja kaitsealade kõrval elurikkuse säilitamise seisukohalt aina tähtsama koha jäätmaad, äärelinnad, pargialad ja aiad.

Antropotseeniaegses loodushoius on inimese keskkonnateadlikul tegevusel, selle jõudmisel igapäevaharjumuste tasandile, igaühe looduskaitsel ja keskkonnaharidusel suur tähtsus.¹³ Näiteks keskkonnahariduses on fookus nihkunud vaadete poole, mille järgi ei ole loodus üksnes biofüüsiliste elementide kogum, mida objektiivselt uuritakse, vaid see on elukeskkond oma ajalooliste, kultuuriliste, poliitiliste, majanduslike, emotsionaalsete jm aspektidega. Keskkonnahariduses võib selgelt märgata interdistsiplinaarsuse ja kontekstipõhisuse kasvu ja mõlemad osutavad asjaolule, et puudub üks kindel elamis- ja käitumisviis tagamaks looduse ja meie elukeskkonna hoitus.¹⁴ Keskkonnahariduses propageeritav parem keskkond on aja-, koha-, kultuuri- jm suhete põhine, mis kinnitab veel kord, et loodust ei saa käsitleda inimesest lahus.

Semiootika aitab loodussuhteid ümber mõtestada

Looduskaitse on kultuuri osa ja nagu kultuur tervikuna, on ka tänapäeva looduskaitse mõjutatud varasematest eristustest, vastandustest ja mõttemudelitest. Semiootika, nii nagu seda Eestis viljeletakse, saab välja tuua loodushoiu kultuurilised lähtekohad, pakkuda looduskaitsele analüüsi, mis tooks esile varjatud võrdlusalused ja vastandused. Peame mõistma, et meie kultuurilistel hoiakutel ja määratlustel on silmanähtavad tagajärjed, kuidas me oma looduskeskkonnaga oleme ümber käinud. Näiteks see, miks mõnda liiki või kooslust oma läheduses soovitakse näha ja mida hoitakse, sõltub tugevalt kultuurilistest, kultuurimälust tingitud eelhoiakutest (paplid kui sovetipuud vs. sirel kui koduse taluaia meenutus, šaakal kui Eesti loodusesse sobimatu liik), samuti sellest, mida peetakse oma ja mida võõraks ruumiks.¹⁵

Mõned põhihoiakud, mis vajavad antropotseeni ajajärgul ülevaatamist, on usk looduse kestmisse eristatuna ja vastandatuna inimühiskonna muutlikkusele, looduskaitses tuginemine haldusterritoriaalsetele piiridele (kinnistu-, kaitseala-, valla-, riigipiirid) ning sellest tulenev arusaam Eesti loodusest, kus uusasukatele ei ole kohta ette nähtud. Kultuuriline probleem on looduskeskkonna vaatlemine tühja ruumina nii omaväärtuste kui tähenduste mõttes – arusaam, et looduskkeskkond kui ressursi lähtekoht või jäätmete laopaik on ala, mis jääb kultuuri väärtusruumist väljapoole ning et see keskkond on tühi ka teiste liikide tähendustest. Sageli on sellised vaated lähtekohaks inimtegevusele, millega keskkonnas hävitatakse teistele liikidele tähtsaid tähendusseoseid ja mida geoloog ja looduskaitsja Ivar Puura on tabavalt nimetanud semiotsiidiks.¹⁶ Ometi tähendab antropotseen kui globaalse inimmõju ajajärk paradoksaalselt just seda, et ühtki planeedi osa ei ole enam võimalik käsitleda kui inimmõjust väljapoole jäävat ebaolulist, tähenduseta ala.

Samuti mõjutavad loodushoidu teisenevad kultuuripraktikad, näiteks uued kommunikatsiooni- ja infovahetuse viisid, mille mõistmisel on jällegi semiootikateadmistest abi. Linnastumine ja nutiseadmete levik on kitsendanud inimese kokkupuudet looduse ja selle asukatega, teinud selle valdavalt digitaalselt vahendatuks. Me ammutame enamiku teadmistest loomade ja looduskeskkonna kohta ühismeediast, podcast’idest, reklaamidest, loodusfilmidest jm. Vähenevat looduse tundmist illustreerib hästi uuring, millest selgus, et Inglismaal tunnevad eelkooliealised ja algklassilapsed paremini telefonimängu „Pokemon Go“ tegelasi kui kohalikke loomaliike.¹⁷ Teisalt annab võrgustikupõhine kommunikatsioon looduskaitsele ka uusi võimalusi, nt ligipääs looduskasutusalastele teadmistele nagu linnamesindus, -aiandus ja säästev metsandus. Hõlpsasti leitakse infot muutuva keskkonnaseisundi kohta. Avardunud on spontaansete võrgustike ja huvigruppide tekkevõimalused, tehakse loodusalaseid kodanikualgatusi. Kodanikuliikumised Eesti Metsa Abiks ja Fridays for Future on sellise uue kultuuridünaamika väljendus. Selles kontekstis tuleb looduse tundmist ja uut meediat käsitleda mitte teineteisega vastasseisus olevana, vaid avastada nende põimingust uusi võimalusi looduskaitsele.¹⁸

Uut meediat on edukalt kasutatud kodanikuteaduse rakendustes, näiteks linnuseires ja ilmavaatlustes, kus see lubab vahetu keskkonnakogemuse ühendada digimäärajate ja andmebaasidega. Selliste põhimõtete looduskaitses rakendamine seisab veel paljuski ees. Tulevikuvõimaluste üle mõtiskledes: miks ei võiks ka looduskaitse toimida võrgustikupõhiselt, nii et iga maaomanik saaks soovi korral oma kinnistu registreerida mikrokaitsealana, valida talle sobiva kaitsemeetmete paketi ja saada teavet piirkonnas leiduvate kaitsealuste liikide ja ka kaitseala haldamise väärt kogemuste kohta. Elektritootmises, taksonduses jm majandusvaldkondades näeme võrgustikupõhise toimimise kasvu. Sellise põhimõtte rakendamine looduskaitses võimaldaks tõsta kogukondade osatähtsust ning viia kogukondade ja ökosüsteemide suurema võrgustikupõhise integreerituseni, mis võiks olla antropotseeniaegse looduskaitse tulemuslik strateegia.¹⁹ Looduskaitseliseks põhimõtteks saakski kommunikatsioonivormide ja diskursuste suurem põiming, mis hõlmaks seadusruumi ja administratiivseid regulatsioone, ühismeediat ja loodusalaseid huvigruppe, eksperditeadmisi ja vahetut loodusekogemust.

Paljuliigilised kogukonnad

Muutuvas keskkonnas toimib standardsetest ja tsentraliseeritud lahendustest ilmselt paremini lokaalne tegevus, mida rakendatakse samm-sammult vastusena teisenevatele oludele. Prantsuse teadussotsioloog Michel Callon ja tema kolleegid on väitnud, et kõige paremini on ebastabiilsele keskkonnale valmis vastama kohalikud kompetentsikogukonnad, mis koosnevad paljudest eri teadmiste, elukogemuste ja oskustega inimestest.²⁰ Looduskaitse vaatenurgast oleks huvitav perspektiiv selle printsiibi laiendamine üle liigipiiride, nii et kogukond hõlmaks ja väärtustaks ka paikkonnas elavaid looma- ja taimeliike. Inimesed saavad hõlpsasti luua keskkondi ja elupaiku, mis sobivad paljudele liikidele. Ka selliste lihtsate valikutega, nagu jätta muru niitmata, puulehed koristamata või joogivee pakkumisega võib paikkonna elurikkust suurendada. Paljuliigilise kogukonna printsiip tähendab inimese väärtusruumi laiendamist selliselt, et tema kõrval märgataks ja tunnustataks ka teiste liikide eluõigust ning tähtsat osa eluväärse keskkonna loomisel ja alalhoidmisel. Teiste liikide põimimine kohalikesse kogukondadesse – kes toimiksid ka n-ö ökoloogiliste indikaatorliikidena – võimaldaks saada vahetumat ja kiiremat infot keskkonnamuutuse mõjude kohta ning sellele täpsemalt reageerida.

Paljuliigilised kogukonnad saaksid toetada ka keskkonnamuutuse kultuurilist ümbermõtestamist. Meedias kujutatakse globaalset keskkonnamuutust peamiselt apokalüptiliste narratiivide kaudu – mille näiteks on käesoleva artikli algus –, kuid selline käsitlus ei ole kuigi tulemuslik tulevikulahenduste kujundamisel. Ettekujutus lähenevast katastroofist tekitab inimestes apaatiat ja eitust või sunnib klammerduma sisseharjunud toimingute külge end ümbritsevast eraldades. Keskkonnamuutust on võimalik tõlgendada ka helgemates toonides, kui kultuuri süvamustrite ümberhindamise ajendit uue eluviisi ja koostöövõimaluste leidmiseks. Antropotseenis tulebki õppida kohanema muutuva keskkonnaga, õppida üheskoos teiste liikidega, kes samuti kohanevad ja kujundavad ümber oma elu. Sellised muutused leiavad aset paljudel eri tasanditel nii käitumusliku kohastumusena, uute ressursside ja eluviiside kasutuselevõtuga, uute mutualistlike suhete tekkimisena kui ka evolutsioonilise valikusurve teisenemise tõttu. Vajalik muutus mõtteviisis oleks see, et näha meid kõiki – nii inimesi kui teisi liike – keskkonnapõgenikena, kel on lahendada sarnast tüüpi väljakutsed. Inimese ja teiste liikide liikumise ja uut tüüpi seostega kaasnevad probleemid on tulevikus paratamatud, kuid samal ajal pakuvad ka uusi lahendusi.

Globaalne keskkonnamuutus tingib vajaduse mõtestada loodushoid ümber nii, et looduskaitse põhirõhk nihkuks inimese ja keskkonna seoste toetamisele, tugevdamisele ja uut tüüpi seoste väljaarendamisele. Võimalusi pakub siin inimtegevuses võimalikult palju keskkonnamõju arvestamine, looduskeskkonnale ja selle elanikele seaduslike õiguste tagamine, lokaalsete kogukondade toetamine ja keskkonnadiskursuse sidususe suurendamine.

Antropo­tseeni ajastul on inimmõju kompleksne, vahendatud ja keskkonnaprotsessidega tihedasti läbi põimunud. Sellistes oludes saavad loodushoiu osaks teadmised kultuuri toimimisest, sest tarvis läheb inimese ja keskkonna suhete ümbermõtestamist ja sellel põhinevaid uusi eluoskusi.

1 4. – 5. aprillil 2019 toimus Tallinna loomaaias üritus „Looduskultuuri seminar: Loodushoiu tulevik“. Käesolev kirjatöö on inspireeritud seminaril toimunud aruteludest. Nii seminari korraldamist kui ka artikli aluseks olevat teadustööd on toetanud Eesti Teadus­agentuur (PUT1363 „Paljuliigiliste keskkondade semiootika: agentsus, tähendusloome ja kommunikatsioonikonfliktid“).

2 R. Lindsey, L. Dahlman, Climate Change: Global Temperature. National Oceanic and Atmospheric Administration Climate.gov https://www.climate.gov/news-features/understanding-climate/climate-change-global-temperature

3 G. Ceballos et al., Accelerated modern human-induced species losses: Entering the sixth mass extinction. Science Advances 1(5), 2015. e1400253.

4 T. J. Webb, B. L. Mindel, Global patterns of extinction risk in marine and non-marine systems. Current Biology 25(4), 2015, 506–511.

5 UN IPBES media release: Nature’s Dangerous Decline ‘Unprecedented’; Species Extinction Rates ‘Accelerating’. https://www.ipbes.net/news/Media-Release-Global-Assessment

6 United Nations, Department of Economic and Social Affairs 2017. World Population Prospects: The 2017 Revision. New York, United Nations.

7 E. O. Wilson, Half-Earth: Our Planet’s Fight for Life. New York, Liveright, 2016.

8 A. Malm, A. Hornborg, The geology of mankind? A critique of the Anthropocene narrative. The Anthropocene Review 1(1), 2014, 62–69.

9 G. T. Pecl et al., Biodiversity redistribution under climate change: Impacts on ecosystems and human well-being. Science 355(6332), 2017. eaai9214. Bob B.M Wong, U. Candolin, Behavioral responses to changing environments. Behavioral Ecology 26(3), 2015, 665–673.

10 European Environmental Agency. 2016. Distribution shifts of plant and animal species. Indicator Assessment IND-184-en, 2016. https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/indicators/distribution-of-plant-species-2/assessment. C. Howard, et al., Flight range, fuel load and the impact of climate change on the journeys of migrant birds. Proceedings of the Royal Society B: Biological Sciences 285: 20172329, 2018.

11 J. Lorimer, Wildlife in the Anthropocene. Minneapolis, University of Minnesota Press, 2015.

12 FAO 2016. State of the world’s forests 2016. Forests and Agriculture: Land-Use Challenges and Opportunities. Rome.

13 Igaühelooduskaitse kohta vt nt Aveliina Helm, Igaühe loodus. – Sirp 22. VII 2016. Mart Meriste, Lea Larin, Igaühe looduskaitse. – Sirp 27. IV 2018.

14 Vt nt G. Reis, J. Scott, (eds.) International Perspectives on the Theory and Practice of Environmental Education: A Reader. Switzerland: Springer, 2018.

15 Riin Magnus, Tiit Remm, Urban ecosemiotics of trees: Why the ecological alien species paradigm has not gained ground in cities? Sign Systems Studies 46(2/3), 2018, 319–342.

16 Ivar Puura, Loodus meie mälus. – Eesti Loodus 11, 2002, 24–25.

17 A. Balmford, L. Clegg, T. Coulson, J. Taylor, Why conservationists should heed Pokémon. Science 295(5564): 2367, 2002.

18 Vt nt K. Arts, R. van der Wal, W. M. Adams, Digital technology and the conservation of nature. Ambio 44 (Suppl 4), 2015, 661–673.

19 Ö. Bodin, Collaborative environmental governance: Achieving collective action in social-ecological systems. Science 357(6352), 2017. eaan1114

20 M. Callon, P. Lascoumes, Y. Barthe, Acting in an Uncertain World: An Essay on Technical Democracy. Cambridge, Mass, MIT Press, 2019.