Metsa tühistamissõnade tühistamine

Võime käia metsas eri radu ja jõuda pärale eri aegadel, mets ise räägib meile lõpuks, mis või kes ta tegelikult on.

KRISTEL VILBASTE

Lugu metsast on hea alustada looga metsaskäigust. Sel suvel juhtus nii, et üks pikka aega planeeritud üritus sai teoks. Üle paarikümne aasta toimusid taas Palmse mängud. See on traditsiooniline suvine bioloogiatudengite pidu Palmse pargi lähedal metsatalus, kus eelmisel sajandil toimusid zooloogia praktikumid, hiirte skalpide võtmised ja linnulaulu tundmaõppimine. Ajalooline koht on nüüd erakätes ja kannab taluna nime Ülikooli. Nii toimusid Palmse mängud Lahemaa rahvuspargi Oandu telkimisalal. Ja seekord polnud seal koos mitte ainult bioloogid, vaid kogu eelmise sajandi lõpu bioloogia-geograafia teaduskond, kelle hulka kuulusid ka näiteks geoloogid. Pidu sai vägev: spordivõistluste ja mälumänguga, ohtra söögi ja joogiga, disko jõudis hooga hommikusse välja. Aga oli midagi hoopis erilisemat. Metsaskäik. Selle järgi võiks ehk lavastada „Seenelkäigu 2“. Ja see on selle loo müstiline osa.

Hõigati välja, et nüüd läheme kõik matkarajale kui üks mees. Vaatasime ette valmistunud kolleegide juhtnööride järgi rannavalli ja põnevaid käpalisi jpm. Kuni selleni, et avastasime raja kõige kaugemas punktis, et kaasas olnud giidid on kadunud. Hiljem selguski, et siis oli osa rahvast otsa ümber keeranud ja tuldud teed tagasi läinud – ju neile tundus, et kõik on nähtud ja targem on tagasi pöörduda toidu ja joogi juurde. Kui kindlat juhti enam ei olnud ja kuna enamik ei olnud ka metsa minnes vaadanud, kuhu minnakse, algasid arutelud. Kuidas jõuda metsast välja? GPS-seadmed näitasid tugevat nihet ja rajal sammudes hakkas sinine täpike ringe tegema. Seega oli valida kolm varianti, sest sellest, et viidaga tähistatud Oandu-Ikla matkateele minna ei tasu, saime kiiresti aru. Meie poolesajane salgake jaguneski kolmeks. Kõige väiksem rühm läks otse tagasi, tuttav laudtee jalge all ja eksimisvõimalus nullilähedane. Ülejäänud seltskond, need, kel oli mõttes veel midagi uut näha, jagunes kaheks. Osa läks vasakule ja teine paremale, sest üksmeelele ei jõutud, kumb tee on õige või kumb on lühem. Varsti selgus, et ka paremale keerajate seltskond jagunes grupikesteks, kes jäid imetlema õitsvaid orhideesid, kellel oli tänu noorusele pikem samm, ja tekkisid ka juturühmad, sest põnev oli rääkida sama eriala teiste aastakäikude inimestega, kes minu ülikooli tuleku ajaks ei olnud veel ülikooli jõudnud või olid juba tööle siirdunud. Kui nüüd see veidi müstiline eksirännak kokku võtta, siis … ei-ei, metsa me ei eksinud, paremale keerajaid ei söönud ära ka hunt, kuigi aeg-ajalt oli raja ettevalmistajate poolt puude vahele peidetud papist karu. Ka vasakule pöörajaid ei oodanud muinasjutus teelahkmele sattunute tavaline saatus – surm. Kõik jõudsid metsast rahulikult grill-liha kuhjade juurde. Kes varem, kes hiljem. Õigus oli olnud tagasipöördujatel, õigus vasakule sammujatel ja õigus parempöördelistel. Aga üks oli selge, mets ei olnud hirmus, mets kaitses meid sabiseva vihmakese eest, mets liitis inimesi, mets äratas huvi. Mets oli oma.

Just seda oma-tunnet kogebki iga eestlane, kes metsaväravast sisse astub. Me oleme metsarahvas hoolimata tühistamisõnadest, mis viimasel ajal selle kohta on lausutud. Me võime käia metsas eri radu ja jõuda pärale eri aegadel, aga mets ise räägib meile lõpuks, mis või kes ta tegelikult on. Mõned metsauurijad ongi võib-olla veel kolmkümmend aastat maas, et jõuda nõukogudeaegsest Siberi metsade majandamismetoodikast tänapäeva. Mõned üritavad teeradu ebaausate võtetega sirgemaks lõigata, et kiiremini toidukuhjade juurde jõuda. Mõned tahavad sammumist juttudega täita, sest see annab võimaluse end näidata ja tähtis olla. Mõnel on läbinägelik pilk, nad näevad puude taga metsa, seda tulevikuvisiooni, kus kõike käsitatakse toimiva tervikuna.

Ometi saame kõik aru, kui tähtis on meile mets. Ja kindlasti ei ole see pelgalt sajand tagasi vabaks saanud eesti rahvusidealism, kus me püüame end identifitseerida metsarahvana. Me olemegi metsarahvas. Meile, mitte metsale on vaja rahvuslikku eneseuhkust, et eristuda teistest rahvastest millegi nii võimsa kui metsa läbi. Needsamad rahvuslikud enesemääratluse mõtted olid viiekümne okupatsiooniaasta jooksul väga tugevalt alla surutud, mets oligi siis võimu meelest ohtlik ja see tuli maha raiuda. Mu lauasahtlis seisab üks vanaisa Gustav Vilbaste avaldamata käsikirja äratrükk, mille kohta tsensor olevat öelnud, et see avaldatakse ainult üle tema laiba. Nüüd on mõlemad manalamehed, seega võiks meie metsausu ja metsarahva enesemääratluse leheküljed avaldatud saada. Gustav Vilbaste kirjutab: „Vanemal ajal olid inimesed olnud puudega tihedamas seoses kui praegusel ajal. Puud olid neile kasulikud ja nad pidasid neid elavateks olevusteks, mis on kunagi kõnelenud, tundnud valu, muretsenud oma järglaste eest, toiminud igas asjas nagu inimesed ning nende mured olid sarnased inimeste muredele. Peale pungade tekkimist on kõik puud hinges, elusad, ainult talvel on puu surnud ja siis võib teda raiuda. Sel ajal arvati, et puud tunnevad valu, eriti toored puud. Puudel oli keskel süda, aga kuusepuul olla tüves juurika juures südame ümber kolm vaigust lülirõngast. Kui tahetud puu surmata, siis löödi tal „latv kohe kirvega ühe krapsuga otsast ära“. Puud olid elavad olevused, neil oli vanemate vaadete alusel kõik elavate olevuste omadused. Nad moodustasid tihedamas koosluses metsa. Seepärast oli mets elav, nagu on elav inimeste hulk, loomade kari, lindude parv. Ainult puud ei saanud vahetada oma kohta, vaid püsisid ikka omal kohal.“* (G. V. käsikiri kirjandusmuuseumis)

Sellesse lõiku on koondatud sada aastat tagasi elanud eestlaste vaated metsale ja ma ei usu, et ükskõik kui vägevaid uusi uuringuid me praeguse aja inimeste kohta ei tee, püüdes tühistada meie identiteeti metsarahvana, siis leiame eestlaste südamest ikka needsamad laused.

Pilk pidi olema südame peegel. Mida me näeme selles pilgus metsale?

Seda, et ka kõige paadunum metsaärikas ei raiu maha oma koduümbruse metsa. Ta teeb seda kaugemal, kus kännustikud ja mudasse tallutud metsateed ei karga vaatajale südamesse. Seal kaugel, kus ta ei näe teiste inimeste südamevalu. Lihtne on geoportaalist kinnistute hulgast üles leida metsa suurärimeeste kodud, need on sama rohelised kui looduskaitsealad. Ka nemad jõuavad vanuigi oma metsarännakul metsast välja, iseasi, kas teised neid enam oma söögilaua taha lasta tahavad.

Me näeme inimeste pilgus muret metsa üleraiumise pärast. Ükskõik kui veenvalt ei korrata mantrat, et „meil ei ole kunagi nii palju metsa olnud kui praegu“, siis inimsilm seda ei näe. Nii palju raiuti ehk pärast Vabadussõda, kui rahvas otsis teed ellujäämiseks, asunikutalusid rajades raadati metsa ja pangavõlga makstes raiuti metsa. Süütundest istutati see tagasi, et lapselastel oleks midagi võtta. Aga praegu näeme, et istutatud metsa võtab keegi võõras. Igaüks, kes natuke geoportaalis ringi kerida oskab, näeb, kui lapiliseks on muutunud Eesti. Meie ainsad suuremad metsalaamad ongi kaitsealadel. Alutaguse, meie ürgmets on ammu liikunud korstnatesse ja saeveskitesse, järel on vaid kännustikud ja kardinad. Metsamaa ümbernimetamine metsaks ei tee kännustikust ürglaant ega isetaastunud võpsikust kohisevat kotkametsa. Iga-aastased istutamistalgud seda suhet ei muuda. Nõukogude stiilis hüüdlaused, et sel aastal istutasime metsa rohkem kui mullu, on pettus. Muidugi, ainult siis saabki rohkem istutada, kui on ka rohkem raiutud.

Selle ülal kirjeldatud metsamatka seltskonna uusim nali metsa süsinikusidumise kohta on nooremale põlvele ehk mõistmatu: „Metsa-uurimused läksid siis turki, kui esimene puupea keemialoengusse jõudis ja nad süsiniku avastasid.“ On jah natuke õel ütlemine. Aga see on küll koht, kus tahan, et ülikoolide metsandusteadlased ühte sammu käima hakkaksid ja koos raja metsast välja leiaksid … ilma seda maha raiumata. Lause „Noor mets seob süsinikku rohkem ja metsa uuendamine on rohepöördeks oluline“ – metsapeeglisse vaadates põleks selle lause esimese poole lausuja juba tuhaks. Mets vaataks teile silma ja ütleks: kallis laps, kuidas me enne inimesi siis hakkama saime, kuidas igivanad puud Maa atmosfääri enne inimeste tulekut hävitada ei suutnud.

Veel üks müüt, millele ühisel metsateel lahendus on vaja leida. Millist osa etendab mets meie riigi kaitsel? „Kui meist võimsam vallutaja peaks tulema, siis läheme metsa nagu metsavennad“ – mets kostaks selle peale: mida te seal metsas teeksite? Meil ei ole metsades enam metsavahikordoneid ega põliseid talusid. Metsavennad said möödunud sajandi keskpaigas ellu jääda ainult tänu sellele, et neid taludest toideti. Kellelt saaksime toidu meie? Kus on need suured metsaalad, kust inimest drooniga üles ei leia? Joogivee raamatut kirjutades vaatasin aerofotode abil üle meie kuulsamad allikad. Allikad, tõsi, on enamasti puude all peidus, sest neis vesistes paikades on sageli raske raiuda. Aga vaadates näiteks teekonda allikani mõnest linnast – meil ei ole enam rohekoridore, mida mööda varjatult liikuda. Mitte ainult loomad pole sellega hädas, vaid ka meie ise, kui peaks tekkima põgenemisvajadus.

Omaette rada meie metsades on polügoonid. On arusaadav, et vajame harjutusväljakuid, aga Eestis pole nii võimsaid relvigi ja nii palju väge, et neil seitsmel harjutusväljakul pidevalt müdistada. Miks üldse peaks metsases Eestis õppima lagedal manööverdamist, miks neilt aladelt tuleb mets maha võtta. Metsavana sosistaks inimesele siinkohal ilmselt hoopis mõtte, et miks Nursipalu kavandatav hiigelraiesmik ja pelletitehas nii lähestikku asuvad. Mitu kilomeetrit nende vahe on? Ja kas „miski on mäda Taani riigis“, et nad meie metsa koos must-toonekure ja kotkapesadega roheenergiaks ümber nimetada püüavad?

Sellesama Nursipalu näitel: polügooni laienduse vastu on allkirja andnud 11 000 inimest. Küllap lootes, et riigivanemad oma südamesopist metsa üles leiavad. Ja nagu varasem kogemus Tartu tselluloositehasega näitab, siis vahel tõesti leiavad. Küll tahaksin teada, kelle peas sündis mõte hoiumetsade KAH-alade süsteem just selliseks luua. Võib isegi öelda, et tegemist on kurja geeniusega, kes mõtles välja süsteemi, kus inimesed justkui saavad oma kodukoha metsade kaitseks kaasa rääkida, aga tegelikult sunnitakse lugema pikki juriidilisi ja erialadokumente, ostma juristidelt vastulauseid, käima kohtus, kulutama aega, mida nad saaksid kasutada metsapuhkuseks. Ühtlasi killustades kogu looduskaitsjate ühisväe väikesteks metsajuhtumiteks, mille puhul isegi võit on enamasti ajutise iseloomuga. Palgirahaveeretajatel on alati lihtsam osta õigusnõu. Ka siis, kui nad kauplevad rahva enda metsaga. Aga isegi kui metsa tühistamissõnad saavad hetkeks oma väe, siis metsa eesti rahva südamest välja ei saa.